20.02.2009, 00:00
Kartmatu Alice
Eesti riiki ei loonud ega selle eest ei heidelnud üksnes mehed. Alice Kuperjanov oli eesliinil nii põrandaaluses võitluses kui ka Vabadussõja rindel.
Külmal veebruarikuu päeval kõndisid kaks noort, mees ja naine,
Tartu raekoja poole. Lumi krudises jalge all, taevas säras päike.
“See päev on kalendris märgitud 24. veebruar 1918, päev,
mis meie kõikide mälestustes püsib pühana ning
helgena,” meenutas üks kõndijatest, Alice Kuperjanov
hiljem.
Mees, keda ta tööle saatis, oli leitnant Julius
Kuperjanov. Kaks päeva hiljem laulatati noored Kambja kirikumõisas.
Alice’i kõrvu jäid kumisema Juliuse ema sõnad
“Oh latsekese, mes teid küll iin oodap!” Ema aimdus ei petnud,
noorte õnn jäi üürikeseks...
Salapaberid jalutuskepis
Alice Kuperjanov oli
naitudes 23aastane, lõpetanud tütarlaste gümnaasiumi ja
töötanud Petrogradis raamatupidajana. Ta ei olnud kodukana, vaid
oma mehega võrdväärne võitlejahing. Tema korterist
Tartus kujunes Eesti tagavarapolgu ohvitseride salajane
“staap”, sest enamlaste võimu päevil 1917. aasta
lõpul ja 1918. aasta algul oli ohvitseridel ohtlik isegi
tänaval liikuda, muust rääkimata. Välja mindigi
maskeeritult. “Minu korteris oli küllalt parukaid, vurrusid ja
habemeid kusagil ahju peal,” meenutas Alice.
Tol
päikselisel veebruaripäeval marssisid Tartusse sakslased. 2.
märtsil kamandati Julius koos teiste ohvitseridega Saksa komandantuuri end
registreerima. See oli pettus, kõik nad arreteeriti. Jaamas topiti
ohvitserid loomavagunitesse ja sõit algas Riia poole. Pukast edasi tuli
aga sammuda jalgsi Valga poole.
Õnneks pääses noor
abielumees põgenema ja juba 5. märtsi hommikul koputas Tartus
kodu uksele.
Järgnesid kuud täis palavikulist
organiseerimistööd, hirme ja ohte. “Kuperjanov ei saanud
magada, kui relva polnud padja all,” kirjutas Alice. Eesti väeosade
salajasest loomisest võttis temagi osa.
“Paberite
peitmine oli minu otsene ülesanne.” Need olid ohtlikud dokumendid,
nagu meeste nimestikud, samuti relvade ja laskemoona tagavarade kohta.
Kõige salajasemaid dokumente hoidis Julius aga oma jalutuskepi sees.
Hilissügisel 1918 asutas Julius Kuperjanov Tartus vastuluure
organisatsiooni, mille ülesanne oli takistada taganevatel sakslastel maad
ja rahvast paljaks röövida. Taas oli Alice see, kes üheskoos
teiste julgete naistega – mehed ju igale poole märkamatult ligi ei
pääsenud – sakslaste salavarude asukohti välja peilis. Aeg
möödus nagu kinolinal, kiiresti. Peagi olid sakslased Eestist
läinud ja võim eestlaste käes. Idast aga tungisid peale
punased ja algas Vabadussõda.
Rindelt saabusid üha
halvemad teated. 19. detsembril oli selge, et Tartu langemine on päevade
küsimus. Alice hakkas asju pakkima. “Ära sa palju kaasa
võta, sest hiljemalt kolme nädala pärast oleme Tartus
tagasi,” ütles talle Julius. Alice vaatas talle ühtaegu
imestuse ja imetlusega otsa.
“Ära karda,
Alli!”
Alice ei jäänud tagalasse, ta saatis
oma meest rindel kuni lõpuni. Magas samadel õlgedel, sõi
sama toitu. Muidugi ta kartis! Aga ega mehed julgemad olnud. Julius küll.
“Ütles vahest: “Ära karda, Alli,” siis oli
kõik hirm nagu peoga pühitud.” Puurmanis, kuhu Tartust
taganeti, sündis legendaarne Kuperjanovi partisanisalk. Julius selgitas
ülemusele: “Tahan organiseerida partisaniväeosa ja selles luua
raudset korda!” Nagu Alice meenutas, armastas ta väljendit
“zavesti dikuju distsiplinu”.
Kui partisanid om
a uusi relvi Puurmani metsas proovisid, ei jäänud ka Alice
kõrvaltvaatajaks.
Tuleristsed tulid varsti, esimene
lendkäik punaste vastu oli 28. detsembril. “Mõsti nii, et
punastel suled lendasid!” Nende retkede pärast hakkasid punased
partisane kutsuma Kuperjanovi kuraditeks.
Kuperjanovi siht oli
Tartu vabastamine, Alice’ile öeldud kolm nädalat hakkas
täis saama. Julius ei säästnud lahinguis ei ennast ega teisi.
Alice hakkas üha rohkem tema elu pärast kartma. “Minu jaoks
pole kuule veel valatud,” vastas Julius, kui naine teda manitses. 14.
jaanuari keskpäeval 1919 vallutasidki partisanid Tartu. Oma kodu leidis
Alice rüüstatuna. “Oleme alles noored inimesed, meil on
kõige tähtsam – elu alles,” lohutas Julius.
