Kastist välja, kas või kapi otsa
"See on ju see naljakas tüdruk, kes tahtis Kulka arhitektuuriosast tantsukursuste jaoks raha küsida!" ütleb Areeni arhitektuuritoimetaja, kui näeb Eve portfooliot ja sedasama pilti Evest kapi otsas, mis lugu kaunistab.
Just, täitsa siiralt kohe küsiski seda toetust, ja nimelt arhitektuuriõpingute ning lõputöö näituse jaoks. Sest lause "Kirjutada muusikast on sama raske kui tantsida arhitektuuri," on tema jaoks kahtlane retoorika. Tantsul ja arhitektuuril on ühist küll ja mitte vähe, tõestab kõik see, mida Eve teeb.
Tants
Nüüdistantsuga hakkas Eve tegelema juba Paides keskkooli ajal. Tallinnas tuli Fine 5, Hollandis kaasaegse tantsu tunnid, siis vahele capoeira-vaimustus (brasiilia tantsuline võitluskunst) ja kontakt-improvisatsioon.
Amsterdamis olles tegi ta koos koreograafi-arhitekti Aharona Israeliga ja profitantsijatega performance'i keha ja aja suhetest. Ja lubab sarnase meediumi ja teemaga edaspidigi rinda pista.
Majad
Tee ruumi mõtestamise juurde algas väga tehniliselt: Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Ebatraditsiooniline lõputöö (modern-kloostri projekt) näitas mõtte lähenemist Vilen Künnapule, kes lootustandva lõpetaja oma büroosse värbas. Viru Keskuse suurprojekti valmimist seestpoolt näha oli küll huvitav, aga tehniliste jooniste tegemine muutus ikkagi piiravaks. Künnaput peab Eve siiski esimeseks mentoriks, hiljem on neid veel paar kraadi kangemaid lisandunud.
Amsterdamis õppides töötas ta veidi aega kooli kõrvalt arhitektuuribüroos NEXT. Intensiivse kooli kõrvalt büroos töötamine kippus kinni jooksutama - peale jäi ikkagi kool ja mitte tingimata majad, joonlaud ja joonestuslaud.
Rietveldi akadeemia
"Vahepeal ma seadsin ikka kahtluse alla küll, mis siin koolis tehakse. Tundus, et see on kas täielik jama või siis just täiesti geniaalne," meenutab Eve oma kõhklusi.
Rietveldist ongi esialgu raske aru saada. Kool, kus praegu õpib juba kümmekond Eesti noort - näiteks meie graafilise disaini homse päeva suunanäitajad võivad praegu seal olla -, on konservatiivsemast skeemist tulnule veider. "Arhitektid teevad siiditrükki, tekstiilikunstnikud keevitavad metalli jne. Minu parimaks kogemuseks Rietveldist jäigi see käed-külge-suhtumine, möllasin metalli- ja puutöökojas, proovisin eri tehnikaid."
Loenguid peaaegu ei olnud ja kõike tehti projektipõhiselt, püüdes tudengeid iga nipiga eriala stampe ja piiranguid unustama panna. Näiteks lasti uurida mõne puuvilja struktuuri, millest tuli teha kandev konstruktsioon. Eve tehtud hiiglaslik kreeka pähklist inspireeritud vorm on kunstiline küll.
Kummaline, aga isegi Rietveldi ultravabas süsteemis jäi Eve ikkagi veidi väljaspool olijaks. Ei taha kastikesse mahtuda, kuidagi ei taha. Üks disainiõppejõud, kes määrati Eve juhendajaks, ei osanudki ühel hetkel edasi nõu anda, sest õppejõud oli disainer, aga õpilase projekt hakkas kunstiks kiskuma. Eve ei hakanud selle peale oma idees kahtlema: kaks kuud enne lõpetamist valis ta lihtsalt ise uued juhendajad.
Eesti ja kaugused
"Mets ja heinamaa!" hüüab Eve momentaanselt, kui küsin, mis talle Eesti juures lisaks inimestele tähtis on. Kesk-Eesti tüdrukuna seab ta merevaate ja pidevalt vuhiseva tuule id ealiseerimise küsimärgi alla. Aga metsa kaob ta mõnikord viuhti ära, siis ilmub paari päeva pärast punaste põskedega Tallinna tagasi ja räägib vanematega seenelkäigust või üksildastest uitamistest metsades ja järvede ääres.
