Enamgi veel, mitmeid Laari väiteid ja hinnanguid lugedes küsisin endalt, kas tegemist pole pürgimisega Gustav Naani mantlipärijaks. Neile, kellele see oma-aegse äärmiselt vastuolulise  isiku nimi midagi ei ütle, olgu osutatud, et füüsiku ja kosmoloogina tegutsenud Eesti TA akadeemik ning Eesti Nõukogude Entsüklopeedia peatoimetaja (1966 – 1989)  Gustav Naan juhtis 1951- 52 Eesti NSV TA Ajaloo Instituuti ning tema peatoimetamisel ja kaastööl ilmus 1952 „Eesti NSV ajalugu“. Seda „teost“ on tavaks tuua vulgariseeritud (bolševistlik- stalinistliku) ajalookäsitluse krestomaatiliseks näiteks. 

Seesugune ajalookirjutus lähtub manihheistliku hea ja kurja  võitluse arhetüübist (klassivõitlus, põlvkondade, gruppide, isikute, rahvaste ja riikide vaheline võitlus), mis tähendab seda, et üksnes võitjatel on ajaloos koht ja õigus ning kui ajaloofaktid seda ei toeta, siis „vormistatakse“ võit narratiivi käigus.  „Vormistamise“ teenistusse rakendatakse  faktide valikulisus ja silditamine (head ja pahad, õiged ja valed, valged ja mustad, sini-must-valged ja punased, antikommunistid ja kommunistid jne.) ning „õige“ tõlgendusraamistik. Meenub Mart Laari arvustus 1988. aasta  detsembri „Vikerkaarest“ „Valik II“, kus ta Looritsa, Masingu, Ast-Rumori esseedele leiaks küll ohtralt etteheiteid, ent „alati polegi sedalaadi kirjutiste juures nii oluline absoluutne täpsus faktides kui õige vaim ja lähenemisviis“ (Vikerkaar, 1988, nr. 12, lk. 89) (minu paksendus – RV.).

Laar ütleks tõenäoliselt, et  „Tuleviku loojadki“ on „elegantne ideerikas essee“ lähiminevikust, nagu ta oma kuulsate eelkäijate vabamõtlejalikku loomingut on iseloomustanud. See tähendab, et ärgem otsigem siit faktide täpsust, ärgem arvustagem mäletuste kasutamist argumentidena või siis kunagi toimunud episoodi rakendamist võitluses oma poliitilise vastasega (a la näed, Savisaar, paugutasid kunagi ust ja saidki aastakümneid kestnud vastasseisu poliitikas, aga  noortefoorum sundis sind loobuma kolmanda vabariigi ideest jne.) pea-asi, et „vaim ja lähenemisviis“ on õiged.

Siiski  on mitmed ta väited nii väljakutsuvalt lihtsustavad – ja teades, kui „sujuvalt“ on neil kombeks sadestuda  ajalooõpikutesse, meenutatagu vaid  V klassi ajalooõpikule osaks saanud kriitikat –, et vajavad vähemalt neile osutamist.

Näiteks kasvõi see, et  „perestroikat vedanud nn „kuuekümnendate põlvkonna jaoks polnud noori olemas / --- / Kuuekümnendate põlvkonna esindajad ühelt poolt otsekui kartsid noorte jõulist esiletõusu, teisalt pidasid nad aga seda võimatuks.“  Kui Mart Laar võtaks kätte ajakirja „Vikerkaar“ – kus ta oli ka ise aktiivne autor – aastakäigud  selle ilmuma hakkamisest 1986 peale kuni 1990-te vahetuseni ja edasigi, siis veenduks ta hoopis vastupidises. Sealne autorite ring, käsitletavad teemad – muuhulgas ka see, et Laari poolt esile tõstetud Jüri Luik juhtis „Vikerkaare“ publitsistikaosakonda ja  Noortefoorumi radikaal Sulev Kannike tegeles õigusfilosoofilise valgustustööga, kõnelemata „pildile jäänud“ Linnar Priimäest ja Mihhail Lotmanist, kellel olid „Vikerkaares“ autorirubriigid ja Ants Juskest ning  Harry Liivrannast kui samuti „Vikerkaare“ omainimestest – on kõige selgem näide  „kuuekümnendate“ (ja üldse erinevate põlvkondade) ning noore avalikku ellu rühkiva põlvkonna koostegevusest. „Vikerkaarega“ väga lähedalt seotud inimesena väidan, et  „sõltumatu noortefoorum“ oli publitsistikas end juba ammu ilmutanud, kui see ühe, osalt ka „rongi pealt hilinemise“ kartuses toimunud kõnekoosolekuga teadvustus. 

