Mulle on jäänud hämaraks, miks need kärud elatanud daamidele nii hirmsasti meeldivad. Tavaliselt sõidutavad nad oma kärudes ei rohkem ega vähem kui pliiatsiteritajat ja kaht kohukest, aga käru võtavad nad tingimata!

Kaks päeva tagasi läksin selverisse ja võtsin ise ka käru. Tüürisin juurviljaosakonda ja ladusin käru silmini täis, arvake ära, mida. Kõik müügilolevad erinevad kartulikotid!
Kassapreili arvas ilmselt, et ma varustan Põhja-Eesti koolieelikute kunstiringe, kellel on parasjagu kavas kartulitrükk.

Aga ei. Kui toomingad õitsevad, paneb eesti mees kartulit maha.

Tõsi. Mul on kõrvus omaenese hääletoon (täpsemalt öeldes selles peituv varjatud pinge), mis on tulnud esile viimasel viiel aastal, kui olen ema käest uurinud, et ta j ä l l e tahab hakata kartuleid panema. Kes neid rohib, kes neid muldab. Poed on kartuleid täis, hoopis lihtsam on osta poest.

Viimati tegin sellist piinatud häält kevadel aasta tagasi. Praegu? Praegu on hoopis midagi muud.

Praegu on kõigil närv must, keegi kurat ei tea, mis tulevik toob. Ja omavahel öeldes - ei taha teada kah. Normaalne inimene jookseb raadio kuuldekaugusest esimesel võimalusel nii kaugele kui saab. Sõidab maale, ostab poole tee pealt aiapoest seemneid ja kõiksugu tuuste kaasa. Ja aiaärid siputavad suure õnne käes. Läbimüük on veerandi võrra suurem kui möödunud aastal!
No ja need, kes aiapoodi ei jõua, varustavad end supermarketis.

Ükspäev rääkis keegi Märjamaa mehest, kes ostis poest pestud kartuleid, pani need aias maha ja ootas nädalate viisi, käis kikivarvul peenarde vahel ringi, aga ei kippu ega kõppu.

Siis võttis mees labida ja vaatas järele, mis seal maa all toimub - ja tegi avastuse, mille kohta võiks kasutada kolleeg Mihkli sõnu eksklusiivne, skandaalne - kartul mulla sees nägi täpselt samasugune välja nagu see, mis kuu aeg varem maha sai pandud! Ei mingit idu, et mingit edenemist!
Mees vaatas ja uuris ja tegi kartulite jaoks hävitava otsuse - kaevas nad maa seest välja.

Niisiis ostsin selverist vanaldaste daamide kärude vahel loovides viit eri sorti kartuleid. Sõitsin maale, kaevasin segamini läbilaagerdanud kompostihunniku. Vahepeal olid kuumad ilmad ja keskpäeval kaevates kippus pilt prillide ees vibama ja juba tundus, et pussuhaisuses toimetusetoas on suvelõõsas lihtsam istuda kui maad kaevata. Aga see eksitav tunne möödus ruttu, kui saabus õhtujahedus ja ööbikud ja aed-põõsalind kisendasid nagu torust tuli.

Kartulimaa ei tohi olla kunagi liiga suur. See tõde meenub enamasti siis, kui rivistatutakse septembri alguses ämbrite kolinal kartuleid üles võtma.

Tekitasin kuus seitsmemeetrist vagu, varustasin vaojupid siltidega ja stardipakkudele kargas kuus võidujanulist osavõtjat.

Esimeselt realt (vasakult, toomingapõõsa juurest) stardib Princess, Laheotsa talu pestud kartul, suur ja kollane. Nii suur, et lõikasin kõik kartulid pooleks, enne kui maha panin.

Teine rida. Nicola, Kreekast toodud, varajane. Näeb välja nagu need piklikud soojad seemnetega saiad, mida selveris kohapeal tehakse ja mida tuleb ise kaaluda.

Kolmas rida. Folva, Holland. Maksab teistest tükk maad vähem ja ajab Eesti talumehed odavuse pärast närvi. Folv a pakil oli teadmisiavardav teade: "Kartul, pakitud".

Neljas rada. Verona, Kalle Hamburgi talus kasvatatud kartul. Keetmiseks, praadimiseks, grillimiseks, salati tegemiseks.
Viies. Jelly. Väätsa meeste pestud kartul. Laua-, püree ja pannikartul.

Ja viimane, kuues rada on Vinetta, Lääne-Virumaa, Eesti. Erineb teistest võistlejatest selle poolest, et pole ostetud poest ja et tal on pisikesed idud küljes. Pidi saama ülihead putru.

Kõik. Saab siis imet näha, mis saab, nagu ütles mu vanaema.

Mõni räägib, et kui poest ostetud kartulikott jääb pikaks ajaks tabureti alla vedelema, hakkavad idud varsti jalasääri kõditama. Ja üks Lõuna-Eesti aiapidaja pani tänavu poest ostetud pestud kartulid maha, ja juba on pisikesed sinised ninad maa peal olemas.

Taimetoodangu inspektsiooni meeldiva häälega proual oli klient ja ta ei saanud kaua rääkida, aga teave asja kohta on kokkuvõtvalt järgmine:

a) idanemisvastane preparaat on Eestis seadusega lubatud, aga ainult selliste kartulite jaoks, millest tehakse tšipse;

b) et tema (s.t proua) teada ei ole seda iduvastast ainet Eestisse toodud;

c) mis rohtudega välismaalt sisse toodud kartuleid karistatakse, pole teada.

Saab siis näha. Ühelt kartuliasjatundjalt kuulsin, et põhjus, miks poekartulitel idusid küljes ei ole või miks nad tükk aega hiljem tekivad, võib ka selles olla, et pesemine on idud ära ehmatanud.

Neist kuuest sordist, mis mina maha panin, võiks pakkuda kõige rohkem põnevust kaks välisesinejat.

Selveri saia moodi Nicola ­kaugelt Kreekast ja Folva Hollandist. Kui need kasvama ei lähe, on põhjust kisa tõsta.

Hernehirmutise panin ka üles. Sest meie kandis maal on palju metssigu. Marsivad alailma aia tagant, nagu vene piirivalve omal ajal Seaküla Simsoni tara taga marssis. Selle vahega, et Simsoni aia taga õitsesid pärast päevalilled.