Kameeleonist spioon
Oli 21. juuni 1940. Vabaduse väljakul avaldas Eesti
Vabariigi vastu meelt pööbel, toimus näitemäng, millega
algas Eesti iseseisvuse hävitamine. Soome kaitsepolitsei Valpo jälgis
Eestis toimuvat suure tähelepanuga. Üks Valpo infoallikatest oli
tuntud Eesti ajakirjanik Harald Vellner. Vellner teatas Valpole, et 21. juuni
meeleavalduse organiseerisid üheskoos Nõukogude saatkonna ja
Punaarmee poliitohvitseridega Riigivolikogu liige Neeme Ruus,
töölistegelased Aleksander Pirson ja Oskar Pärn ning advokaat
Leonid Kahkra.
Mis on kõige sellega pistmist ühel
advokaadil? Nii võidi ilmselt küsida ka Valpos. “Kahkra on
Tšekaa agent aastast 1922,” oli Vellner siis vastanud. See info
võis tulla vaid Eesti poliitilisest politseist. Nagu selgus, Vellner ei
eksinud.
Värbamine Moskvas
Leonid Kahkra ehk Leo Kakk oli kui kameeleon. Vahetas sõltuvalt
olukorrast kiiresti värvi ja ameteid. Juba nimi Kahkra pole
“päris”, selle võttis vene perekonnast pärit
Leonid Jegorov endale ise – vene nimega ei jõua Eesti elus
kaugele. Vabadussõja päevil 1919–20 oli ta kõigest
23aastasena Petseri maakonna miilitsaülem, seejärel
sotsiaalministeeriumi ametnik ning aastast 1922 juba välisministeeriumi
hingekirjas. Kohe lähetati Kahkra diplomaadina Moskvasse, kus Vene luure
võttis noormehe oma luubi alla.
Ning ühel päeval,
kui Kahkra astus välja hotellist Luks, paluti tal istuda musta limusiini.
Kahkra viidi Moskva GPUsse. Seal aga teatas ta kohe ülekuulajale, et
on Luure peavalitsuse kaastööline, osutas neile Eestis olles teeneid
ja saabus selsamal eesmärgil Nõukogude Liitu. Siin võttis ta
ühendust Nõukogude välisluurevõrgu looja lätlase
J?nis B?rzi?šiga.
NKVD eriteatest selgub, et selsamal 1922.
aastal GPUs toimunud ülekuulamisel värvati Kahkra
uuesti ning
ta osutas Nõukogude luurele väärtuslikke teeneid. Kahkra
värbamisajaga on siiski segadus, sest hilisemates dokumentides on selgelt
väidetud, et 1922 värvati ta esimest korda.
Detsembris
1922 loodi Kahkrale vajalik legend. Ta sattus Petrogradis
“kogemata” lõksu – Eesti opteerimiskomisjoni tegevust
jälginud GPU nabis Kahkra kinni ning seejärel korraldati tema
“põgenemine” ja Kahkra saadeti salaja üle piiri
Eestisse. Tema üheks kontaktiks Peterburis jäi Kominterni Eesti
sektsiooni juht Johannes Käspert.
Eestisse jõudnud,
kadus Kahkra peagi Vene luure vaateväljast. NKVD arvates oli põhjus
selles, et Kahkral lihtsalt ei olnud hetkel niisugust töökohta, kust
ta saanuks venelasi huvitavaid andmeid hankida. Ometi oli ta sellal mitte
halval kohal, rahandusministeeriumis. 1925. aastal side Kahkraga, kes siis oli
saanud raudteede politseiülema koha, taastati. Kahe järgneva aasta
jooksul saatis Kahkra Vene luurele Eesti sisepoliitika ülevaateid,
Tallinna politsei ja piirivalve käskkirjade koopiaid jm.
1927.
aastal aga teatas Käspert GPU-le, et Kahkra saabus Nõukogude
Liitu Briti luure ülesandel. Kahkra enda väitel täitis ta
hoopis Nõukogude luure ülesandeid – viis läbi
“üht inglise kombinatsiooni”. Selsamal aastal Vene luure side
Kahkraga taas katkes, ja seda aastateks.
Leningradi
sõbra külaskäik
Sõbrad piiri taga Kahkrat
ei unustanud. Mai lõpul 1934 teatas Vene luure resident Tallinnast
Leningradi: “Me peame teda huvitavaks objektiks ja arvame, et side temaga
tuleb taastada.” Asi aga venis. Juuli keskel saabus nüüd juba
Leningradist n&
amp;
otilde;udlik kiri, kus kästi agent Kochi ehk Kahkraga ühendus luua.