Niisama meelevaldseks tuleb pidada Laari teistki „uhket“ väidet, et „erinevalt kuuekümnendate põlvkonnast ei peetud võimalikuks kasutada ühtegi Nõukogude osa selle muutmiseks.“ Sellesama „Vikerkaare“ päismikus  seisis „ELKNÜ Keskkomitee ja ENSV Kirjanike Liidu ilukirjanduslik ja ühiskondlik-poliitiline ajakiri“, noortefoorumi üks algatajatest Hans H. Luik „möllas“ sel ajal  ajakirjas „Kultuur ja Elu“. Ea poolest rohkem „kuuekümnendate“ kui nooremasse põlvkonda kuuluv Trivimi Velliste, kellel on hindamatud teened „laulva revolutsiooni“ ühe indutseerija, muinsuskaitseliikumise käivitamisel Eestis, juhtis enne Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutamist 1987. aasta detsembris raamatusõprade klubi „Tõru“. Nii see kui teine, aga veel enam ajaleht „Sirp ja Vasar“ (mõelda vaid, milline ürgnõukogulik nimi!), kus Velliste  publitsistikat toimetas ja kus taas erinevad põlvkonnad kokku said, polnud süsteemivälised institutsioonid, vaid – kui siinkohal kujundlikuks minna – simulaakrumid, mille välise legitiimsuse varjus aeti rahvusdemokraatlikku poliitikat.

Mart Laari üks järeldusi Sõltumatust Noortefoorumist on see, et  „Rahvarinde „noorterinde“ asutamine kukkus haledalt läbi“. Olin nii Rahvarinde algatuskeskuse kui ka esimese eestseisuse liige ega tea ühtegi korda, kus seesuguse rinde asutamist oleks arutatud, rääkimata selle programmilisest või resulteerivast fikseerimisest.  Rahvarinde hartas (peatükk „Liikumisest osavõtmine“) kinnitati, et „Rahvarindel kollektiivseid liikmeid üldjuhul ei ole“, kuid koostöö raames „võivad ERR valitavad organid kustuda oma tööst osa võtma ka nende esindajaid.“ Tõenäoliselt oli see üks põhjusi, miks toona RR algatuskeskuse liikmed Sõltumatule Noortefoorumile läksid. Igal juhul mitte selle seltskonna „ärapööramiseks“ või allutamiseks, nagu Laari kirjutisest võib aimata.

Last not least, ikka ja jälle tuleb korrigeerida ka Mart Laari lausa paranoilist süüdistust Rahvarinde kui „kolmanda vabariigi idee“ eestvõitlejale, mida ta seekordki Savisaare isiku kaudu teeb.

See oli Heinz Valk, kes mõni nädal enne Rahvarinde algatuskeskuse loomist, ütles Loomeliitude pleenumil selgesõnaliselt: „...võidelgem selle eest, et perestroika esimeseks mõjuvaks võiduks Eestis saaks meie riikliku iseseisvuse taastamine“. Noortefoorumini jäi siis veel kaks kuud. Laari selektiivses ajaloos mõistagi seesugune „tuleviku loomine“ tõstetakse sulgude taha, sest muidu kaotaks võitlus ajaloo pärast mõtte. Siiski jääb lootus, et  Eesti  ajaloo-, sh lähiajalookäsitlus jõuab ükskord ka sünkretistliku ja semiootilise paradigma tunnustamiseni. Ehk juhtub see juba Mart Laari doktoriväitekirjas, mis kuuldavasti tuleb õige pea kaitsmisele.