Kaukamehed pagendati Kihnu saarele
Tänapäeval on tavaline asi, et Eesti suurärimehed toetavad rahaliselt
poliitilisi liikumisi ja erakondi. Kuid mitte alati pole säärane investeerimine
olnud ohutu tegevus. Märtsis 1934 haarasid Konstantin Päts ja
Johan Laidoner Eestis võimu ning käskisid kohe nende
vastaseid vapse rahastanud ärimehed arreteerida. Tallinnas võeti kinni
Carl Luberg, Artur Oksenberg,
Heinrich Tofer, Jaan Urla, Karl
Uudel ja Vassili Voinoff ning Tartus Karl
Jänes. Märtsi lõpul saadeti ärimehed karistuseks sundasumisele Kihnu
saarele, vaid Urla pagendati Muhu saarele.
Lahkumispillerkaar Pärnus
Sisekaitse ülem Kaarel
Eenpalu oli oma otsusega liigselt kiirustanud. Jääsupine meri ei
võimaldanud Kihnu sõitmist ning ärimehed jäid Pärnusse paremaid “teeolusid”
ootama. Ajalehe Rahva Sõna väitel veedeti aega väga lõbusalt, mille tõttu Pärnu
jäi paari nädala kestel peenviinadest kuivaks nagu Sahaara kõrb.
Seltskonna
hingeks kujunes Tartu riidekaupmehe Märt Jänese 30aastane poeg
Karl, kes hoogsalt Pärnu lokaalides prassis. “Kõigist tema tegudest oli kõige
kaunim see, kui ta ühes lokaalis arvurikka publiku ees ja üsna kenakese auru
all tõmbas ühest taskust aukartustäratava peotäie Vene kuldrublasid, lausudes:
“Sellega sõidame Kihnust Kuramaale!” Siis võttis ta teisest taskust kimbu
Inglise naelsterlingeid, sõnades: “Sellega sõidame Kuramaalt Londonisse!” Ning
lõpuks kiskus kolmandast taskust välja pahmaka lihtlabaseid Eesti kroone,
kuulutades kõuehäälega: “Aga nendega sõidame tagasi erakondadeta Eestisse!
Eestimaa, su mehemeel…!”
Rahva Sõna tõi veel ka kirjelduse ärimeeste
prassimisest Endla kõrtsis, kus tusatuju uputati Prantsuse šampanjasse.
“Käristage lagedale kõik oma šampusetagavarad, sest ega meie pole mõned
närutavad matsid. Kuigi me enam juua ei suuda, siis tahame ometi nautida
šampanjapudelite paukumise õilsat muusikat!” käratanud ärimehed
ooberile.
Aprilli keskpaigaks sai meri aga sõiduküpseks ning seltskonnal
tuli asuda mootorpaadiga teele Kihnu suunas. Maha jäi vaid Urla, kel tuli sõita
Muhumaale. “Et pikk reis ja edaspidine suvitamine Kihnus igavaks ei
läheks, siis oli mahuka mootorpaadi lastiks viis veoautotäit peenemaid napse ja
suupisteid, mis on ju möödapääsmatult vajalik proviant Eesti parema tuleviku
eest võitlejaile,” kirjeldas lahkumist ajaleht. Ärimeeste tegelik olukord oli
aga hoopis nukram, sest eemalolek muutis äriasjade ajamise väga
keeruliseks.
Pikk pill lühikese ilu peale
Tartu ärimehele Karl
Jänesele kuulus Lõuna-Eesti suurim äriettevõte M. Jänes, mille ta oli
pärinud oma hiljuti surnud isalt. Tegu oli tõesti suure firmaga, ainuüksi
pärandus oli maksustatud 65 000 krooniga.
