Heimar Lengile on aastaid olnud südameasjaks nn sundüürnike kaitsmine, mida ta teeb talle omasel ekspressiivsel moel. Ekspress uuris, miks räägib Lenk nii kirglikult omandireformi käigus tagastatud „veristest majadest“ ja „lõhutud eludest“ (selliseid pealkirju kannavad nn sundüürnike probleemidest rääkivad Toomas Lepa dokumentaalfilm (2013) ja Lengi raamat (2011).

Teie huvi omandireformi kulgemise vastu sai alguse isiklikest läbielamistest?

Mina olen kaotanud kaks kodu, mõlemad Nõmmel. Üks oli ema-isa kodu, kus ma sündisin. Tuli teade, et meie maja läheb tagastamisele. Keegi ei teadnud, misasi see tagastamine on. Isa sai insuldi ja suri ära kohe. Teise kodu Sisaski tänaval ma endale n-ö kombineerisin – nõuka aja lõpus hakkasid majavalitsused maju korterite vastu vahetama, sest Pääsküla majad olid lagunenud ja inimesed ei tahtnud neid enam hooldada, siis oli suur maania, et äkki saaks korteri keskküttega majja. Need vene ajal saadud korterid olid sisuliselt omand: neid ei saanud müüa, aga sai vahetada.

Kuidas teie n-ö väljaviskamine konkreetselt käis?

Ühel päeval sõitis maja ette auto, noormees astus välja ja ütles, et mina olen selle maja omanik nüüd. Tema nimi oli Pettai, sotsiaalteadlane Tartus, ütles, et maja on tagastatud, te peate välja minema. Me saime asjad aetud küll heas vahekorras, mitte vihavaenlastena ei läinud laiali.

/----/

Mõnedel juhtudel aitasid endised omanikud üürnikke rahaliselt – kas Vello Pettai teile midagi kompenseeris?

Ma ei hakka seda ajakirjanduses rääkima. Ütleme niimoodi … Paljud aitasid kolimisrahaga ja niimoodi.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel