Selles loos algas kõik efektselt. Naine - noor ja ilus, materiaalselt kindlustatud ja oma eluga toime tulev. Mees - naise eakaaslane, temaga samas sfääris töötav, rahaliste raskusteta. Mõlemad on Eesti kodanikud.

Mees sõitis mõned aastad tagasi Norrasse, töötab seal peakoka abina. Viis naise kaasa. Ametlikult nad kooselu ei registreerinud, kuid lugesid end perekonnaks. Norras sündis perekonda laps.

Siit edasi lakkas kõik olemast standardne ning saavutas kulminatsiooni Harju maakohtu Kentmanni tänava kohtumajas, kus selle aasta kevade lõpul tehti teatavaks otsus: "Rahuldada isa avaldus lapse viivitamatuks tagastamiseks Norra Kuningriiki. Kohustada ema üle andma laps tema isale lapse Norra Kuningriiki tagastamiseks seitsme päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest. Nimetatud tähtajaks kohtulahendi mittetäitmise või takistuse tegemise korral lubada kohtutäituril kasutada kohtulahendi täitmiseks täitmise juures viibiva ametniku (sh sotsiaaltöötaja, politsei) abi sunni rakendamiseks."

Ema räägib, et ta jäi pärast sünnitamist väikeses üürikorteris elades isolatsiooni. Isa käis tööl, tema tegeles lapsega. Mõlemad väsisid. Algasid tülid. Ema väitel kasutas lapse isa tema suhtes psüühilist ja füüsilist vägivalda. Politseisse naine ei pöördunud, sest kartis, et nende peret võidakse käsitleda kui ebastabiilset ning sotsiaaltöötajatel võib tekkida põhjus seada küsimuse alla lapse edasine elu selles peres. (Kohtuprotsessil füüsilise vägivalla tarvitamist ei tuvastatud.)

Paar kuud pärast lapse sündi tekkis emal kahtlus, et lapsel on puusaliigese väärareng. Norras oli naisel, kes ei osanud keelt ega teadnud, kuidas toimib sealne meditsiinisüsteem, sellega keeruline toime tulla. Arsti juures tuli käia 26 km kaugusel. Mullu oktoobris sõitis ta Eestisse, ennekõike lapse ravi nimel.

Väärarengu diagnoos ja Norras määratud vale ravi leidsid Tallinnas kinnitust. Ema teatas, et jääb lapsega Eestisse. Mõne nädala pärast sai talle selgeks, et ta lõpetab kooselu mehega.

Naine soovis saada lapse kasvatamiseks raha, mees aga last tagasi Norrasse viia.

Kohtumääruses seisab: "Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi poolt edastati Harju Maakohtule isa taotlus tema alaealise lapse tagastamiseks Norra Kuningriiki Haagi 1980. a. lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni alusel. Avalduse kohaselt elasid laps ja vanemad Norras ning laps on Norras sündinud. Vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus. Lapse ema tuli lapsega Eestisse, isa sõitis järgi järgneval päeval ning arvas, et kahe nädala pärast naasevad nad kõik koos Norrasse. Ema otsustas vastu isa tahtmist jääda lapsega Eestisse."

Kohtumäärusest selgub, et isa oli lapse viimisega Eestisse nõus. Lapsele vormistati isa allkirjaga dokument Norrast väljasõiduks. Lennupiletid Eestisse ostis emale ja lapsele isa. Seega ei olnud lapse viimine Eestisse õigusvastane.

"Minu lapse viibimiskohaks pole Norra. Selleks on Eesti. Laps ei olnud Norras sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda integreerunud. Laps on oluliselt tihedamini seotud Eestiga," selgitab ema pargipingil istudes oma argumente vaoshoitult ja konkreetselt.

Pooleteise tunni pikkuse kohtumise lõpu poole ütlevad naised närvid üles - tema silmad täituvad pisaratega. "Laps saab veel rinnapiima, mistõttu ta on minuga tihedalt seotud. Samas saab laps Eestis regulaarset arstiabi. Tervishoiuteenuseid osutatakse eesti keeles ning mina olen võimeline lapse seisundit arstidele selgelt ja arusaadavalt kirjeldama. Lapsele on määratud ravi, sealhulgas massaaž ja füsioteraapia."

Isa töötab Norras täiskohaga. See tähendab, et ta peab leidma lapsehoidja. Kohtuistungil ütles isa, et võib vahetada töökohta või kutsuda oma vanemad Eestist Norrasse last hooldama.

Isa elukohaks oleva Norra omavalitsuse lastekaitseamet kiidab isa ja tema kodu. "Korteris on üks magamistuba, üsna avar elutuba köögiga ja vannituba. Korteril on suured aknad, mis lasevad palju valgust tuppa. Maja ümber on muru, kus on kiiged ja aiamööbel. Isa sõnul andis ta kõik tütre riided, mänguasjad jne emale, kui ema Eestisse sõitis, et tütar saaks neid kasutada. Hiljem sai teada, et tütre ema andis kõik asjad ära."

Norra lastekaitseamet leidis veel: "Isa on küps isiksus ja tundub, et ta on keskendunud tütre heaolule. Teda häirib keeruline olukord, milles ta praegu on, ning ta soovib asja lahendada oma tütre parimates huvides. Lastekaitseameti arvates on isa elu- ja töötingimused stabiilsed ja head. Nii korter kui ka selle naabruskond on lapse jaoks sobilikud. Pärast kohtumist isaga ei viita miski sellele, et ta ei saaks oma tütre eest hoolitsemisega praktiliselt, rahaliselt või emotsionaalselt hakkama."

