Kuigi eri paikadest Ülemistesse suunduva pinnavee saastamisele ei saa keegi kätt ette panna, väidavad aktsiaseltsi Tallinna Vesi eksperdid, et meie kraanidest voolav joogivesi on piisavalt hea. Hüdrogeoloog Erna Sepp on aga teisel arvamusel ja soovitab Ülemiste kraanivett korralikult filtreerida.

Mõnda mürki ei kontrollita

AS Tallinna Vesi laborite juhataja Tiit Laur ütleb, et labor võtab kogu valgalal, järves ja ka linna veevõrgus proove iga päev. Üks täisanalüüs tähendab, et uuritakse 50-60 erinevat näitajat. Aastas tehakse laboris 80 000 vee analüüsi. Laur väidab, et meie joogivesi vastab igati Euroopas kehtivatele normidele.

Pole ka ime, kui vee puhastamine on selline keeruline ooper, nagu Tallinna Vesi veetootmise juhataja Riho Sobi seda kirjeldab. Lihtsustatult: kõigepealt puhastatakse vesi mehhaaniliselt kaladest ja muust sodist, siis läbib see mikrofiltrid, seejärel desinfitseeriva osoneerimise. Seejärel lisatakse veepuhastuskemikaali. Siis toimub hüdrolüüs, millega vees olevad lisandid välja sadenevad. Puhas vesi läbib veel kahekihilised antratsiit- ja liivafiltrid. Lõpuks lisatakse veele kloori ja saadetakse torudesse laiali.

See kõik on väga kena. Kuid on mürke, mis võivad siiski joogivette sattuda, sest neid lihtsalt ei kontrollita. Näiteks dioksiinid, mis tekivad põlemisel ja põhjustavad vähki. Neid leidub auto heitgaasides, trafoõlides, veelgi rohkem tekib neid metsatulekahjude ja prügilapõlengute korral. Isegi koduõuel tehtud jaanituli paiskab dioksiine õhku. 

Veel ühed jubedad mürgid on fenoolid. Näiteks pestitsiidides, herbitsiidides, pesuvahendites (aga ka näiteks nii lihtsates asjades nagu plastikust joogipudelid) leiduvad fenoolid tekitavad vähki, kahjustavad hormoonsüsteemi ja rikuvad sperma kvaliteeti. Hormoonsüsteemi kahjustavaid aineid on leitud pinnaveest nii Euroopas kui ka USAs.

Miks siis fenoole ja dioksiine vees ei kontrollita? Pole vajadust, laiutavad Tallinna Vee eksperdid käsi, viidates sotsiaalministri määrusele vee kvaliteedinõuete kohta. "Dioksiine pole määruses sees, samuti mitte fenoole," ütleb Tallinna Vesi laborite kvaliteedijuht Urmas Muinasmaa. "Ju siis ei ole probleem nii suur, selleks ei ole vajadust." Lisaks on dioksiinide analüüs väga keerukas ja kallis. Eesti laborites seda teha ei saa.

Riho Sobi arvates on hirmul suured silmad. "Isegi Euroopas ei ole neid analüüse vajalikuks peetud. Meie majandust ja tööstust ei anna aga nende omaga võrreldagi - samuti saastatuse astet. Põllumajanduse osakaal on meil ka niivõrd vähenenud, et kemikaale ja väetisi ei kasutata enam 15 aastat!"

Ülemiste asemel võiks juua põhjavett

On siiski üks teadlane, kes söandab vee-ekspertidele vastu vaielda. Hüdrogeoloog Erna Sepp arvab, et dioksiine võib vees olla rohkem, kui me arvame. Ta toob näitena möödunud aastal pikka aega lõõmanud Lagedi prügimäe. "Seda kustutati ju veega, mis omakorda valgus jõgedesse ja sealt Ülemistesse. Eeldused dioksiini tekkeks on täiesti olemas!" Sepp ei nõustu ka Tallinna Vesi ametnikega, kes väidavad, et meie joogivesi vastab Euroopa Liidu nõuetele. "On ju antud üleminekuaeg aastani 2012."

Lisaks võib Ülemiste järve paks mudakiht Sepa sõnul olla ümbruskonna reostusallikate tõttu kantserogeenne. "Selle keemiline koostis on hirmuäratav!"

Riho Sobi väidab, et muda kantserogeensusest kuuleb ta esimest korda. "Jah, muda järves muidugi on – kohati isegi 5-6 meetrit, aga mõni aasta tagasi sakslaste poolt tehtud analüüsid ei näidanud selles mudas midagi kahtlast."

Teine asi, millest Sepp soovitab loobuda, on vee kloorimine. "Kloor on see kõige jubedam mürk, mis ühenduses orgaanikarikka pinnaveega põhjustab vähihaigust, allergiat, südame-veresoonkonna haigusi."

"Ega me ei lisa seda kloori sinna inimeste kiusamiseks," väidab Riho Sobi vastu. Kloori lisatakse veele vaid vahetult enne selle võrku suunamist, et see torudes paremini säiliks. Kloori lisamist nõuab ka Euroopa joogiveedirektiiv.

Sepp on siiski veendunud, et Ülemiste veest tuleks üleüldse loobuda. Nõmme, Kakumäe ja Pirita joovad praegugi põhjavett. Sepa elutöö on pühendatud võitlusele, et põhjaveega võiks ära joota kogu Tallinna.

Tallinna Vesi selles nii kindel ei ole. "Kui me ainult põhjavee tarbimisele üle läheks, oleks see 30 aastaga otsas," väidab Sobi. "Põhjavesi on taastumatu ressurss, ei ole mõtet seda joomiseks ära laristada ja mõttetult välja pumbata."

Sepp aga ütleb, et Ülemistest ammutatakse päevas 100 000 kantmeetrit vett. "Juba nõukogude ajal andis vaid üks põhjavee allikas 60 000 kanti. Nii et põhjavett jätkuks, aga pole inimest, kes selle eest seisaks. Ma olen nagu Don Quijote oma põhjavee jutuga."

Hormoonkemikaalid Euroopas süvendatud tähelepanu all

Euroopa Komisjoni dokument 17. detsembrist 1999 (COM 99/706) rõhutas vajadust jälgida "keskkonnahormoonideks" nimetatavate heitmete esinemist looduses ja teavitada sellest avalikkust. Juba 1999. aasta augustis tegi Saksa parlament ettepaneku kehtestada hormoonsüsteemi kahjustavate ainete piirmäärad joogiveestandardis. Europarlamendi ja Euroopa Komisjoni otsusega 20. novembrist 2001 kinnitati nimekiri 33 toksilisest ainest, mille sisalduse jälgimine veekogudes on liikmesriikide keskkonnaalane prioriteet. Eesti joogivee kvaliteedinõuete järgi (kinnitatud 2001. a sotsiaalministri määrusega nr 82) ei jälgita meie joogivees näiteks sellesse nimekirja kuuluvate oktüül- ja nonüülfenoolide ja pentaklorofenooli olemasolu. Samuti on piiramata dioksiinide kogus.   

USAs jälgitakse hormoonsüsteemi mõjutavate kemikaalide sisaldust vees järjepidevalt 1998. aastast, aluseks 1996. a vastu võetud Ohutu joogivee seadus (Safe Drinking Water Act).