30.05.2008, 00:00
Kas imik haigestus ravimi üledoosist?
Õde tõi Tallinna lastehaiglas enneaegsele sülelapsele kümme korda kangema ravimi. Haigla ei eita juhtunut.
On kolmapäev, 30. aprill. Kuuekuise Evani tervis halveneb ootamatult. Ta
oli olnud haiglas juba terve päeva ja öö ning näis, et
kõik on korras.
Nüüd aga väikemees
võitleb: hingata on raske. Nägu on punaselapiline ja silmist
jookseb vett.
Ema oli just Evanile andnud rohtu, mida õde
talle tõi.
Nad olid Tallinna lastehaiglasse tulnud
õigupoolest juba eile, sest Evan oli hommikul pärast
söömist läkastanud ja hingamine muutus häälekaks. Ema
Eva (laiemalt tuntud kui kunstnik Eva Herrera) on selliste asjade suhtes
tähelepanelik – poiss sündis enneaegsena ja tal on kopsud
haiged. Kuigi Evan on kuuekuune rõõmsameelne ja naeratusega
tähelepanu otsiv jõmm, ütlevad arstid tema vanuseks neli kuud
– enneaegsuse tõttu.
Kohe pärast Evani sündi
olid nad lastehaiglas isegi kaks kuud. Nad on siin vanad olijad. Tallinna
lastehaiglasse tulevad kokku kõik Põhja-Eesti kõrgema
taseme arstiabi vajavad lapsed. Teine keskus on Tartus lõunaeestlaste
tarvis.
Poisil ei lähe üldse paremaks. Ta saab rohtu
järgmise päeva hommikul, ning jälle lõuna ajal.
See peaks olukorra paremaks tegema, aga poisil on pärast ravimi sisse
hingamist raske õhku sisse tõmmata. Rind kisub roiete alt
sissepoole, laps hingab õlgade liikudes. Silmad on turses ja nägu
lapiline. Suu vahutab, nagu oleks seepi söönud. Ning mis kõige
veidram: imiku nina läheb härma.
Ema satub paanikasse. Ta
annab oma käega lapsele ravimit, aga tollel on üha halvem. Eva
jätab poisi palatisse ja lippab õele ütlema, et kutsutaks
arst. Õde pole väga osavõtlik ja soovitab hoida last
püsti. Vaatama ei tule.
Eva käib õe juures
arsti nõudmas veel kaks korda. Lõpuks, neli tundi pärast
esimest nõuet, võtab ta palja ülakehaga lapse õeposti
kaasa (et näidata, et ta ei tee nalja), nõuab arsti ja
jääb õe kõrvale ootama, kuni see helistab arstile.
Ema sunnib last ravimit võtma
Arst
tuleb mõne minutiga ja Eva räägib, et lapsel on halvem kui
üleeile haiglasse tulles. See on tema meelest seotud rohuga Ventolin, mida
ta peab andma. Ema pole meedik ja arvab, et ehk on poisil ülitundlikkus
ravimi vastu. Ta arutab seda ka arstiga, kes välistab sellise
võimaluse.
Tallinna lastehaigla vastsündinute ja
imikute osakonna juhataja Ervin Saik ütleb, et lapse seisund polnud ravimi
üledoosi moodi – see oli viirus.
Et arsti hinnangul ei
saanud viga olla ravimis, annab ema lapsele järgmise annuse õe
toodud rohtu. Ventolin on tuntud astmaravim, mida kasutavad ka
täiskasvanud.
Laps käitub rohu andmisel täiesti
imelikult. Ema peab panema talle ravimiga maski näole ning masin ehk
inhalaator puhub selle imiku hingamisteedesse.
Evanile on
protseduur tavaline – nad teevad seda kodus iga päev kaks korda
(ainult ravim on teine). Haiglas on aga poiss ootamatult
raevukas. Kui ema annab Ventolini, poiss röögib, nagu jaksab, ning
vähkreb meeleheitlikult. Ometi püüab ema vastuhakkavale lapsele
ravimit anda. Mäsu pärast läheb julgelt suurem osa rohust
raisku.
“Laps tundus minu silmale täiesti haige.
Ärritunud ja ühtaegu loid,” ütleb Eva.
Et poisi
seisund on halb, määrab arst imiku turgutamiseks süsti
lihasesse. See aitab ja
sülelaps jääb magama.
Järgmisel rohu andmise korral öösel ei söanda Eva last
üles ajada.
Raske võitlus on seljataga
. Ta valab ravimi kraanikaussi. Omal algatusel.
Järgmine
hommik. Õde toob nagu varemgi annused süstaldes, millel pole silti
ravimi kogusega.
Seekord on Eva jaoks jälle tegemist
segadusega: eile oli õde toonud poole suuremad portsud.
Eva
oli käinud küsimas, et kas kõik on õige. Esiotsa ei
saanud venekeelne õde aru, siis aga kinnitas: Ventolini ravimit on
üks milliliiter ja üks milliliiter on soolvett. Eva uskus, et
õde teab.
Nüüd, reedel toob teine õde poole
väiksemad kogused (aga jällegi pole kirja peal). Eva käib
üle küsimas, et kas ikka on õige. Veel eile oli teisiti. Pidi
õige olema.
Tähtis on aga, et Evani seisund läheb
reedest paremaks – ta saab ka väiksema portsu ravimit.
Eelmisel päeval, kui Evani seisund oli halb, siis õde ütles,
et andis poisi jaoks ühe milliliitri Ventolini.
Õde ise
ütles, et ta andis kümme korda kangema ravimi!
Kuidas
selgus, et õde toob lapsele kangema ravimi, kui arst on
määranud? Nagu juttu oli: poiss tundis end halvasti kolmapäeva
õhtul ja neljapäeval.
Reedel ja laupäeval oli
kõik korras ja arst oleks nad koju saatnud. Et aga veel natuke aega
tagasi oli poisi seisund seletamatutel põhjustel väga raske,
jäeti nad haiglasse.
Nüüd, kuu aega hiljem hindab
haigla, et Evan tundis end halvasti, sest tal oli äge viirus. Seda ei
kinnita ükski kaheksast testist, mis haiglas tehti. Samuti polnud
poisil nohu.
Osakonnajuhtaja Ervin Saik ütleb siiski, et poissi
vaevas viiruslik bronhiit, mis kulges lainetena ja oli eriti raske tema
kopsuhaiguse tõttu.
Ema detektiivitöö
Pühapäeva hommikul tõi õde
neerukujulises kausis palatisse portsu süstlaid algavaks päevaks.
Ventolin, Pulmicort, soolalahus. Esimest korda olid süstaldele annused
peale kirjutatud. Isegi soovitatav manustamise aeg oli kirjas.
Eva
laotas annused voodile laiali, et päevaks süsteem luua.
Nüüd selgus huvitav asi. Osale Ventolini süstaldele oli peale
kirjutatud 0,1 millilitrit ja kahele 1,0. Hoolikas õde oli kirjutanud,
et kaks korda päevas peaks poiss saama täismeeste koguse ja
ülejäänud kordadel imikute oma.
Eva ei saanud enam
midagi aru: õed toovad eri kogused ravimit, eri suurusega süstaldes
ja nimetavad eri annuseid. Nendega suheldes pole ta aga üldse kindel, kas
nad saavad aru, mida ta küsib. Peaaegu kõigele nad vastavad kas
“Kõik on korras” või “Kohe tulen”
või naeratavad ebalevalt.
Jälle läks Eva uurima, et
mis jama nende ravimitega on. Seekord oli õepostis eesti keelt vabalt
valdav naine. Too ehmus doose nähes ja ütles, et on juhtunud viga.
Tegelikult ei teadnud Eva siiani täpselt, kui palju ta poiss
ravimit peab saama: kas 1 või 0,1. Ta oli usaldanud õdesid.
Seekordne õde seletaski, et temal on astmaatikust kooliealine laps, kes
saab 0,3 milliliitrit Ventolini. See õde ütleski, et üks
milliliiter on täiskasvanu annus.
Nüüd hakkas Eva
kahtlustama, et tema laps võitles ravimi üledoosiga. Ta pani
ühe süstla kõrvale.
