Kanada onu kätekõverdusi ei tee

Kanada ja New Yorgi elu Eesti elu vastu vahetanud Ekspressi kolumnist ja vabakutseline ajakirjanik Vello Vikerkaar tuli just trükikojast oma esimese raamatuga. Erkki Sivonen käis õnnitlemas, reporterimärkmik kaasas.

Vello, sinu viimase aja artiklites on tihti juttu elukallidusest Eestis. Tavakujutluse järgi piisab Kanada onul ainult potile minna ja raha tuleb. Kas isegi sina oled majanduskriisi hammaste vahele jäänud?

Võin püksid alla lasta, kui sa tahad – siis näed hambajälgi. Nagu teada on, teenivad Eestis kirjutamisega kuigipalju raha ainult Andrus Kivirähk ja Kerttu Rakke ja ma olen ka neid mõlemaid näinud Viru tänaval träni müümas. Nad muidugi oskavad ennast väga osavalt maskeerida.

Meie Liinaga oleme tugevasti oma kulusid kokku tõmmanud ja püüame kriisist eluga välja tulla.

Kui onu Edgar maamaksu uuesti ei kolmekordista, siis ma olen tuleviku suhtes optimist. Ma juba näen mingeid paranemise märke, aga võib-olla see on ka ainult ilm, mis paraneb.

Millal ja mis asjaoludel sa esimest korda Eestisse sattusid?

1992. Mu ema arvas, et nii tore oleks, kui ma tema sünnimaad näeksin. Kõik need vanad väliseestlased, kes heietasid kogu aeg imemuinasjutte elust Eestis – juttude järgi pidid kõik eestlased olema nagu üks suur šampoonireklaam, õnnelikud, ilusate lehvivate juustega, elama mingis imelikus idüllis. Kohale jõudes ma helistasin juba esimesel päeval emale ja ütlesin, et ta on liiga palju triipu tõmmanud.

Mida sa Ameerikas veel tegid peale rock-bändis mängimise?

Ma töötasin USAs reklaami alal, mis on iseenesest väga lahe töö, sest selles bisnises on kõik inimesed mingi omamoodi kiiksuga. Aga see läheb karmiks, kui seal kaua aega järjest olla, sest kui sa oled vähegi tegija, siis see hakkab füüsiliselt tühjaks imema. Enne majanduskriisi ma tegin ka reklaamikonsultandi tööd Venemaa ja Soome firmadele, et oma arveid maksta, aga kui ma vaatan, kuidas need reklaamiinimesed elavad – jubedad ületunnid, ei mingit kindlustunnet tööandja poolt, tihti tänamatud kliendid –, siis mulle tundub, et ma ei tahaks seda enam täiskohaga teha.

Kumb on nende aastate jooksul rohkem muutunud, Eesti või sina?

Eesti infrastruktuur on põhjalikult muutunud. Eestlased ise ka omajagu – lapsed naeravad ja räägivad omavahel bussis, see on hoopis erinev nende vanavanematest. Vanemad eestlased, minuvanused, üle neljakümnesed, ei ole nii palju muutunud, ehkki mulle vahel meeldib kujutleda, et on. Ma ise olen muutunud küll, aga ma ei usu, et see tuleb Eestist. Ma arvan, et see on vanemaks saamise puhul loomulik, et me hakkame hindama teistsuguseid asju.

Sa kasvasid üles hoopis teistsuguses kultuuris. Ühes oma jutus sa ütled, et mida kauem ameeriklane siin elab, seda raskem on tal uuesti Ameerikas tööd leida. Kui positsioon tööturul kõrvale jätta, kas sa siin ei ole hakanud enda puhul märkama mingeid imelikke mõtteid või käitumismudeleid, mida sul Ameerikas polnud?

Ma olen siin tujukamaks muutunud, mis mulle ei meeldi. Alguses, kui ma siia tulin, sain ma erinevustest (ebaviisakad teenindajad, kasvatamatud autojuhid) hõlpsamini üle. Nüüd ma kipun kohe neid paika panema või autoroolis idioodile keskmist sõrme näitama. See ei ole üldse hea. Aga ma tegelen selle teemaga.

Kes olid su kooliaegsed lemmikkirjanikud?

Koolis meid sunniti lugema kohustuslikku kirjandust ja see oli hirmus piin. Ma maandasin ennast Spyga, see oli kord kuus ilmuv satiiriajakiri, kus näiteks saadeti žurnalist kokku lugema New Yorgi purskkaevudesse visatud raha. Raamatute vastu hakkasin tõsisemat huvi tundma alles pärast kooli. Ma lugesin poliitilist esseistikat, P. J. O’Rourke’i, Michael Kinsleyt.

