Veebruarist alates oleme Kaiaga helistanud, sms-inud. Ei midagi! Kas on tal turniir või jookseb ta parasajagu lennujaama või on väljakul. Ei mingit intervjuud! Nüüd on Kaia seljataga tegus kevad, 15 mänguvõitu järjest, enesetunne hea, vorm tõusuteel. Kahekümne viies sünnipäev lähenemas.
“Halloo, Kaia siinpool!” kõlab telefonis.

Ikka on ta turniirid ja lennujaamad ja olulised mängud. Aga ta vastab – otse Birminghamist – pärast seda, kui on üsna libedalt läbinud kvalifikatsiooni, saadab ta EE küsimuste peale vastused. Neid on parasjagu optimismi ja lootusrikast vaadet tulevikku, kuigi seisud on sellised, et Kaial pole raha isegi treenerit palgata…

Kõigepealt paljul!
Aitäh!

Ja suurim unistus, mille tahaksid kindlasti teoks teha?
Tahaks jõuda Grand Slami turniiri finaali. Ja eriti magus oleks see finaal ära ka võita!
Kunagi ütlesid, et naistennises ei ole Federeri, andes mõista, et võiksid selle koha ise võtta.
Elame – näeme. Et olla kas või ­maailma esikümnes, on peale hea ­män­gu vaja veel palju asju: pikka ­vi­gas­tusvaba perioodi, head tiimi enda ümber – treener, arst, masseerija, füüsilise treener, psühholoog jne. Kui kõik need asjad klapivad, olen võimeline kümne hulka tõusma küll. Kui oled olnud maailma kaheksateistkümnes, oleks vale öelda, et nüüd on lagi käes, paremaks ­minna ei saa.