Ütlusel on pikem eellugu. 20. oktoobril, kui Las Vegases toimus ­Hillary Clintoni ja Trumpi viimane avalik presidendidebatt, läksid konkurendid raginal sõnelema küsimuses, kas Ameerika eriteenistused on usaldusväärsed.

Kokku on luurega tegelevaid organisatsioone seitseteist. Clinton teatas, et need kõik on jõudnud järeldusele, nagu sekkuks Moskva ameeriklaste presidendivalimistesse. Trump ütles seepeale, et Clintonil pole õrna aimugi, kas sekkujaks on Venemaa, Hiina või veel keegi. Clinton hüüatas, et see pole tema arvamus, see on seitsmeteistkümne eriteenistuse arvamus. Selle peale ütleski Trump, et ta kahtleb selles kõiges.

Pikalt Trumpi ja luureteenistuste suhetest kirjutav ajakiri Newsweek tõi selle dialoogi sõna-sõnalt ära, väites, et britid on šokis. Ja võib-olla teisedki eurooplased, sest Trump ei pannud kahtluse alla mitte ainult oma maa eriteenistuste, vaid ka ülejäänud NATO riikide luureorganite järeldusi.

CIA UUS DIREKTOR: Donald Trump valis Luure Keskagentuuri juhtima USA Kongressi liikme Mike Pompeo, kes pooldab ülekuulamismeetodina piinamist ja on valvas Venemaa suhtes. 
Asja kurbloolisus on selles, et tookord oktoobris, kui Trump polnud veel võitnud, kuid oli oma partei tippkandidaat, talle juba jagati luureinformatsiooni. Mitte sellist nagu ametis olevale presidendile (salastatuse kõrgeima astmega), kuid kindlasti oluliselt rohkem kui mõnele n-ö lihtsurelikule. Ameerika presidendivahetuse süsteemis on nii seatud, et presidendikandidaati hakatakse tasapisi ette valmistama uueks ametiks õige varajases faasis. Praegu saab Trump juba sama infot, mida antakse Barack Obamale. Igal presidendil on muidugi isiklik suhe selliste asjadega, erinev pühendumusaste, aga arvatakse, et iga päev võiks luureandmete kokkuvõttega tutvumisele kuluda pool tundi. President kas kuulab suulist kokkuvõtet, loeb memorandumit, vaatab videokokkuvõtet, kuidas keegi. „Me võime talle selle kas või tantsides esitada,“ naljatles üks administratsioonis töötav luureametnik. Peaasi on see, et maailma võimsaima riigi juhini jõuaks adekvaatne pilt maailmas toimuvast. Keegi ei tea, millal võib saabuda olukord, kui ränk ning saatuslik otsus tuleb langetada mõne minutiga. Presidendi „mõttemuskel“ peab olema selleks valmis.

Arusaadav, millise vapustuse osaliseks said kõik need, kes globaalse pildi mosaiigikillukesi presidendi lauale toovad. Nad said teada, et Trump on niigi tark, ta ei vaja nende tüütut pirinat. Aitab sellest, kui ta tutvub olukorraga üks kord nädalas.

VANDENÕUTEOREETIKUST JULGEOLEKUNÕUNIK: Erusõjaväelasest Michael Flynn on paistnud silma kahtlase info levitamisega

Muidugi on presidendi meeskonnas inimesi, kes tegelevad julgeolekuküsimustega jooksvalt, näiteks tema nõunik rahvusliku julgeoleku küsimustes. Trump on sellesse ametisse nimetanud erukindral ­Michael Flynni. Ent Flynn on tuntud vandenõuliste luulude poolest ja sellega, et ta levitab oma tviitides pehmelt öeldes kahtlase päritoluga infot, mis ühel puhul on põhjustanud otsese tragöödia, kui keegi tüüp läks omakohut teostades ühte Washingtoni pitsabaari püssi paugutama, uskudes, et see koht on seotud pedofiilide võrgustikuga, ja see omakorda on kuidagi seotud Hillary Clintoniga. Kes seda ka välja ei mõelnud (Kremli karvane käsi?), aga Flynn levitas seda.

Halb uudis (ja üldsegi mitte hea, nagu mõni innukas põmmpea võiks arvata) on see, et luureinfo lünklikkus näikse mõjutavat ka Kremli peremehe otsuseid.

Selle kohta on vaid kaudsed tõendid, aga Vene luureteenistuste töö uurimisega tegelev Mark ­Galeotti (ülikoolide nimekirjas, millega ta on seotud, leidub ka MGIMO ehk see õppeasutus, kust tulevad Vene välisteenistuse töötajad) väidab oma allikatele toetudes, et Vladimir ­Putini lauale jõuab väga ühekülgne info. Näiteks olevat teda 2014. aasta Krimmi annekteerimise järel tabanud ebameeldiva üllatusena tõsiasi, et Lääne riigid suutsid reageerida ühtse rindena. Vene luureanalüütikute hoiatus ei jõudnud Putini lauale.

Vene luuremaailm, nagu ka USAs, on killustunud paljudeks omavahel konkureerivateks harudeks ning võitluses koha eest päikese all püüavad nad üksteist üle mängida või kõrvale tõrjuda. Galeotti on vaadelnud GRU (kindralstaabi sõjaväe­luure peavalitsus) seisundit Putini ajal. GRU maine olnud isevalitseja silmis kehv. 2008.aasta Gruusia sõja ajal polevat nad olnud tasemel. 2011. aastal sai GRU etteotsa kindral Igor Sergun, kes hakkas osava õukondlasena oma ametkonna mainet parandama, aga seda mitte igakülgse info edastajana, vaid võimega rääkida isevalitsejale just seda, mida isevalitseja kõrvad soovisid. Autokraatsete režiimide klassika, võiks öelda. Nõukogude luure võis Hitleri kallaletungiplaanidest teada ühte ja teist, aga kuna Stalini maailmapilti see ei mahtunud, siis selliste teadete edastamisega ei riskitud. Stalin võinuks selle eest ka maha lasta, süüdistades info edastajat provokatsioonis või Inglise ja Prantsuse sõjaõhutajate heaks töötamises.

Niisiis – 2017. aasta algab olukorras, kus kahe kõige võimsama tuumariigi juhtideks on sellised inimesed, kes langetavad otsuseid jumal teab millistest allikatest ammutades.

Mis tähendab seda, et Euroopa luured (rääkides NATO liitlastest) peavad hakkama otsima juurdepääsu mitte Putini lähikondsetele, vaid ka Trumpi omadele. Selleks, et teada saada, mis Valge Maja peremehe peas toimub. Võime ette kujutada, et pisike Sloveenia on praegu üle ujutatud spetsiifilisi vihmamantleid ning silmile tõmmatud kaabusid kandvate härrasmeestega, kes püüavad seal välja uurida võimalikke ühendusi Melania Trumpi juurde. Kas mõne härrasmehe peas on ka sinimustvalge murumütsike, seda me ei tea.

Muidugi võib loota, et Ärma talu peremees helistab kuhu vaja ning edastab sõnumi nagu vaja, ja üldse võib igasuguseid asju ette kujutada, aga siis peaks seda teksti jätkama juba Kranaadi-nimelises rubriigis.