„Seekord hääletan ma tema poolt,“ lisab ta, osutades ühele paljudest Artur Masi plakatitest. Mas on valimisliidu CiU (Convergencia i Unió, „Koos ja ühiselt“) juht, paremtsentristlik poliitik, kes on piltlikult öeldes Ibeerias maa värisema pannud.

See pole vaid nördinute pahameeleavaldus. See ei sarnane ka Araabia Kevadele. Tänavameeleavaldused mängivad Kataloonia iseseisvusliikumise võtmerolli. See sai hoo sisse pärast seda, kui 1,5 miljonit katalaani tulid 11. septembril Barcelona tänavatele, et tähistada oma rahvuspüha. „La Diada“ („Päev“ – Tlk.), nagu nad seda hüüavad, pühitses sisse uue ajastu. See läks üle tavalise piiri, üle seny (vrdl. „talupojatarkus“ – Tlk.), nagu ütlevad kohalikud, kes kipuvad olema äärmiselt ettevaatlikud oma tegude tagajärgede suhtes.

Mitte seekord. Üleöö vallutasid Kataloonia majade rõdud rahvuslipud ja plakatid, millel mõnikord oli ka inglisekeelne tekst: „Kataloonia, uus Euroopa riik“. Sinine viisnurk lisas kollase-punasetriibulisele lipule iseseisvuse tähendusvälja. Tundub, nagu oleksime rännanud ajas tagasi 19. sajandi alguse Hispaania Ladina-Ameerika kolooniatesse.

Madriidi poolt vaadatuna on iseseisvusliikumine vastutustundetu Hispaania elanike lõhestamise katse, pealegi olevat Kataloonia iseseisvumine põhiseaduse vastane. Katalaanid mängivad tulega. Probleeme on katalaanide jaoks: kas iseseisev Kataloonia jääb automaatselt Euroliidust kõrvale ja mis see endaga kaasa toob?

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist