Kas see ongi eesti huumor?*
“Ma ei taha huumorit! Ma teen süviti. Ma olen eesti
teatri raskekahurvägi, ma ei taha mingit huumorit.”
Nii
ahastas klassikalise näitlejaharidusega Jan Uuspõld oma
teleseriaali viimase osa alguses, kui taevane Georg Otsa vaim püüdis
teda taas huumoriteele suunata. “Kunstitegijaid on kõik kohad
täis! Aga kes lõbustaks rahvast enne suurt depressiooni,”
veenis Georgi vaim Uuspõldu. Mispeale asutaski nimiosaline
“Naljatilga Huumoritalu”. Ka Georgi vaimu viimane käsk kuulus
täitmisele: “Ja nüüd lased ühe vahva peeru!”
Kohe järgnes nali nr 2 – huumoritallu tuli koolitusele
huumorivaene näitleja Margus Prangel, kellele löödi jalaga
perse!
Kas saab üks huumorisaade alata veel kontseptuaalsemalt?
Huumoripüramiidi madalaimale astmele kuuluvad jämekoomika ning
anaalhuumor kanti ette ilma igasuguse glamuuri ja rituaalideta. Kus on siin
nali, küsisid nuttev naisajakirjanik Postimehes ning sajad vihased
kommentaatorid internetis.
Kui tsirkuses kaks klouni üksteist lõbusalt jalaga perse taovad, on see stiliseeritud ning vahva. Kui Mürka Perse kõnnib “Wremja” tegelaste seas, on see vaimukas absurd, eks ole. Aga kui anaali tehakse labaselt, on see häiriv ja madal. Eriti, kui pundis on professionaalne koomik! Milline pettumus väikekodanlastele, kes nõuavad artistilt alati ja ainult kvaliteetset nalja. Nagu rahva raha eest koolitatud kunstnikult tuleb nõuda ilusat joonistust, mitte mingit purkisittumist!
Meenutame, mida ütles Georg Otsa vaim saate alguses:
“Te loodate nüüd kindlasti, et hakkame teile näitama seda,
mis sai Jan Uuspõllust edasi peale seda, kui ta Tartusse jõudis.
Tutkit, brat! Selle asemel otsustas Kanal 2 teile näidata ühte
imelikku jama. Aga pole viga, see sobibki Kanal 2-ga kokku.”
Võib aru saada telekanali otsusest see saade lubatust
hilisemale ajale paigutada. Esiteks, pole mõtet oma muhedat programmi
mingi pogrommiga lõhkuda ning sadu tuhandeid vaatajaid ehmatada.
Teiseks, taluvuse piiri võis tõepoolest ületada stseen, kus
uuriv ajakirjanik Kärsna oli peadpidi kuivkäimlas ning sõi
uurivat ajakirjandust tehes sitta. Pluss muidugi Vana Baskini rääkiv
persekarv.
Kunagine kolleeg Asko Künnap tavatses mõne
eriti koleda asja kohta öelda, et “see on nii halb, et see juba
natuke hea ka”. Täpselt sama vormilist loogikat järgis ka
“Huumorikooli” meeskond: odavad kostüümid ja grimm,
lohakas kaameratöö, kehv heli jne. Kõik pidigi olema
võimalikult labane. Nii vorm kui sisu. Kõik huumorinullid
taandati ning headest naljadest jäi alles midagi väga häirivat,
tükike sitta. “Kas see ongi eesti huumor?” pealkirjastas
arvustuse Postimees.
Ei, see ei olnud huumor,
püüdlus olla vaimukas. See oli huumoritegemise
eneseirooniline ja kirbe mõnitamine eesti juhtiva
komöödianäitleja ning tema halbade sõprade –
Esto-TV Maimiku ja Tolgi poolt.
Kuna “kes ütleb” on
sama oluline kui “mida öeldakse”, siis minu jaoks kõige
kõditavam oli Andres Maimiku kui tähelepanuväärse
kineasti ning kultuuriteoreetiku osalemine antud avantüüris
stsenaristi ja näitlejana. Postimehe tibiajakirjanik ega veebi
kollektiivne aju ei vaevunud mõtlema selle peale, miks kultuuritegijate
eliiti kuuluv Maimik taolise pasa autor on... Äkki soovis ta midagi
öelda? Millelegi tähelepanu juhtida...
Kui keegi teine
Eesti eliidist – näiteks Indrek Neivelt või David Vseviov &
;nda
sh; oleks koos Uuspõlluga neid sitanalju teinud, kas siis oleks
retseptsioon teistsugune olnud?
* Pealkiri laenatud samanimelisest
ja -teemalisest Postimehe 3.10.07 artiklist, autor Merlyn
Uusküla