Vaimustavad tundusid Padgett Powelli ja Walker Percy romaanid. Kaasaegsed kirjanikud juhtisid mind ka kuidagi loomulikul teel tagasi klassikute juurde, nüüdseks ma olen neist enamikku uuesti lugenud, aga nimekiri läheks väga pikaks – ja kus see häbi, kui ma mõne nime valesti ütlen? Viimasel ajal olen üle lugenud David Foster Wallace’it, kes hiljuti vabasurma läks – tema mäng inglise keelega Infinite Jest’is on vist ületamatu. Üks neid kirjanikke, kes tekitab tahtmise ise kirjutada.

Sa asutasid ükskord veebipõhise raamatuklubi, kus inimesed said ingliskeelseid raamatuid osta ja müüa. Ise sa seejuures kelleltki tasu ei võtnud. Kuidas klubi elab?

Raamatuklubi põrus täiega ja näitas, et jumal ei ole loonud mind ettevõtjaks. 

Kas sa oma lugude veebikommentaare loed? Oskad sa seletada, miks on internetis ebaproportsionaalselt palju inimesi, kellel on näpud palju kiiremad kui mõistus?

Ma olen üsna edev ja loen küll paar esimest päeva oma artiklite veebikomme. Mulle meeldib, et lugejatel on võimalus kusagil oma arvamust avaldada. Tavaliselt leidub vähemalt üks kommentaar, mis on nii siiras või märki tabav, et ma kummardan selle lugeja ees. Siis on mitmed neutraalsed arvamused ja ülejäänud on inimestelt, kes ilmselt ei loe väga tähelepanelikult ja lihtsalt kasutavad võimalust end välja elada. See on nagu odav teraapia.

Oma artiklites sa utsitad tihtipeale inimesi oma tarbijaõiguste eest võitlema. Aga kuidas on poliitiliste õigustega? Kas valitud poliitikud üldse peaksid valijatele kõigest aru andma?

Igatahes peavad aru andma. Minu meelest on meie kohus neile meelde tuletada, kes neid valis ja kes neile palka maksab. Muidugi teatud asjades tuleb natuke kõrvale tõmmata ja lasta neil rahus teha seda tööd, milleks me nad võtsime. Aga mulle näib, et liiga paljud eestlased põevad veel nõukogudeaegset krampi ja suhtuvad ametnikesse ja poliitikutesse nagu mingisse kõrgemasse ülikute klassi.

Tegelikult Andrus Ansip, Edgar Savisaar, Mart Laar – kõik need tegelased on minu töövõtjad.

Mina maksan neile palka. Nad on kohustatud mulle aru andma. Ja sulle. Seda ei tasuks eestlastel kunagi unustada. Me võime nad niisama hõlpsasti vallandada, kui me nad tööle võtsime.

Aga ma pean ütlema, et Eestis on kõrgemad ametnikud minuga alati viisakalt suhelnud ja mu küsimustele adekvaatselt vastanud (kuigi poliitika ei ole mu leivatöö ning minu kogemuse põhjal ei pruugi üldistusi teha).

Just kesktaseme ametnikud vajavad põhjalikku ümberõpet maksumaksjaga suhtlemise alal.

Ma olen täiesti valmis neile seda pakkuma. Kõik teised võiksid samuti valmis olla neid aitama.

On sul Eestis kogemusi korruptsiooniga?

90. aastate alguses ma nägin ise pealt, kuidas üks valitsusametnik ajas metalliäri. Ma ei jälginud seda asja eriti ja ma ei tea, kas see läks tal edukalt või mitte. Ma olen ka kuulnud lugusid erakondade toetusrahadest, aga ma ei saa neist mustvalgel kirjutada, sest ma ise ei ole seal juures olnud. Mõned harvad korrad olen sattunud olukorda, kus ametnik minu arvates ootas meelehead, aga ma polnud kunagi päris kindel.

Kas maailm on pärast kriisi parem või halvem paik?

Maailma kohta ma ei tea öelda, aga Eesti on juba praegu parem. See Gordon Gekko stiilis elagu-ahnus-vaata-kui-vinge-a uto-mul-on ajastu, viimased seitse aastat, see oli täiesti naeruväärne. Mul on kohutavalt hea meel, et sellel on nüüd lõpp. Viimaks ometi saame jälle inimesteks hakata.

Sa oled kirjutanud, et USAs on suurtel korporatsioonidel piisavalt võimu, et meediale survet avaldada. Nüüdseks oled Eestis aastaid ajakirjanikuna töötanud. Kuidas sinu arust siin tellitud ajakirjandusega lood on?