“Tema vana toimik koosneb Eesti sisepoliitilise olukorra mahukatest
ülevaadetest, poliitilise politsei käskude koopiatest,
välisministeeriumi infobüroo bülletäänidest,
poliitilise politsei töötajate nimekirjadest jne. Materjalidest on ka
näha, et Kochi kasutati real juhtumeil värbajana.”
NKVD kogus Kahkra kohta intensiivselt andmeid. Luureagent varjunimega L/41
teatas augustis 1934, et Kahkral on “üle kogu Eesti ulatuslikud
sidemed ja massiliselt tutvusi”.
Nõukogude luure
töötajad Tallinnas leidsid Kahkra üles 11. augustil. Oli juba
õhtu, kui keegi koputas Kahkrate korteri uksele. Perenaine Hilda avas
ukse ja nägi tundmatut meest, kes teretas viisakalt ja küsis abikaasa
järele. Hilda palus võõra sisse. Nüüd astus talle
vastu juba peremees ise. Trussikutes Leonid juhatas külalise joviaalse
käeliigutusega elutuppa.
“Te muidugi ei tunne mind,”
ütles võõras.
“Ei tunne, aga aiman,”
vastas Kahkra.
“Minu nimi on Asman, olen teie Leningradi
sõprade juurest.”
“Seda ma kohe
mõtlesin,” märkis Kahkra. Ühtäkki palus ta Asmanil
esitada oma dokumendid. Külaline võttis taskust passi. Kahkra
võrdles tähelepanelikult fotot ja meest. “Kõik on
korras,” kostis ta lõpuks. “Ega saba polnud?” Saanud
eitava vastuse, istus Kahkra laua taha. Vestlus võis alata.
Kahkra teatas, et hetkel töötab ta firmas, mis valmistab
piimandustehnikat, ning kirjutab ka artikleid Päevalehele. Samuti sai ta
ühelt advokaadilt kutse tulla tema abiks. Kahkra nimelt oli
lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Edasi jutustas
Leonid pikalt ja laialt oma elust ja tegevusest ning rohkemat sel kohtumisel
arutada ei jõutudki.
Asja juurde asuti mõned
päevad hiljem. Alustuseks kurtis Kahkra Asmanile, kuidas Nõukogude
luure ta 1928. aastal oli hüljanud, ei saanud ta tasu ei Moskvast ega
Leningradist. Lubati vaid Punalipu orden anda, ent pole tal nüüd
sedagi. Ühesõnaga, Kahkra hakkas Asmanilt kohe raha nõudma.
Kõigepealt tuleb talle katteks luua advokaadibüroo, selleks on vaja
600–700 krooni pluss iga kuu 250–300 krooni jooksvateks
kuludeks.
Septembri algul 1934 saabusid Leningradi NKVDst
täpsed juhtnöörid, mida rahaahne Kahkraga peale hakata.
Leningradis oldi ka nõus advokaadibüroo loomisega, kuid selle eest
pidi Kahkra midagi väärtuslikku vastu andma. Tallinnale anti siiski
selge käsk Kahkra nõudmisi jahutada.
“Andke talle
mõista, et raha meievahelistes suhetes suurt rolli mängida ei
või, kuna me vaatame temale kui meie vanale kaastöölisele, kes
on meiega seotud mitte materiaalsetel, vaid ideelistel kaalutlustel.”
See oli muidugi naiivne soovitus. Kahkra vilistas ideede peale, tema
tegi kõike pelgalt raha pärast. “Kaval, haritud. Egoist. Teeb
kõike ainuüksi isikliku kasu nimel. Omab erilisi kalduvusi
võõra vara kasutamiseks, mis väljendub isegi pisiasjades
– laenab raha ja “unustab” tagasi maksta, suitsetab teiste
paberosse, kasutab teiste telefone. Saladusi hoida eriti ei oska –
lobamokk,” iseloomustas Kahkrat ka Nõukogude luure agent
L/41.
Agent Koch osutub
provokaatoriks
Muidugi sai Leonid Kahkra väga hästi
aru, et päris niisama keegi talle raha ei anna. Ja ta viskas noil
kohtumistel Asmaniga konksu välja. Ta väitis, et suudab agendiks
värvata politsei peavalitsuse endise ülema Hu
go Mölderi. Ja seejärel Mölderi kaudu värvata poliitilise
politsei inspektori August Tensoni (Tuulse). Hiljem siseministri abiks
tõusnud Tenson-Tuulse võis venelastele erililist huvi pakkuda,
oli ju ta kunagi olnud “oma”.