Kodus olles saatis Eva kirja
haigla sisekontrolli osakonnale. Nüüd on ta käinud haiglas
vestlusel, kirjutanud seletusi, rääkinud lugematuid kordi telefonis.
Tallinna lastehaigla on juhtunust šokeeritud.
Osakonnajuhataja Ervin Saik ütleb, et sisejuurdlus on käimas, faktid
on lõpuni ebaselged ning seepärast ei saa haigla juhtunut deta
ilideni kommenteerida. “Kindlsti me ei eita, et need kaks lahjendamata
lahusega süstalt oli emale antud,” ütleb Saik.
Ravimiametis 15. mail koostatud dokumendis “Analüüsiks antud
süstla sisu hindamise tulemused” ja sellele lisatud
“Analüüsi sertifikaadis” on aga kirjas, et süstlas
oli lahjendamata Ventolin. Sertifikaadi on allkirjastanud analüütik
Jaana Jürgens ja labori nõunik Juhan Ruut.
Evani
haigusloos on arst määranud poisile raviks 0,1 ml Ventolini ja
õde tõi neile kaks süstalt, kus oli kümme korda tugevam
annus ehk 1 ml Ventolini.
Sülelapse ravimiüledoos on karm
asi – võib elu maksta. Kuigi juba seegi on uskumatu, et imikule
võib tuua kümnekordse annuse ravimit, lisandus lastehaigla
ebaõnnestumiste ritta veel üks detail. Evani haigusloo vahel on
võõra lapse vereproov.
Vereproov läks
vahetusse
Et vasturääkivusi oli palju, küsis
ema Eva haiglast välja poisi haiglusloo. Ta tahtis näha, missuguse
ravimikoguse määras arst. Oli ikka 0,1 ml.
Olulisem on
aga, et sel pühapäeval (mil toodi ports mitmesuguseid ravimeid) oli
haigusloo järgi poisilt võetud vereproov. Eva teab, et
tema pojalt sel päeval vereproovi ei
võetud. Pealegi erinevad kahtlase vereproovi
näidud oluliselt Evani teistest proovidest.
Lõpuks
tunnistab haigla üles, et tegemist on naaberpalati lapse vereprooviga.
Tegemist olnud inimliku eksitusega, sest lastel olid sarnased nimed.
Osakonnajuhataja Saik vabandab ema ees ja lisab, et lähtudes sellest
õppetunnist on nad muutnud töökorraldust.
Lastehaigla osakonnajuhataja Ervin Saik: “Õde eksis”
See, et keegi õdedest oli kirjutanud pühapäeval, 4. mail välja suurema doosi Ventolini, sai kinnituse laboris. Kõige suurem küsimärk on lapse seisundi halvenemine teise päeva õhtul (30. aprillil) pärast haiglasse tulemist.
Mina olin valvearstina tööl 30. mail ning ma võin kinnitada, et visiidil ema kirjeldustest ei selgunud, et tegemist võiks olla ravimi Ventolini kõrvaltoimetega, ning ma ka ise ei täheldanud iseloomulikke kliinilisi tunnuseid. (Ema rääkis sellest mitmel päeval arstiga, kes ei pidanud vajalikuks seda haiguslukku kirjutada – H. K.)
Ometi lapse seisund halvenes oluliselt ja see oli silmanähtavalt seotud Ventolini kasutamisega pooleteise päeva jooksul (30. aprill ja 1. mai). Ta oli Ventolini kasutanud päev varem ja kasutas ka hiljem ning siis probleeme polnud. Millega te seda seisundi halvenemist seletate?
Lapse seisundi tegi raskemaks tema kaasasündinud kopsuhaigus ning tal oli lainelise kuluga obstruktsioon (hingamisraskus – H. K.), seda kinnitab ka sellel päeval valves olnud arst oma sissekandega haiguslukku. Lapse ema ei kaevanud valvearstile Ventolini kasutamise kohta, samuti ei ole meditsiinipersonal dokumenteerinud mõnd iseloomulikku leidu. (Ema väidab, et ta arutas valvearstiga pikalt Ventolini tekitatud nähtude üle – H. K.)
