Karini ristiretk
Karin Hallas-Murula on hinnatud ja andekas arhitektuuriajaloolane, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor, Areeni ja Sirbi püsiautor ning muidu kena inimene. Aga õhus on ebameeldiv intriig... Nimelt on Hallas-Murula teinud omalt poolt kõik, et Eesti Rahva Muuseumi hoone võiduprojekti ei tunnustataks.
Uue hoone valis välja rahvusvaheline žürii, keda nõustasid neli eksperti. Üks nendest ekspertidest oli Karin Hallas-Murula. Detsembri alguse kirjas žürii liikmetele kirjutab ta, et võidutööks tõusnud destruktiivne ja totaalne lahendus ignoreerib mõisaparki ning haakub märgiliselt nõukogude lennuväljaga.
Pärast seda algas töö kuluaarides: suhtlemine ministeeriumi, kultuuriministri ning ajakirjandusega.
Pidupäeva hommikul saatis direktriss laiali radikaalse pressiteate: "350 meetri pikkuse käidava katusega klaasist muuseumi-silla ehitamine Raadi lennuvälja pikenduseks (kogu kompleks pikkusega 1,5 km!) on absurdne idee, mida võinuks heal juhul esile tõsta kontseptuaalsete projektide võistlusel, mitte aga konkursil, mille eesmärgiks oli saada reaalne projekt uuele muuseumile. Nii minu kui Kanada eksperdi Barry Lordi ekspertiisis oli võidutöö viimases kategoorias märkega "mitte mingil juhul". Pean žürii otsust vastutustundetuks, Eesti Rahva Muuseumi huve ignoreerivaks ning eestluse aateid solvavaks."
"Tegemist on omamoodi protektsionismiga," hindab žüriis osalenud Hollandi kultusarhitekt Winy Maas Hallas-Murula tegevust. Žürii kuulas küll ekspertide arvamusi, kuid tegi oma otsuse siiski ise. Ja lisab veidi irooniliselt: "Ideoloogiaeksperti meil ei olnud."
Hallas-Murula ütleb, et ei saa aru sellest ülbusest, millega muuseumiinimesi ignoreeriti. "Kuid ma usun siiani, et seda muuseumi tegelikult sellisel kujul ei tule."
Milleks siis see kõik? "ERMi konkursil kujunes olukord, kus ei saanud tegutseda parima töö väljaselgitamise nimel, vaid tuli tõmmata kraavi tormava rongi hädapidurit ning ära hoida puuduliku töö tõstmine esikohale (mis, nagu teada, ei õnnestunud)," ütleb Hallas-Murula. "Mina ja Barry Lord esitasime žüriile valikuks kokku umbes 15 tööd, kus arhitektid olid keerulise programmiga hästi hakkama saanud, erinevad funktsioonid loogilises seoses, eri kõrgusega ruumid hästi haakuma pandud, elamuslikud ja hästi funktsioneerivad näitusesaalid, hea suhe Raadi pargi ja maastikuga, kogude turvalisus ja erirežiimid arvestatud, invanõuded, kaasaegsed, kuid mitte domineerima kippuvad ja edvistavad fassaadid ning töötamine ka elava märgina. Esikoht oli selles osas täiesti lootusetu."
Tegelikult võiks 2005. aastat nimetada Karini triumfiks. Ta valiti uuesti tagasi muuseumi direktoriks – ega võrdväärset asendajat ju esmapilgul polekski. Valmis said kaks raamatut – "Suurlinn Tallinn: Eliel Saarineni "Suur-Tallinna" projekt, 1913" ja vägagi provokatiivne "Eesti-Soome: sajand arhitektuurisuhteid". Nende eest tunnustati teda nii Ervin Pütsepa Mälestusfondi aastaauhinna kui ka Kultuurkapitali preemiaga. Lisaks kureeris mitut näitust. Soliidne, kas pole?
Tesisest küljest saab aga Karin Hallas-Murulaga seostuvad probleemid võtta kokku kahe sõnaga. Need on suhtlemine ja võim. Nii on arhitektuurimuuseum ülisuure kaadrivoolavusega. Millegipärast pole institutsioon erinevalt kunstimuuseumidest suutnud töötajaid piisavalt motiveerida.