Leningrad neelas
sööda alla. Värvatavale Mölderile pandi varjunimeks
Direktor. Septembris 1934 saadetud juhtnöörides kästi Kahkral
võtta Mölderilt kirjalik nõusolek, et ta on nõus
hakkama Nõukogude luure kaastöötajaks. Tallinnale tehti
ülesandeks seejärel võimalikult ruttu isoleerida Kahkra
Mölderist – et too ei ohustaks uut väärtuslikku agenti.
Ühest 1935. aastast pärit NKVD dokumendist võib lugeda, et
Mölderi värbamine õnnestus, Tenson-Tuulsega aga käib
töö edasi. Tõenäoliselt ei värvanud Kahkra kedagi.
Mölder ja Tenson-Tuulse olid ilmselt osalised Eesti luure kassi-hiire
mängus venelastega. Ja viimased hakkasid peagi taipama, et miski on
mäda.
Esimesed kahtlused Kahkra suhtes tekkisid venelastel
detsembris 1934. Siis hoiatas NKVD välisosakond oma Leningradi kolleege,
et Kahkra saadetud materjalidesse tuleb suhtuda “maksimaalse
ettevaatlikkusega”. Kahkra võeti põhjalikult ette, kuid
algul tulemusteta. “Vaatamata mõningatele kahtlustäratavatele
kohtadele tema töös meiega, mingeid konkreetseid andmeid
provokaatorliku tegevuse kohta ei ole.”
Möödus veel
üks aasta ning septembris 1936 paljastas Riikliku Julgeoleku peavalitsuse
välisosakond tõe Kahkra ehk agendi Koch L/45 kohta.
“Julgeoleku vanemleitnant Smoktunovitš jõudis kindlale
veendumusele, et allikas Koch on provokaator ja mitte ainult Eesti, vaid ka
mõne muu kapitalistliku riigi vastuluure agent. Toimikuist ei selgu,
millal ja kelle poolt ta värvati, kuigi ta ise väidab, et
töötas meie heaks alates 1921. aastast.” NKVD dokumendist
selgub, et Kahkra käis teadmata põhjusil mitu korda salaja
Nõukogude Liidus, arreteeriti kolmel korral ja 1927. aastal saadeti
konvoi valve all tagasi Eestisse.
Vanemleitnant
Smoktunovitši väitel “väärtuslikke materjale Koch
ei andnud, valgustades Eesti üldist olukorda (ajalehtede materjal)”.
Smoktunovitši kokkuvõte oli karm: juhul kui Kahkra peaks ilmuma
Nõukogude Liidu territooriumile, tuleb ta võtta spionaaži ja
provokaatorliku tegevuse eest vastutusele.
Märtsis 1937 teatas
Riikliku Julgeoleku peavalitsus Kahkra reeturlikkusest ka
sõjaväeluure peavalitsusele, kinnitades, et Kahkra saabus N Liitu
1927. aastal “Inglise luure ülesandel, arreteeriti siin ja saadeti
NSVL piiridest välja”. Mais 1938 võttis NKVD
“aktiivsele töötlusele” kõik Kahkra sugulased
(venna ja õe Leningradis) ning tuttavad, kellega ta lävis.
Viimaste seas oli küll ka Käsperti nimi, ent tema oli jõutud
juba pool aastat tagasi hukata.
Juunis 1938 langetas Riikliku
Julgeoleku peavalitsus lõpliku otsuse Kahkra kohta. “Kahkra on
Eesti poliitilise politsei heaks töötav provokaator, sidemed temaga
katkestada.” Kahkrat ei päästnud nüüd enam isegi 21.
juuni 1940 näitemängu organiseerimine. NKVD arreteeris ta 28.
novembril 1940 ning toimetas mehe Moskvasse. Seal mõistis
sõjatribunal Kahkra surma ja 16. oktoobril 1941 lasti ta maha.
Kahkra sakslannast abikaasa Hilda arreteeriti 1950. aastal ja sai
Saksa Julgeolekupolitseis töötamise eest 25+5 aastat. Kui palju
ja mida täpselt Leonid Kahkra ühe või teise luure heaks tegi,
jääb aga andmete nappusel saladuseks.
Artikli kirju
tamisel on kasutatud Eesti Riigiarhiivi materjale.