Kas keegi õdedest võttis omaks, et ta segas 4. mail välja 1 ml Ventolini sisaldusega lahuse kuuekuusele imikule?
Sisejuurdluse käigus leidsime, et 3. mai öösel töötanud õde eksis markeerimisega. Me ei eita, et õde andis emale lahjendamata Ventolini lahuse, kuid ei saa ka veel kirjeldada üksikasju. Ema kahtluse tõttu lahuse õigsuse suhtes vahetati inhalatsioonilahus ema juuresolekul.
Arst määrab ravimi doosi, aga miks patsient saab viie päeva jooksul sama ravimit kolmel eri moel (2 ml süstal, kus 1 ml doos; 2 ml süstal, kus 2–2,5 ml doos ja 1 ml süstal, kus 1 ml doos)?
Arst määrab ravimi doosi, kuid inhalatsiooni korral on vaja lisada füsioloogilist lahust ning selle kogus võib olla erinev. Siin kehtib põhimõte, mida väiksem laps, seda lühem sissehingamise aeg ja väiksem lahuse kogus.
Missugused tingimused on haigla seadnud õdede eesti keele oskusele? Palun nimetage vastavad sisemäärused ja nende vastuvõtmise aeg?
Haiglas on eesti keele oskuse nõue kõigile töötajatele. Vastavalt vajadusele on suunatud õdesid õppima kursustele ja on korraldatud kursuseid haigla poolt. Käesoleval aastal külastas meie osakonda keeleinspektsioon ning 35 töötavast õest tehti ettekirjutus kolmele õele sooritada eesti keele kesktaseme eksam aasta jooksul ning kolmele õele parandada eesti keele oskust. (Keeleinspektsioon väidab, et kontrolliti kolmeteist töötajat ja neist kuuele ehk pooltele tehti ettekirjutus – H. K.)
Lapse ema ütles, et õed ei reageeri tema palvele kutsuda arst ega käi kontrollimas arsti kutsumise vajadust.
Reeglina reageeritakse alati ema palvele kutsuda valvearst. Kuid nädalavahetustel ja pühade ajal on haiglas kaks valvearsti, kelle teenindada on ligi sada haiglapatsienti ja lisaks valvetuba, kuhu pöördub ööpäevas 60–80 last. Seetõttu ei saa valvearst alati kohe patsiendi juurde tulla ning senikaua lahendab probleeme valveõde.
Miks ei kanna õed nimesilte?
Reeglina kannab personal nimesilte. Mõnikord on nende puudumisel objektiivsed põhjused. Lapsevanemad võivad nende puudumisel julgelt küsida palatiõe käest nime esimesel kohtumisel.
Töö haigete imikute ja nende emadega võib olla emotsionaalselt väga kurnav. Kas teie osakonnal on olnud raskusi õdede leidmisega?
Õdede puudus on üleüldine probleem ja nii ka meie osakonnas. Meil on seitse õde lapsehoolduspuhkusel ning nende kohad on täitmata. Olemasolevad õed töötavad pidevalt suurema koormusega ja teevad ületunde.
Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ei valmistata ette lasteõdesid, nad õpivad osakondades töö käigus pärast üldõe hariduse omandamist. Vastsündinutega ja imikutega töötavate õdede väljaõppeks kulub vähemalt kaks kuni kolm aastat.
See, et keegi õdedest oli kirjutanud pühapäeval, 4. mail välja suurema doosi Ventolini, sai kinnituse laboris. Kõige suurem küsimärk on lapse seisundi halvenemine teise päeva õhtul (30. aprillil) pärast haiglasse tulemist.
Mina olin valvearstina tööl 30. mail ning ma võin kinnitada, et visiidil ema kirjeldustest ei selgunud, et tegemist võiks olla ravimi Ventolini kõrvaltoimetega, ning ma ka ise ei täheldanud iseloomulikke kliinilisi tunnuseid. (Ema rääkis sellest mitmel päeval arstiga, kes ei pidanud vajalikuks seda haiguslukku kirjutada – H. K.)
