Möödunud nädala esmaspäev rahvarinde muuseumis. Paksult penskareid täis. Tallinna TV. ­Eedik ratastel.

Seminar „Millist presidenti me vajame?“. Pulti astub konverentsi avaesineja, pasapeetrist nihilist Kaur Kender.

Ütleb, et vaja on sellist presidenti, kes jätab sõja ära. Naiivne lollpea.Suvine ilm. Mees mustas. Must portfell. Mustad mõtted. Retsi nägu. Virve silmis. Mis sa higistad, oinas. Kõnele!

Et las iga maakond konkureerib teisega. Tartu legaliseerib geiabielud, Võru kanepi, Pärnu legaliseerib EKRE (proovib rahvuspuhtust), Põhja-Tallinn pagulased ja nii edasi.

Filigraanne sõnamulin. Komöödia. Täielik pask.

„Esitage mind presidendiks!“ ütleb Kender lõpuks. Hale junn.

Viimasel ajal teeb menukirjanik Kender nähtavalt kolme asja: peab Nihilisti portaali, on oma rõlge lastevägistamise kirjutisega „Untitled 12“ kohtu all ning kandideerib Eesti presidendiks (LSDd teeb ka).

Peab koos Mikk Pärnitsa, ­Martin LuigaSiim Sinamäe ja teiste jüngritega 2014. aastast Nihilist.fm blogi, nimetades seda esimeseks „päris“ 21. sajandi meediakanaliks.

Nihilist toodab ühiskonna- ja võimukriitilisi tekste. Lugusid alates noorte esmatutvusest seksuaalsuse ja narkootikumidega, lõpetades staararvajate Hardo Pajula ja Ahto Lobjakaseanalüüsidega. Revolutsioonilised meeleolud. Osav sõnakunst. Roppused ja sõim.

Nihilistil on kümme tuhat laiki ja tuhanded andunud lugejad (Priit Pullerits: „Pooled neist on amfetamiini- ja muud sõltlased“).

Kender ja tema asjad ajavad ajakirjandusõppejõu öökima.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel