25 päeva valimisteni

Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora on juba mõnda aega veendunud, et peaksin keskenduma kontaktide loomisele reaalsete inimestega. Näiteks Taavi Aas või Jüri ­Ratas tegevat valimiste eel sadu „otsekontakte“ iga päev. See on kunst, mida tuleb õppida meistritelt, ning nii palungi koolitust sots Rainer Vakralt. Vakra on Guru. Nagu Moora rääkida teab, ei käivat Vakra enam mööda kortereid, sest see võtab liialt aega. Seeasemel üllatab ta valijaid näiteks poes – astub aga ­piimaleti juures ligi, nänn käes, ning ongi „kontakt“ loodud.

Ja nänni olevat Vakral igasugust, põhitooteks on luud. Selle saavat Nõmme majaomanikud.

Vakra materialiseerub Nõmme kultuurikeskuse juurde helesinises ülikonnas ja tsentneri enesekindlusega võitult. Juttu täriseb nagu kuulipildujast ning aeg-ajalt teevad käed õhus selliseid tiire, otsekui üritaks ta näidata kašeloti läbimõõtu. Siis haaravad käed abilise kotist kampaaniašokolaadi ning torkavad selle möödujale pihku. „Oi, tere jälle!“ hüüab Vakra. „Tulge valimistel appi!“ Või siis: „Vaadake, et vanaema minema ei lenda!“ (see lause on mõeldud mõne aja eest luua saanud omastele).

Üldiselt ei kulu „kontaktile“ üle viie sekundi.

RAINER VAKRA EESKUJULIKUS KAMPAANIAHOOS: Tulge valimistel appi. Foto: Madis Veltman

Vakra professionaalsus teeb mu enesetunde halvaks. Siin ma siis seisan ja noogutan, juuksed neli nädalat lõikamata ja peos narmendav märkmik. „Nagu ikka, on kõige raskem uksest välja tulek,“ hüüab Vakra hüvastijätuks. „Ja kui vihma sajab, siis parem jäta tegemata. Ilus ilm teeb inimesed Eestis rõõmsamaks!“

24 päeva valimisteni

Mõte tänavakampaaniast ­tundub õudne ning üks endine klassivend (me pole näinud 25 aastat) teatab Facebookis, et ma nägevat välja nagu „paksuksläinud Tõnu Trubetsky“. Olen sarnastust Trubetskyga isegi täheldanud ja kehakaalu tõusu samuti, kuid see kombinatsioon, eriti kellegi teise suust, tundub liig mis liig. Vihastan südamest.

Jälle üks potentsiaalne hääletaja kadunud.

23 päeva valimisteni

Suundun emaga ­traditsioonilisele sügisreisile, sedapuhku Belgradi, linna, mis on siin-seal veel sõjast varemetes. Tänavail kihutavad musta tossu levitades ringi kollased Ikarused ning kõnniteedes on auke, kuhu ettevaatamatu poole sääreni vajuda võib. Magusvalusalt meenub varaste 90ndate Eesti. Kuid kirjade järgi on bussides tasuta wifi ning juunis valis Serbia peaministriks oma LGBT-tausta mittevarjava Ana Brnabići. Ajareis võib käia mitut pidi.

Otse koosolekult telefoneerib Erik Moora ja deklareerib, et peaksin kampaania korras tänavatel võid jagama. Poed olla võist täiesti tühjad.

„Aga need võid sulavad ju ära,“ pareerin ettevaatlikult ja püüan kõlada nii, justkui oleksin Serbia asemel Sikupilli Prismas võilette luurimas. Kuid Moora teatab, et laenab mulle enda külmakasti.

„Kas see või asemel juust ei võiks olla?“ küsib kõnelust pealt kuulnud ema abivalmilt (Serbias on täitsa hea juust).

Nagu peaaegu kõigil inimestel, on ka mul maailma kõige toredam ema. Alati valmis oma poega aitama.

22 päeva valimisteni

Käime vaatamas Gardoši torni. Sajab, mõte tänavakampaaniast masendab. Vähemasti peaks siis võidele vaimukad kleepsud tegema. Teen pika ägamise järel panuse kirjale „VÕIm kuulub rahvale!“.

Facebookis on Jüri Pino mind ära tääginud, tegelikult juba mitme päeva eest:

Kui pole otsustanud ja kõik kandidaadid tunduvad tavalised limukad (limax vulgatus), siis vali üksildane heitunud kandidaat:

Krister Kivi!!!

Täitsa normaalne õli, oskab hästi kirjutada, no selle väikese kõrvitsaseemnete skandaali võib ju andeks anda. Ja kas poleks vahva, kui Kilulinna vilekogus oleks üks vend, kellele ei erakond, valimisliit, keegi peale ei hakka, teeb, mis aga pähe tuleb.

Väga abivalmis temast.

21 päeva valimisteni

Selgub, et Serbiast pole piimatoodete ELi toomine lubatud, kuid õnneks saab tagasi lennata ka Saksamaa kaudu. Kust mujalt peakski algaja volikogukandidaat näguripäevadel võid tooma kui mitte Saksamaalt, Euroopa koorekirnust? Aastaid tagasi käisin Bremeni Lidlis shoppamas ja tõestasin, et ka lennupileteid ja hotelli juurde arvestades saab söögi odavamalt kätte kui Eestis. Paraku tuleb alles Bremenile lähenedes meelde, et rangete Ladenöffnungszeit-eeskirjade tõttu on supermarketid pühapäeviti kinni.

Üritan hotelli vastuvõtulauas kaubelda, et nad kastikese pisikesi hommikusöögivõisid maha müüks. Üks töötajaist ongi hakkamist täis, kuid tema ülemus jäätub: võimüük külastajale, eriti suures koguses, oleks ennekuulmatu. Verboten!

Siiski poetab ta nõuande ­minna raudteejaama, kus maa-alune ­Spari kiosk võib lahti olla. Ongi! Ja neil on võid, ausaid veerandkiloseid Deutsche Markenbutter’i kamakaid. Laon korvi kõik 13 saada olnud pakki (kuid siis hakkab kohe kahju ­sellest veretute huulte, värisevate käte ja pärlikeega Hildast või Sofiast, kes varsti oma lehttaignapiruka jaoks võid otsima tuleb, ja poetan ühe paki tagasi, ekstra tema jaoks). Jaamast võid täis pappkastiga välja vaarudes tunnen end korraks kangelasena.

Umbes nagu laudadega Kalevipoeg.

20 päeva valimisteni

Kell on alles 4.30, kui telefon pimedas numbritoas optimistliku äratuslaulu üles võtab.

VÕI(M) KUULUB RAHVALE: Kastitäis parimaid kavatsusi. Foto: Krister Kivi

Saan hotelli külmkapist võipakid kätte ja öövahetuse vastuvõtutöötaja pakendab need lahkelt ümber paberkotti. Kohe varsti peab tulema nr 6 tramm (Bremeniski saab trammiga lennujaama sõita). Kõik on hästi. Just sel hetkel, kell 4.59, annab paberkott järele ja kuldsed võipakid kukuvad tuhmi mütsatusega ooteplatvormile, kuhu sugupõlved Bremeni moosekante on oma konisid kustutanud ja jalgu pühkinud.

Tramm saabub kilinaga toimunud katastroofi tunnistama. Topin kiirustades pakke küll kohvrisse (need on enam-vähem puhtad, ainult veidi muserdatud), kuid kuidas on mikrokriimudega, millest ohtlikud bakterid juba rasvasesse võiparadiisi püherdama võivad olla pääsenud? Ma ei saa Tallinnas tänavanurgal seda võid jagada. Ainult ehk sellise müügikõnega: „Kallis proua, astuge ligi, siin on teile kingituseks veidi võid. Palun maiustage! Pean teid küll hoiatama, et see potsatas eile Saksamaal röga sisse. Desinfitseerige võid koju jõudes esmalt viinaga!“

„Muidugi saad!“ teatab peatoimetaja rõõmsameelselt neli tundi hiljem. „Ära nüüd nii lumehelbeke ka ole,“ lisab kolleeg Tiina ­Jõgeda, nagu mulle tundub, halvakspanevalt. „Sa oleks pidanud või kohe Bremeni kodututele jagama,“ arvab kultuuritoimetaja hämmastava elulähedusega. Aga neljas kolleeg määrib võid juba leivaviilule. „Pole mingit kõrvalmaitset!“ kinnitab ta.

Aastad Ekspressi toimetuses on mulle õpetanud, et siinsel rahval on seedimine sama raudne kui närvisüsteem. Õhtuks süüakse alati kõik ära, mis hommikul ümmargusele lauale pannakse.

19 päeva valimisteni

Käisin eelmisel õhtul Kaubamajas ja ostsin ära kõik seal leidunud minipakivõid (kaksteist), kuid nüüd selgub, et nende aegumistähtaeg möödus juba nädal tagasi. Tundub, et saatus siiski ei taha mind võipakkidega tänaval näha. Pealegi on Savisaare nimekiri selle ­võiaktsiooni vahepeal juba ära teinud (ning pälvinud Facebookis laialdase hukkamõistu). Lisaks on kriis möödas ja poed võid taas täis – küll karu-, muru- ja porrulauguga, mäe- ja meresoolaga.

„See oligi väga nõme mõte,“ ütleb Moora rõõmsameelselt.

Niisiis on nädal möödas ja ühtki otsekontakti loodud pole. Teen mentaalse märke, et ehk võiks üritada hoopis moosiga. „Palun lubage end MOOSida,“ võiks teatada neile kinnitatud kleepsukesed.

PS Kui kellelgi peaks või täiesti otsas olema, siis palun tülitada. Või alla on kõva raha pandud ja külmik seda täis, nii veidi mahakukkunut kui kergelt aegunut.