Ometi lapse seisund halvenes oluliselt ja see oli silmanähtavalt seotud Ventolini kasutamisega pooleteise päeva jooksul (30. aprill ja 1. mai). Ta oli Ventolini kasutanud päev varem ja kasutas ka hiljem ning siis probleeme polnud. Millega te seda seisundi halvenemist seletate?
Lapse seisundi tegi raskemaks tema kaasasündinud kopsuhaigus ning tal oli lainelise kuluga obstruktsioon (hingamisraskus – H. K.), seda kinnitab ka sellel päeval valves olnud arst oma sissekandega haiguslukku. Lapse ema ei kaevanud valvearstile Ventolini kasutamise kohta, samuti ei ole meditsiinipersonal dokumenteerinud mõnd iseloomulikku leidu. (Ema väidab, et ta arutas valvearstiga pikalt Ventolini tekitatud nähtude üle – H. K.)
Kas keegi õdedest võttis omaks, et ta segas 4. mail välja 1 ml Ventolini sisaldusega lahuse kuuekuusele imikule?
Sisejuurdluse käigus leidsime, et 3. mai öösel töötanud õde eksis markeerimisega. Me ei eita, et õde andis emale lahjendamata Ventolini lahuse, kuid ei saa ka veel kirjeldada üksikasju. Ema kahtluse tõttu lahuse õigsuse suhtes vahetati inhalatsioonilahus ema juuresolekul.
Arst määrab ravimi doosi, aga miks patsient saab viie päeva jooksul sama ravimit kolmel eri moel (2 ml süstal, kus 1 ml doos; 2 ml süstal, kus 2–2,5 ml doos ja 1 ml süstal, kus 1 ml doos)?
Arst määrab ravimi doosi, kuid inhalatsiooni korral on vaja lisada füsioloogilist lahust ning selle kogus võib olla erinev. Siin kehtib põhimõte, mida väiksem laps, seda lühem sissehingamise aeg ja väiksem lahuse kogus.
Missugused tingimused on haigla seadnud õdede eesti keele oskusele? Palun nimetage vastavad sisemäärused ja nende vastuvõtmise aeg?
Haiglas on eesti keele oskuse nõue kõigile töötajatele. Vastavalt vajadusele on suunatud õdesid õppima kursustele ja on korraldatud kursuseid haigla poolt. Käesoleval aastal külastas meie osakonda keeleinspektsioon ning 35 töötavast õest tehti ettekirjutus kolmele õele sooritada eesti keele kesktaseme eksam aasta jooksul ning kolmele õele parandada eesti keele oskust. (Keeleinspektsioon väidab, et kontrolliti kolmeteist töötajat ja neist kuuele ehk pooltele tehti ettekirjutus – H. K.)
Lapse ema ütles, et õed ei reageeri tema palvele kutsuda arst ega käi kontrollimas arsti kutsumise vajadust.
Reeglina reageeritakse alati ema palvele kutsuda valvearst. Kuid nädalavahetustel ja pühade ajal on haiglas kaks valvearsti, kelle teenindada on ligi sada haiglapatsienti ja lisaks valvetuba, kuhu pöördub ööpäevas 60–80 last. Seetõttu ei saa valvearst alati kohe patsiendi juurde tulla ning senikaua lahendab probleeme valveõde.
Miks ei kanna õed nimesilte?
Reeglina kannab personal nimesilte. Mõnikord on nende puudumisel objektiivsed põhjused. Lapsevanemad võivad nende puudumisel julgelt küsida palatiõe käest nime esimesel kohtumisel.
Töö haigete imikute ja nende emadega võib olla emotsionaalselt väga kurnav. Kas teie osakonnal on olnud raskusi õdede leidmisega?
Õdede puudus on üleüldine probleem ja nii ka meie osakonnas. Meil on seitse õde lapsehoolduspuhkusel ning nende kohad on täitmata. Olemasolevad õed töötavad pidevalt suurema koormusega ja teevad ületunde.
Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ei valmistata ette lasteõdesid, nad õpivad osakondades töö käigus pärast üldõe hariduse omandamist. Vastsündinutega ja imikutega töötavate õdede väljaõppeks kulub vähemalt kaks kuni kolm aastat.