Lahkumispillerkaar Pärnus
Sisekaitse ülem Kaarel Eenpalu oli oma otsusega liigselt kiirustanud. Jääsupine meri ei võimaldanud Kihnu sõitmist ning ärimehed jäid Pärnusse paremaid “teeolusid” ootama. Ajalehe Rahva Sõna väitel veedeti aega väga lõbusalt, mille tõttu Pärnu jäi paari nädala kestel peenviinadest kuivaks nagu Sahaara kõrb.
Seltskonna hingeks kujunes Tartu riidekaupmehe Märt Jänese 30aastane poeg Karl, kes hoogsalt Pärnu lokaalides prassis. “Kõigist tema tegudest oli kõige kaunim see, kui ta ühes lokaalis arvurikka publiku ees ja üsna kenakese auru all tõmbas ühest taskust aukartustäratava peotäie Vene kuldrublasid, lausudes: “Sellega sõidame Kihnust Kuramaale!” Siis võttis ta teisest taskust kimbu Inglise naelsterlingeid, sõnades: “Sellega sõidame Kuramaalt Londonisse!” Ning lõpuks kiskus kolmandast taskust välja pahmaka lihtlabaseid Eesti kroone, kuulutades kõuehäälega: “Aga nendega sõidame tagasi erakondadeta Eestisse! Eestimaa, su mehemeel…!”
Rahva Sõna tõi veel ka kirjelduse ärimeeste prassimisest Endla kõrtsis, kus tusatuju uputati Prantsuse šampanjasse. “Käristage lagedale kõik oma šampusetagavarad, sest ega meie pole mõned närutavad matsid. Kuigi me enam juua ei suuda, siis tahame ometi nautida šampanjapudelite paukumise õilsat muusikat!” käratanud ärimehed ooberile.
Aprilli keskpaigaks sai meri aga sõiduküpseks ning seltskonnal tuli asuda mootorpaadiga teele Kihnu suunas. Maha jäi vaid Urla, kel tuli sõita Muhumaale. “Et pikk reis ja edaspidine suvitamine  Kihnus igavaks ei läheks, siis oli mahuka mootorpaadi lastiks viis veoautotäit peenemaid napse ja suupisteid, mis on ju möödapääsmatult vajalik proviant Eesti parema tuleviku eest võitlejaile,” kirjeldas lahkumist ajaleht. Ärimeeste tegelik olukord oli aga hoopis nukram, sest eemalolek muutis äriasjade ajamise väga keeruliseks.

Pikk pill lühikese ilu peale
Tartu ärimehele Karl Jänesele kuulus Lõuna-Eesti suurim äriettevõte M. Jänes, mille ta oli pärinud oma hiljuti surnud isalt. Tegu oli tõesti suure firmaga, ainuüksi pärandus oli maksustatud 65 000 krooniga.
Jänes saatis mitu palvekirja, et tal võimaldataks ajutiselt Tartus viibida ja oma isa pärandust korraldada. Ka oli võimatu firmat Kihnu saarelt juhtida. Seetõttu palus Jänes oktoobris 1934 väljasaatmisotsus ära muuta ja tal lubada Tartusse tagasi asuda. Palvet ei rahuldatud, alles novembri algul lubas Laidoner Jänese kolmeks kuuks tagasi Tartusse. Seda luba pikendati ning juunis 1935 otsustas politseidirektor, et Jänes ei pea enam Kihnu tagasi minema.
Tallinna ärimeestel Heinrich Toferil ja Artur Oksenbergil tekkisid probleemid mitte üksnes ärides, vaid ka isiklikus elus. Tofer vabanes Kihnust juba juunis 1934, tema uueks asukohaks määrati Keila vald. Põhjuseks oli abikaasa raske sünnitus, mille järel palus Tofer luba oma abikaasa rinnalapsega maale viia ning tal nende juures elada. Märtsis 1935 lubas politseivalitsuse direktor Toferil tagasi Tallinna kolida.
Majapidamistarvete kaupluse omanik Oksenberg palus oktoobris 1934 luba tagasi Tallinna kolimiseks, sest tema toita oli viis inimest. Palvet ei rahuldatud, küll aga lubati Oksenbergil perioodiliselt käia Tallinnas asju ajamas.
Kõige õnnetumas olukorras oli Tallinna ärimees Jaan Urla. Teda süüdistati vapside rahalises toetamises “ja seda halbadel motiividel, et tollipaanama asjas karistuse kandmisest pääseda, kui vabadussõjalased võimule peaksid tulema.” Riigikohtu otsusega ootas Urlat nimelt ees pooleteiseaastane vanglakaristus tollipettuse eest. Juunis 1934 teatas advokaat Urlale, et ta võetakse mõne nädala pärast vahi alla. Vangimineku tõttu tühistati juulis 1934 Urla väljasaatmine. Lisaks oli tal kohustusi pankade ja eraisikute ees ligemale 400 000 krooni ulatuses. Võlad tulenesid sellest, et Urlal oli just Tallinnas Valli tn 10 valmis saanud toonases mõistes pilvelõhkuja, mis maksis siis üüratu summa, 650 000 krooni.
Kui teised ärimehed püüdsid oma karistuse uusi pahategusid korda saatmata ära istuda, siis Tallinnas Pikal tänaval asunud koloniaal- ja viinakaupluse omanik Karl Uudel oli hoopis teisest puust. Veebruaris 1935 lasi Karl Uudel trükkida reklaamlehe, mille tagaküljel oli kirjutatud: “Lähemail päevil ilmub müügile üle Eesti igal pool vilja- ja oakohvide segu Kihnu terviskohv. Maitselt võrratu, 8 sorti pakkimine, hügieeniline ja nägus.” See krutski aga ei jäänud seadusesilmal märkamata.
See “väljendus on isiku poolt, kes maksva demokraatliku riigi korra vastu sihitud propaganda toetamise pärast Kihnu saarele saadetud, poliitilise meelsuse demonstratsioon, mis võib tekitada seltskonnas pahameelt ja kahjulikult mõjuda ühistunde saavutamisele rahva keskel,” kirjutas sisekaitseülem Kaarel Eenpalu reklaamlehe kohta oma otsuses. Ta karistas Uudelit 300kroonise rahatrahviga või selle mittetasumisel 45päevase arestiga. Reklaamlehed käskis Eenpalu Tallinn-Harju prefektil konfiskeerida ja hävitada.
Uudel ise seletas oma ettevõtmist ülekuulamisel: “Olles Kihnu saarel asumisel, oli minul aega ja võimalusi kohvisegu kokku seadida ja proovida, ja hiljem, Tallinna tagasi tulles, oli minul kavatsus valmistada ja lähemal ajal välja lasta müügile uut kohvisorti, nimetuse all “Kihnu terviskohv”." Suuremaid repressioone terviskohvist ei tulenenud ja Uudel vabanes sundasumiselt juba mais 1935. Hiljemalt suvel olid priid ka kõik teised ärimehed.

HUUMORIMEEL EI KAO: Asumisele saatmisele vaatamata pilkas Karl Uudel riiki edasi, reklaamides uut toodet Kihnu terviskohv.