Ma olen ju vabakutseline, mis tähendab, et mul ei ole neid kanaleid ja suhteid mis profiajakirjanikel. Aga minu hinnangul pole tellitud ajakirjandus siin tänasel päeval enam eriline probleem. Eestis on oma valge meedia (ja omakorda paremad, usaldusväärsemad autorid ja alajaotused nende väljaannete sees) ja selle kõrval kõik ülejäänu. Ma loodan, et lugejad teevad päris hästi vahet, kust see piir jookseb, aga samas ma jälle pelgan, et nad ikkagi võib-olla ei tee. Ma ei saa isegi kindel olla, et žurnalistid ise päris selgesti vahet teevad, kui kollase ajakirjanduse rahvas istub ajakirjandusorganisatsioonide nõukogudes. See on päris haige.

Kas sa ei tunne vahel, et hea lastetuba on sulle piduriks? Näiteks Õhtulehe kolumnistil Sami Lotilal, “Tallinna kuningal”, kes samuti kirjutab kõrvalseisja positsioonilt, ei ole mingit tõrget paisata fraase nagu “suurem osa eestlastest vaevalt teabki, mis on moraal”.

Ma ei ole kuningaga tuttav ja Õhtulehte ka ei loe, sellepärast ma ei oska tema kohta öelda.

Aga kui üldse kirjutamisest rääkida, siis ma ei ole kindel, et küsimus on heas lastetoas.

Võib-olla on asi ikkagi kirjutaja võimetes. Inimesed on väga mõnus märklaud ja väga lihtne on oma artikliga kedagi solvata. Palju keerulisem on kerged sihtmärgid kõrvale jätta, oma mõtetest klišeed välja rookida ja püüda näha inimest kolmemõõtmelise olendina koos kõigi paratamatute vastuoksustega. See omadus on kõigil headel kirjutajatel. Suvaline leheneeger võib iga kell igaühele pähe sittuda. Muidugi võib asi ka selles olla, et ma natuke kardan oma eestlannast naist.

Mis sind närvi ajab?

See, kui ülekäiguraja ees mõni auto seisma ei jää. Ma lööksin neil kohe laternad sisse, kui kätte saaksin ja keegi ei juhtuks vaatama.

Tunned sa Eestis millegi eriliselt ameerikaliku järele puudust? KFC või vesivoodi näiteks?

Ma tunnen puudust sellest, et inimesed lihtsalt tulevad ja hakkavad võhivõõraga juttu ajama.

Põhjaameeriklaste vabast suhtlemisest. Seda tuleb juba siin ka ette, aga mitte nii palju, nagu mulle meeldiks.

Milles sinu arvates on põhjus, et Eesti tüdrukud loovad välismaa meestega kergesti suhteid, aga Eesti mehed välismaa tüdrukutega nii harva?

Välismaa mehed on kasvatatud iseseisvamaks ja neil on kõrgem enesehinnang kui Eesti meestel. Välismaa naised ootavad neid omadusi meestelt ja et nendega liini ajada, peavad need tulema iseenesest. Samas on Eesti mehed harjunud naiselikuma naisetüübiga ja välismaalannad on emantsipatsiooni mõjul muutunud mehelikumaks, kui Eesti meestele meeldib. Aga see on ainult teooria.

Nende jaoks, kes ei tea Katariinat ja Brass Raili – seda osa sinu Kanada-Eesti haridusest, mida sa oma raamatu kaaneümbrisel nimetad – mis ainet Katariina sulle õieti õpetas?

Katariina õpetas mulle seda, et stripparid on ka inimesed. Ja et see on üks raskemaid ameteid üldse.

“Pikk jutt, sitt jutt”
Kogutud lühijutud Vello Vikerkaarelt.
Eesti Ekspressi Kirjastus, 2009.
184 lk.

Oma esimesse raamatusse on Vello kirja pannud nii sürrealistlikke muljeid 90. aastate alguse Eestist, omal nahal läbi elatud (ja oma naise Liina peal katsetatud) Ameerika ja Eesti kultuuri võrdlusmomente, teravaid tähelepanekuid siinsest välismaalaste kogukonnast kui ka naljakaid reisilugusid Eestimaa eksootilistest nurkadest. Osa juttudest on ilmunud Ekspressis 2008–2009, osa näeb raamatus esimest korda ilmavalgust. See on kollaaž ühe elu loost. New Yorgi yuppie’na karjääri alustanud Vello on Eestis üllataval kombel vastu pidanud juba 17 aastat – ilma roosade prillideta.