23. jaanuaril saatis Alice Juliuse rindele, jäädes ise seekord
maha. Kaks päeva hiljem vallutasid partisanid Puka. “Lahing oli
joovastav,” kirjutas Julius. Ta läks hulljulgelt võidult
võidule, Tartusse toodi aga esimesed kümme langenut. Neid käis
ka Alice vaatamas. 29. jaanuaril sõitis ta taas oma mehe juurde rindele.
31. jaanuaril sai Kuperjanov käsu võtta ära Paju
mõis.
Lahingu alates oli Alice sidumispunktis. Korraga
kutsuti punkti ülem dr Raud välja. Alice aimas halba. Halvim oligi
sündinud – Kuperjanov sai pihta. Kergelt, nagu öeldi. Alice
seda ei uskunud, miks ta siis kohe jaama viidi! Jaamas leidis Alice oma mehe
kahvatuna reel lamamas. “Ta avas silmad, naeratas vähe ja katsus mu
kätt suruda.” Kui 1. veebruari hommikul lõpuks Tartusse
haiglasse jõuti, oli Juliuse seisund lootusetu. “Lõuna
paiku, kui ta kord jälle silmad avas, ütlesin talle: “Kas tead,
et Valga on meie!” Ta vastas valulise ilmega: “Seda ma
püüdsin!”,” meenutas Alice. Järgmisel hommikul kell
pool kuus Julius suri.
Alice sai riigilt Tammistu
mõisasüdamest 25 hektarit maad ning langenud mehe palgast poole
pensioniks. Ta ei abiellunud enam kunagi, Julius jäi tema ainsaks
armastuseks. 1937 avaldas ta mehele pühendatud raamatu “Saksa
okupatsioonist Paju lahinguni”. Ühiskondlikult aktiivne, kuulus ta
Naiskodukaitse juhatusse, tegutses Lastekaitse Ühingus ja Tartu
Naisseltsis ning toimetas ajakirja Taluperenaine.
1938. aastal
müüs Alice oma talu advokaat Oskar Rütlile. Saadud 25 000 krooni
eest ostis ta Tartusse Eha tänavale krundi, kuhu maja kerkis 1939. aasta
lõpuks. Ühte korterisse asus ta koos õe Alide Kuslapiga,
teise üüris välja. See jäigi Alice’i viimseks koduks,
kus ta ka Nõukogude okupatsiooni algul tagasihoidlikult elas.
Venemaale hukatusse
14. juunil pool neli
hommikul äratas Alice Kuperjanovi unest tugev prõmmimine uksele.
Tema õde haaras ümber hommikumantli ja läks esikusse.
“Kes seal on?” küsis ta. Vastuseks käratati: “Avage
otsekohe uks või muidu lööme ta sisse!” Alide avas ukse
ja sisse tormasid neli tšekisti. Ühe neist tundis Alide ära,
see oli venelane Mihhail Sõštšikov Tartu NKVDst.
“Kas siin elab Alice Kuperjanov?”
Alide kogeles, et
elab küll.
“Kas ta on kodus?” päris
Sõštšikov.
“Ei ole!”
“Kuhu ta siis läks?”
“Alice sõitis
Tallinna kohta otsima!”
“Millal ta tagasi
sõidab?”
“Täna või homme
õhtul!” valetas Alide edasi.
Oli näha, et
Sõštšikov ei jäänud uskuma. &ldquo
;
;Otsin korteri läbi!” Ehk jõudis õde läbi akna
aeda põgeneda, vilksas Alidel mõte peast läbi. Kuid see
lootus ei täitunud. Magamistoa uks avanes ja uksekünnisele ilmus
Alice.
“Kas teie olete Alice Kuperjanov?” küsis
Sõštšikov muiates. “Jah olen!” vastas Alice.
“Teid on määratud asumisele,” ütles tšekist
ja koukis taskust välja mingi paberi. Kõrval seisev Alide
küsis ehmunult: “Kuhu te mu õe viite? Kas Siberi
metsadesse?”
“Ei! Ja miks teie nii ahastate! Võib
olla, et Alice Kuperjanov saab veel oma meest näha, ja siis on nad
õnnelikud!” irvitas tšekist.
“Tehke ruttu,
aega on vähe! Riietuge!” käsutas
Sõštšikov.
Kui Alice oli rõivastunud,
viidi ta NKVD-laste vahel minema. “Ole tugev ja kindel!” sosistas
ta õele.
Kuperjanovi äraviimist nägi pealt tema naaber
Hugo Saalis – naine toodi välja õhukese pluusi väel ja
kamandati veoauto kasti. Sealt läks sõit Tartu jaama. Tuntud
seltskonnategelane Mari Raamot kirjutab oma mälestustes, et Alice seisis
raudteejaama esisel kahe valvuri vahel. “Märgates
möödaminevat sõpra on proua Kuperjanov oma raudus käed
üles tõstnud ja hüüdnud: “Eesti naised,
võidelge edasi, kuni tuleb vabadus!””
Alice
Kuperjanov küüditati Venemaale. Pikk teekond lõppes Sosva
vangilaagris, kus raamatupidaja oskustega Kuperjanov pandi laohoidjaks.
Seejärel tema jäljed kadusid, tema saatus selgus alles 1990. aastal
nii nagu paljude teistegi oma. NKVD erinõupidamise otsusega
mõisteti ta mahalaskmisele. Alice hukati 17. juulil 1942.