Jänes saatis mitu palvekirja, et
tal võimaldataks ajutiselt Tartus viibida ja oma isa pärandust korraldada. Ka
oli võimatu firmat Kihnu saarelt juhtida. Seetõttu palus Jänes oktoobris 1934
väljasaatmisotsus ära muuta ja tal lubada Tartusse tagasi asuda. Palvet ei
rahuldatud, alles novembri algul lubas Laidoner Jänese kolmeks kuuks tagasi
Tartusse. Seda luba pikendati ning juunis 1935 otsustas politseidirektor, et
Jänes ei pea enam Kihnu tagasi minema.
Tallinna ärimeestel Heinrich Toferil
ja Artur Oksenbergil tekkisid probleemid mitte üksnes ärides, vaid ka isiklikus
elus. Tofer vabanes Kihnust juba juunis 1934, tema uueks asukohaks määrati
Keila vald. Põhjuseks oli abikaasa raske sünnitus, mille järel palus Tofer luba
oma abikaasa rinnalapsega maale viia ning tal nende juures elada. Märtsis 1935
lubas politseivalitsuse direktor Toferil tagasi Tallinna
kolida.
Majapidamistarvete kaupluse omanik Oksenberg palus oktoobris 1934
luba tagasi Tallinna kolimiseks, sest tema toita oli viis inimest. Palvet
ei rahuldatud, küll aga lubati Oksenbergil perioodiliselt käia Tallinnas asju
ajamas.
Kõige õnnetumas olukorras oli Tallinna ärimees Jaan Urla. Teda
süüdistati vapside rahalises toetamises “ja seda halbadel motiividel, et
tollipaanama asjas karistuse kandmisest pääseda, kui vabadussõjalased võimule
peaksid tulema.” Riigikohtu otsusega ootas Urlat nimelt ees pooleteiseaastane
vanglakaristus tollipettuse eest. Juunis 1934 teatas advokaat Urlale, et ta
võetakse mõne nädala pärast vahi alla. Vangimineku tõttu tühistati juulis 1934
Urla väljasaatmine. Lisaks oli tal kohustusi pankade ja eraisikute ees ligemale
400 000 krooni ulatuses. Võlad tulenesid sellest, et Urlal oli just Tallinnas
Valli tn 10 valmis saanud toonases mõistes pilvelõhkuja, mis maksis siis üüratu
summa, 650 000 krooni.
Kui teised ärimehed püüdsid oma karistuse uusi
pahategusid korda saatmata ära istuda, siis Tallinnas Pikal tänaval asunud
koloniaal- ja viinakaupluse omanik Karl Uudel oli hoopis teisest puust.
Veebruaris 1935 lasi Karl Uudel trükkida reklaamlehe, mille tagaküljel oli
kirjutatud: “Lähemail päevil ilmub müügile üle Eesti igal pool vilja- ja
oakohvide segu Kihnu terviskohv. Maitselt võrratu, 8 sorti pakkimine,
hügieeniline ja nägus.” See krutski aga ei jäänud seadusesilmal
märkamata.
See “väljendus on isiku poolt, kes maksva demokraatliku riigi
korra vastu sihitud propaganda toetamise pärast Kihnu saarele saadetud,
poliitilise meelsuse demonstratsioon, mis võib tekitada seltskonnas pahameelt
ja kahjulikult mõjuda ühistunde saavutamisele rahva keskel,” kirjutas
sisekaitseülem Kaarel Eenpalu reklaamlehe kohta oma otsuses. Ta karistas
Uudelit 300kroonise rahatrahviga või selle mittetasumisel 45päevase arestiga.
Reklaamlehed käskis Eenpalu Tallinn-Harju prefektil konfiskeerida ja
hävitada.
Uudel ise seletas oma ettevõtmist ülekuulamisel: “Olles Kihnu
saarel asumisel, oli minul aega ja võimalusi kohvisegu kokku seadida ja
proovida, ja hiljem, Tallinna tagasi tulles, oli minul kavatsus valmistada ja
lähemal ajal välja lasta müügile uut kohvisorti, nimetuse all “Kihnu
terviskohv”." Suuremaid repressioone terviskohvist ei tulenenud ja Uudel
vabanes sundasumiselt juba mais 1935. Hiljemalt suvel olid priid ka kõik teised
ärimehed.