Eesti väiksus on juba iseenesest võluv. "Amsterdam on kunsti- ja kultuuriinimesi täis. Ei ole oluline, millega tegeled, ikka on kümme inimest veel, kes teevad sama asja samal tasemel. Siin on palju ruumi, et teha." Eestis on noorel väga suur võimalus, usub Eve: "Mujal ei usu keegi, et 30aastasel võib juba oma büroo olla! Ja ollakse üllatunud, et Eesti inimesed on reeglina väga mitmekülgsed ja aktiivsed, valmis muutuma."
Korraldaja
Eve on üllatav kokteil ülimast eesmärgipärasusest ja tohutust spontaansusest. Kui kaotad tema seltskonnas tähelepanelikkuse, võid leida end äkki huvitavates olukordades. Näiteks septembri lõpus tormises meres lainetega hullamas või hoopis verekeskuses doonori toolis.
Sel aastal oli tal tavaks kesköö paiku ujumas käia. Ja seda enesestmõistetavalt ka siis, kui augustis Tallinna ümbruse merevesi päris brrrrriks tõmbas. "No enam ei ole ju vahet, kas kuus kraadi või kuusteist, ikka on külm ja.... niiiiii mõnus!" kilkas ta järgmisel päeval. Kuulajate skepsis Evet ei häiri.
Tulevikus tahab orgunnija-Eve tuua Eestisse kokku huvitavaid arhitektuuri- ja tantsuinimesi (ilmselt üritus koostöös Priit Rauaga) ja viia Amsterdamis tekkinud kunstikamp rändama mööda Ida-Euroopat. Ühesõnaga, olla see mootorike, mis tekitab olukordi ja kooslusi, kus võiks hakata sündima midagi põnevat.
Keha + ruum
Eve peab oluliseks, miks ja kuidas inimese liikuma paneb. "Ruumi võib võtta infotühjana või siis arvestada seda infot, mis seal juba sees on. Näiteks tantsus võib "tõlkida" ruumiinfot keha liikumiseks, kuid võib ka ruumi hoopis eirata ja tegeleda impulssidega, mis saavad alguse keha sisemusest."
Eve arvab, et ruumi tuleb luua võimalusi, kus võib hakata midagi juhtuma. Näiteks üks tema Rietveldi-aja praktilistest töödest: Eve tegi performance'i, mille käigus ehitas ühe väikese küla ainsasse silotorni indiaanisauna. Aktsioon toimus galeristi hoovis, keda kohalikud kui sisserännanut väga visalt omaks tunnistasid. Ühtpidi oli saunaehitus kutse sotsiaalsusele, teisalt soov panna tühja ruumi potentsiaal.
Situatsioonide ruumi istutamine toob paralleeli situatsionistide mõtlemisega, kes nägid linnaruumi igavana ja hakkasid seda ümber mõtestama. Näiteks võtsid Pariisi linnakaardi ja hakkasid selle järgi hoopis Roomas orienteeruma. Üks aastaid tagasi koos Fine 5 kaaslaste Jane Suviste ja Kadri Põlluveeriga tehtud performance-video näitab kontakttantsu vahenditega inimeste põkkumist ja taas eraldumist Tallinna Kaubamaja ristmikul (praeguse tunneli kohal) ja sõitjate kõlkumist trammis käsipuude küljes. Igapäevased liikumis- ja käitumisskeemid said pandud kahtluse alla. Eve lihtsalt ei taha mõista, miks inimesed on oma põhiasendid nii ära piiranud: seismine, istumine, lamamine - on ju sadu muid võimalusi ka!
"Ma tahan tuua kunsti galeriidest välja ja panna inimesed sellest ise osa võtma," räägib ta. Ma usun, et järgmiste aastate jooksul võib Tallinna linnaruumis liikuja avastada üht-teist veidrat, milles Eve käsi mängus.
Vaim ja kunst
Praegu on Eve Iisraelis rändamas, vaatamas kohti, kust pärit talle üliolulised teemad. Vahel tundub mulle uskumatu, et nii tugevalt ja häbenemata enesekeskne tüüp nagu Eve otsib juhatust kõrgemalt. Aga ilmselt on olemas mitmesugust kõrgema jõuga konsulteerimist, ka sellist, mis ego ei välista, vaid tugevdab ja annab kunsti tegemiseks vajaliku nahaalsuse.
Ajakirjaniku norivale küsimusele "No kes sealt Rietveldist siis välja tulevad lõpuks, pea laiali kunstiinimesed või praktilised oma ala spetsialistid?" ei tahtnud Eve eriti vastata.
Ta jutustas hoopis heast sõbrannast, kes tegelevat parajasti Amsterdamis sellega, "et lõpuni uskuma hakata, et ta ongi kunstnik". Evel endal uskumise julgusest puudu ei ole.
