Ilmselt taipas välisminister ka ise, et niimoodi siiski ei tohi öelda ja avaldas soovi, et viimane küsimus-vastus jääks intervjuust välja. Ühel hetkel muutus sooviavaldamine nii intensiivseks, et kõrvalseisjadki kuulsid.

“Ahaa,” tehti pisikene mõtteline märge, nii on siis lood.*

Kampaania veel ei käi, aga käib ka

Eestis ei vali presidenti rahvas. Presidendikandidaadid tulevad parteide poolt ja president sünnib parteide omavahelises kokkuleppes. See tähendab, et iga potentsiaalne soovija peab olema ettevaatlik ja arvestama kõikvõimalike kombinatsioonidega. Nii on presidendikampaania etiketi osa ka see, et sa ei tohi liiga vara ja liiga tungivalt presidendiks tahta. Pead andma mõista, et midagi pole katki, kui sa presidendiks ei saa. Kui su nime võimaliku kandidaadina välja käiakse, siis tänad usalduse eest (“See on tunnustus minu praegusele tööle”) ja annad mitmetitõlgendatava vastuse. Nagu näiteks Eiki Nestor: “Sellele küsimusele saan vastata järgmise aasta alguses, kui erakonnad hakkavad tegelema presidendikandidaatide otsimisega.” Või Urmas Paet: “Mul ei ole praegu sellist plaani.” Tasub tähele panna sõna “praegu”. Tiba konkreetsem on Siim Kallas, kes teatab, et kui tal on toetajad – nii erakonnas kui laiemalt –, kes tahavad tema kandideerimist, siis ta ütleks jah.