Alljärgnev vahejuhtum leiab aset vangistuse kaheksandal nädalal (12.–18. mai) Liibanoni mägedes asuvas kiviputkas. Tegelased on järgmised. Vangid Jaan Jagomägi (snd 1975), Tartu ülikooli lõpetanud Regio tootejuht. Kalev Käosaar (snd 1974), Tartu ülikooli lõpetanud jurist, töötab patendivolinikuna. Priit Raistik (snd 1973), lõpetanud Treffneri gümnaasiumi, tegutseb Amsterdamis ehituse ja renoveerimise alal. Andre Pukk (snd 1977), Tartu ülikoolis õppinud eraettevõtja. August Tillo (snd 1970), grupi kõige pühendunum jalgrattur. Madis Paluoja (snd 1970), Tartu ülikoolis kehakultuuri ja juura lõpetanud ärikonsultant. Martin Metspalu (snd 1977), Tartu ülikooli lõpetanud hambaarst. Röövlid Jäme – brutaalse olemisega Iraagi sõja veteran, vägivaldne räuskaja, püssilõksutaja, laseb ennast kutsuda Bossiks. Kokk – sportlik ja tugev. Viskab saltosid, joonistab silmapaistvalt hästi. Üks vähestest, kes otsustavatel hetkedel vangide kaitseks välja astub. Äpu – lihtne autojuht, kes vahel jõugu liikmete käest nüpeldada saab ja kellel suurt sõnaõigust ei ole. Kuseb vastu tuult. Bioloog – kõrgkoolis õppinud keemik, kes valdab võrdselt hästi inglise keelt ja pommide valmistamist. Peab ennast röövimise ideoloogiks. Ullike – psüühikahäirega pidurdamatu tegelane, kelle ülim hoolivus võib hetkega muutuda sadismiks ja tapahimuks. Sõdur – väikese südamega väiklane tüüp, kes ennast geelitab ja lõhnastab, ja kui peksma hakkab, paneb vakstust põlle ette. Õpetaja – suurim ähvardaja ja õiendaja, endine usutegelane. Pikk – kõige noorem (20), kõige pikem, kõige intelligentsem. Peenmehaanikas bakalaureusekraad. Tahab tagasi vanaisa maid Palestiinas. Big Boss – keegi salapärane autoriteet Iraagis, kelle käest aeg-ajalt juhtnööre saab. Jaan on pigem seda meelt, et kui on vaja, peab valvuri tapmiseks päästikule vajutama. Uimaseks löömine suurendaks tõenäosust, et midagi läheb viltu. Ja keegi ei tea, kui kõvasti tuleb või tohib lüüa, et mees uimasena maha jääks. Keegi pole seda varem proovinud. Jaan valmistab vaikselt vaimu ette, et kõik valvurid tuleb tappa. Ta analüüsib mõttes ka põgenemise teist poolt (et mida teha, kui pätid on kahjutuks tehtud) ja see tundub talle teises elupaigas tunduvalt lihtsam. Teine maja asub Liibanonis Bekaa oru idapoolsel serval. Lumiste tippudega mäeahelik on lähemal kui esimeses kohas. Seega on ka meri lähemal. Maanteeni, mis öösel peldikuaknasse ära paistab, jõuaks tunniga… “Mis see oli?” Mingi hääl. Väljast kostab Jämeda seletamist, juba tuleb nurga tagant Kokk ja siis astuvad nad sisse. Jäme on terve selle aja päikse käes raamatut lugenud ja Kokk on teinud läheduses tervisejooksu. Nad on siinsamas, nad pole kuskile läinud! Siin teises elukohas pole mitte mingit ülevaadet, mis kõrvalruumis toimub – kas nad on väljas, sees, lähedal, kaugel, mitte midagi siin ei tea! Plaan B siitpeale enam mõnda aega jutuks ei tule. Uskumatu, et ühe ministri hääl võib tekitada sellist positiivset elevust! “Kuulake!” “Paet!” “Tõesti! Urmas Paet!” Terroristidel on teises toas televiisor lahti ja 14. mai kella kaheksastes uudistes annab pressikonverentsi välisminister Urmas Paet. “Tššššš!!!” Vangide tuba hoiab hinge kinni. Jaan ja Kalev, kes on uksele kõige lähemal, annavad sosinal edasi, mis teisest toast kostab. Paet on Liibanonis visiidil. Nii palju Paeti jutust kostab, et mingeid nõudmisi pole pantvangidega seoses esitatud. Mis nõudmisi Paet mõtleb – kas poliitilisi või rahalisi –, seda Jaan ja Kalev täpselt ei kuule. Sekund hiljem astub Sõdur uksele, vihast vabisedes. “Kas te tahate meile midagi rääkida?” “Mida?” “Kas te olete NATOs või ei?” “Olete või ei?” Äpu kah aktsioonis. “Mina teadsin, et te ei ole NATOs.” Bioloog kõõlub ukse peal. “Te valetasite mulle!” Uudistesaates andsid subtiitrid Eesti ohvitseride all teada, et tegemist on Eesti ohvitseridega, kes teenivad NATOs. “Me pole midagi valetanud!” “Olete siis NATOs või ei ole?” “Oleme!” Kus nüüd keerab seltskond ennast üles! “Te olete vaenlased! Te olete ameeriklastega üks punt!” Ullike, Sõdur, Äpu, kes ei ole erilised inglise keele spetsid, tunglevad ukse peal, kalašnikovide kaitseriivid on maas, araabiakeelne lärm täidab väikse ubriku. “Käed üles! Seina äärde! Puusad vastu seina! Põlved vastu seina! Käed vastu seina!” “Kui keegi liigutab, murran käeluu!” karjub Õpetaja. Tuled kustutatakse ära, rääkida vangid omavahel ei tohi. Alles oli Ullike hoolitsev ja alandlik, vedas salaja süüa, uuris, kas millestki on puudu, pani tekki peale, sättis ja kohendas. Nüüd lõriseb ja tahab ainult tappa. Jäme tõukab vange vastu selga. Iraagis sõdinud mees, teab, kuidas vange kohelda. “Jumal, kui sa oled olemas, tee, et seda ei juhtuks!!!” Jaan paneb silmad kinni. Ta pole kunagi elus palvetanud. “Lõpp-peatus on käes,” adub Priit. “Siit enam eluga ei pääse!” Martin kujutab ette, et kohe-kohe panevad selja tagant kuuli. Nüüd, nüüd, nüüd… Tasulises versioonis on katkend kaks korda nii pikk.
Madis Jürgen “Liibanon 2011” Go Group, 2012. 272 lk.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel