Utah' osariigis, umbes 20 miili Salt Lake Cityst on sügavale Wasatchi mägede kaljupõue ehitatud hiiglaslik kelder. See kelder, mis peaks vastu pidama ka tuumaplahvatusele, kannab nime Granite Mountain Records Vault, kuid hoiupaiga 14tonniste uste taha lastakse vaid üksikuid väljavalituid. Siin on peidus mormoonide suurim rikkus - mikrofilmidele talletatud informatsioon enam kui kahe miljardi inimese kohta, kes eales on maakeral elanud.
Neid nimesid on mormoonid käinud kogumas üle ilma, ka Eestis. Siinse perekonnaseisuameti arhiivi kopeerimist võimaldav leping sõlmiti ENSV-aegse justiitsministeeriumiga kohe, kui piirid avanesid.

Sügav huvi surnute vastu tuleneb mormoonluse olemusest. Sama kindlalt kui igavesse põrgutulle ja pühitsetud aluspesu kandmisse, sama kindlalt kui sellesse, et Kristuse tõeline õpetus naasis maale prohvet Joseph Smithi suu läbi, usuvad mormoonid võimalusse värvata oma ridadesse neid, kes meie hulgast juba lahkunud.

Genealoogiaarhiivid jäävad maa alla
Sinise, rohelise ja roosa kõigis toonides küütleva Suure Soolajärve äärde jääv Salt Lake City on väga kummaline koht. See saab selgeks juba lennujaamas, kus iga paari minuti tagant kõlav lindistatud teadaanne innustab saabuvaid või ümberistuvaid reisijaid minema vaatama linna südamesse jäävat Templit.
Mitte et igaüks valgesse ja teravatornilisse Templisse sisse pääseks - sinna ei lasta isegi mormoone, keda selle au vääriliseks ei peeta.

Linn ise - kummaliselt avar, õhk külm ja karge. Siin võib kõndida kilomeetrite kaupa, ilma et märkaks ühtki lindu (ei hüplevat varblast ega kudrutavat tuvi), ühtki toidupoodi ega tänavakohvikut.

Mormoonide Genealoogiaraamatukogu paikneb tähtsaimast templist vaid saja meetri kaugusel ja erinevalt ülisuletud Granite Mountain Records Vaultist on see koht ka äärmiselt lahti - kogutud arhiivi (avalikustatud osa) abil võivad siin oma suguvõsaga tutvuda kõik, kellel selleks soovi.

Naeratavad eatud prouad, tumepruunid lõputud vaibad, lift, mis laskub kaks korrust maa alla. Kümned arvutid ja töökohad, kõik tasuta.

Esmaüllatusena selgub, et mormoonidele on sobinud Eestis arhiveerimiseks peaaegu kõik dokumendid. Valik ulatub vanadest ajalehtedest teoseni
Kirchenbücher Verzeichnisse und Auszüge für Livland und Kurland 1700-1888". Isegi 1897. aastal toimunud esimese ülevenemaalise rahvaloenduse andmed võib soovi korral ette võtta.

Allikaid on 3176 mikrofilmil, ent oma esivanemaid ma mormoonide nimekirjast kiirotsinguga ei leia. Põlvkondade kaupa süstematiseeritult on samas olemas nii papa Jannsen kui ka ­Friedrich Kreutzwald, nii Georg ­Lurich kui ka Konstantin Päts.

Kui te veel ei teadnud, et Konstantin Pätsi esiisa oli 1782. aastal sündinud Hans Päts, siis mormoonidele pole see mingi saladus.

Surnute päästmine "Pole tõsi!"
Viimsepäevakiriku pressiesinduses töötav Michael vonRosen eitab jõuliselt "Ida-Euroopa ajalehtedes" väidetavasti ilmunud süüdistusi, justkui kaevaksid mormoonid surnuaedadel üles laipu, et nende kallal siis ristimisprotseduure läbi viia. Ristimine, selgitab vonRosen, nõuab ikkagi elavat keha, mistõttu igal surnul on vaja kedagi, keda tema eest mormooni templi sügavuses vee alla saaks kasta. Kuid ka siis, toonitab vonRosen, ei saa surnust veel automaatselt mormooni: "See on vaid talle tehtav pakkumine."

VonRosen ei kiirusta samas ütlema, et säärase "pakkumise" on mormoonid surmajärgselt teinud näiteks ­Jeanne d'Arcile ja Buddhale, Adolf Hitlerile ja Jossif Stalinile. Vaid väga ägedad protestid juudiorganisatsioonidelt sundisid mormoone 1995. aastal 360 000 juudi holokaustiohvrit oma ristimisnimekirjadest maha kandma.
Kuid 2002. aastal avastas sõltumatu uurija Helen Radkey, et mormoonid on jõudnud vahepeal ära ristida näiteks Simon Wiesenthali.

Praegu on usulahk kahe miljardi surnu ristimise tööga alles alguses. Kuna protseduuri saab teostada vaid ühekaupa, võtab see aega. Michael vonRosen kinnitab Ekspressile lisaks, et Viimse Aja Pühade kirik innustab ­praegu oma liikmeid ristima vaid neid surnuid, kes on nende esivanemad. Generaalplaan ("Me veel ei tea, kuidas") on vonRoseni sõnul siiski kõigi kunagi maailmas elanud inimeste põrgust päästmine.

Ons Konstantin Päts juba mormoonina ristitud? Kas Lurichi hing on salapärase templirituaali läbi päästmisettepaneku kätte saanud? Seda vonRosen ei ütle. "See informatsioon pole mõeldud avalikustamiseks."

Suletud linn
Pealtnäha võib Salt Lake City tunduda külalislahke paik. Toidu hinnad on poole odavamad kui mujal USAs, teenindus hotellides ülimalt püüdlik. Ja samas on kõikjal tunda kummalist suletust ja eralduda püüdmist, mis ripub selja taga otsekui vari.

Taksojuht, kes mind arhiivi juurest hotelli sõidutab, kannab peas hõredatele valgetele juustele surutud sinist pesapallimütsi. Ta on umbes 80 aastat vana ning nõuab minusuguselt võõralt sõidutasu maksmist ette, et siis 30kilomeetrise tunnikiirusega mööda väga lagedaid ja laiu tänavaid veerema hakata. Taevas pea kohal on helesinine, tühi ja külm ning eesistmelt kostev kriuksuv hääl neab muutusi, mis viimasel ajal Salt Lake'is toimunud: linn on sisserändajaid täis ja nüüd veel kõik need mustad sealt lõunast...

Vanemehe tuju paraneb pisut, kui kinnitan, et mul pole vähimatki kavatsust Utah'sse jääda - kuid ainult pisut, mitte oluliselt.
Silmapiiril varjavad kõrged lumised mäed hiiglaslikku mikrofilmiarhiivi.

Kui elavaid võõraid Salt Lake Citys tingimata väga ei armastata, siis surnutega on sootuks teine lugu.