Muuseumi probleem pole olnud selles, et kõik pannakse korralikult rakkesse – fonde süstematiseerima, artikleid kirjutama ning näitusi tegema – ega ka minimaalses palgas, vaid eeskätt "töökliimas". Kafkalikult surutud õhkkonda kujundavad bürokraatia, alateadlik hirm, masendus, teadmatus. Õnneks muuseumikülaline siiski viriseda ei saa: museoloogilisest aspektist on enamik väljapanekutest perfektsed ja näituste kataloogid sisutihedad.
Karin Hallas-Murulale ei ole ERM sugugi esimene skandaal. Läinud aastal, kui arhitektuurimuuseumis lõpetas tegevuse kunstimuuseumi näitusesaal, tahtis seal veidi ruumi endale saada Eesti Arhitektide Liit – kes praegu üürib kontorit. Karin ei pidanud kompaktse arhitektuurikeskuse loomist võimalikuks.
"Ma ei tea, kas on õige, et arhitektuurimuuseumi juhib inimene, kes ei armasta ega austa Eesti arhitekte (paar erandit välja arvata) ega nende liitu, kelle algatusel EAM sündinud on," lausub Margit Mutso, Eesti Arhitektide Liidu esimees.
Hallas-Murula on sõdinud ka kultuuriministeeriumi muuseuminõuniku Peeter Maueri vastu, kes oli muide arhitektuurimuuseumi kauaaegne töötaja. "Julgen meelde tuletada, et allasutusi ei juhi ministeeriumi nõunik, kellel selleks ilmselt ka oskused puuduvad, vaid selleks on ametisse pandud direktorid, nähtavasti siis usaldatud. Palun selgitada, miks peab muuseum iga tegevuse, näituse, loenguõhtu, uurimisprojekti, ettekande, ürituse jm puhul nõunikule põhjendama, mis eesmärgiga ta selle korraldab ja millise indikaatoriga mõõdab?" tahtis ta ministeeriumilt teada.
Veel ei meeldinud talle viimase Veneetsia arhitektuuribiennaali väljapanek ehk siis suur hobupeldik, mis pälvis tähelepanu mitmetes mainekates välismaa arhitektuuriajakirjades. Ja oma nördimust jagas Karin ka Eesti avalikkusega.
ERMiga võrdne pahandus oli neli aastat tagasi kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali välja antud preemiatega: nimelt jagati need Hallas-Murula väitel omakasupüüdlikult ainult iseendale ja pereliikmetele. Korruptsioonisüüdistusted lükkas ümber professor Mart Kalm: "Arhitektuuri sihtkapitalis jagatakse preemiaid algusest peale žürii abil. Selle süsteemi töötas välja esimene koosseis Karin Hallas-Murula juhtimisel. Preemiate endale sättimist saaks kahtlustada siis, kui žürii oleks premeerinud mõnd sihtkapitali liikme nõrka teost, mida erialaringkonnad poleks tunnustanud. --- Kui Hallas-Murula on nii täpne kõigi väidetavalt korruptiivsete seoste avamisel, siis miks jättis ta mainimata, et ka tema pole ainult kontrollkomisjoni liige, vaid preemiale kandideerinu abikaasana samuti huvide konfliktis." Muide, Mart Kalm sai toona preemia meie arhitektuuriajaloo ühe tähtteose "Eesti 20. sajandi arhitektuur" eest.
Loodetavasti ei kao selles viimases võitluses ära võimalus saada Eesti Rahva Muuseumile päris oma maja.
Vt Eesti Rahva Muuseumi teemal ka Areeni avalugu.
Karin Hallas-Murula
* Sündinud 1957 Kiviõlis
* 1976–82 õppis Leningradi I. Repini nimelises kunstiinstituudis
*1982–89 Ehituse TUI aspirant ja 1989–91 nooremteadur
* 1992 kaitses Moskvas arhitektuurikandidaadi väitekirja
* Täiendanud end Prahas Kesk-Euroopa ülikoolis
* 1991 üks Eesti Arhitektuurimuuseumi asutajaid ja esimene direktor (siiani)
* Uurinud 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse arhitektuuri: historitsismi, juugendit, Eliel Saarineni Suur-Tallinna projekti, Soome-Eesti arhitektuurisuhteid, funktsionalismi
* Muinsuskaitseorganisatsiooni Europa Nostra nõukogu liige
* 2005 Pütsepa preemia
* 2005 Kultuurkapitali aastapreemia