Emaga samal seisukohal on aga nii sotsiaaltöötaja kui ka kohtus lapse huve esindav lastepsühholoog. Nad imestavad, kuidas küll võib rinnalapse emalt ära võtta ja teise riiki viia, kusjuures laps on hakanud siin juba ravi saama. (Haiguse tõttu hakkas laps istuma alles aastaselt.) Viia teise riiki, et rahuldada isa taotlus, kes on lapse elukorraldusega vähem kursis kui ema.

"Kohtus küsiti minult, miks ma ei võiks koos lapsega Norrasse sõita," räägib ema. "Aga mul ei ole seal elamispinda, ei ole tööd, ma ei oska keelt, ei tunne kohalikke olusid. On mõeldamatu, et ma asuksin elama lapse isa juurde, kuivõrd suhe temaga on lõppenud. Ta on vägivaldne."

Ema kaebas kohtuotsuse Tallinna ringkonnakohtusse edasi. Too kinnitas maakohtu otsust. Lähipäevil pöördub ema riigikohtusse.

"Loomulikult on tegemist väga tundliku teemaga, ja seega mitte tavapärase kohtuasjaga. Kaalul on küsimus, kas emalt võetakse hällilaps jõuga ära või mitte," räägib vandeadvokaat Viktor Särgava, kes esindab kohtus lapse ema. "Mul ei ole advokaadina lubatud kohtuotsuseid kritiseerida. Samas juristina ma kohtute õigusteoreetilisi seisukohti õigeks ei pea. Ma väga loodan, et riigikohus tühistab alama astme kohtute otsused ning jätab lapse emale. Samas ma tulemust ette ei tea. Ma olen puutunud kokku paljude lastega seotud vaidlustega, aga konkreetselt sellise asjaga (isa tahab emalt hällilapse ära võtta, et ta võõrriiki viia) ei ole ma varem kokku puutunud."

"Palun mind selles küsimuses mitte tülitada, see on väga isiklik," kirjutas lapse isa vastuseks Eesti Ekspressile.

Lapse ema on nõus suhtlema, varjamata seejuures oma nime: "Ükskõik mis, ainult ärge last ära võtke."

Ka riigi määratud lapse esindaja vaidles lapse väljaandmise vastu: "Ema ei viinud last Norrast ära õigusvastaselt. Lapse toomiseks Eestisse vormistati isa teadmisel ja isa nõusolekul tagasipöördumise dokument. Eeltoodu alusel võib järeldada, et lapse harilikuks viibimiskohaks tuleb pidada Eesti Vabariiki, mitte Norra Kuningriiki. Seega ei kuulu Haagi 25.10.1980. a. konventsioon kohaldamisele. Emast eraldamine põhjustab lapsele nii psüühilisi kui ka füüsilisi kannatusi."

Kohtuotsus ütleb aga: "Kuna menetlusosalised ei vaidle mitte lapse elukoha, vaid lapse Haagi 1980. aasta konventsiooni alusel tagastamise üle, ei tule antud menetluses käsitleda küsimusi sellest, kumba vanemat tuleks lapse kasvatamisel eelistada. Lahendada tuleb vaid lapse viivitamatu tagastamise küsimus. Ema väited, et laps on üheaastane, saab rinnapiima ja tunneb ennast emaga seotuna ja turvaliselt, ei ole lapse tagastamata jätmise aluseks."

Kohus toonitab, et Norra laste ja vanemate seaduse kohaselt peavad lapse riigist ärakolimisel andma nõusoleku mõlemad vanemad (kui neil on ühine vanemlik vastutus). "Kui vanemad ei ole üksmeelel, kellel peaks olema vanemlik vastutus või kelle juures peaks laps püsivalt elama, ei tohi laps riigist välja kolida enne, kui erimeelsus on lahendatud."


Haagi lapseröövi konventsioon

• Rahvusvahelise lapserööviga on tegemist juhul, kui vanemalt on võetud ära noorem kui 16aastane laps ja viidud välisriiki või last hoitakse välisriigis kinni.

• Tavaliselt paneb sellise teo toime teine lapsevanem.

• Rahvusvahelist lapseröövi reguleerib nn lapseröövi konventsioon, mis kirjutati alla Haagis oktoobris 1980.

• Konventsioon seab hooldust puudutavates küsimustes esikohale lapse huvid. Ta kaitseb lapsi nende õigusvastasesest äraviimisest või kinnihoidmisest tekkivate kahjude eest ning loob ühised reeglid nende tagasiviimiseks hariliku viibimiskoha riiki.

• Justiitsministeerium teeb lapseröövi puhul kindlaks lapse asukoha ning abistab rahumeelse kokkuleppe sõlmimises. Eelkõige üritatakse saavutada kokkulepe teise vanemaga lapse vabatahtlikuks tagasitoomiseks või proovitakse olukorda lahendada kohtuvälisel teel.

• Kui selline tegevus ei anna tulemust, alustatakse välisriigis kohtumenetlust lapse tagasitoomiseks.

• Eestis jõustus konventsioon 13 aastat tagasi.

Allikas: juristaitab.ee