Juuksepahmakat raputades rokib Võhma seltsimaja laval Riina Kens (52). Ta on lühikeses mustas kleidis ja olgu öeldud, et kleit on 16 sentimeetrit üle põlve.

Kuskilt tuleb suitsu, volüüm on maksimumi peal ja valjuhääldites kähiseb Tina Turneri Simply The Best.

Taustal tantsivad Riina tütred Kadri, Merle ja Merike – naeratused on neil samast kaliibrist nagu Hillary Clintonil New Yorgi tuhandete valijate ees. (Seal sai proua võidu.)

Rahvas möirgab. Kiljumine, braavohüüded ja näpuviskamine ei rauge ka siis, kui Kensid ammuilma lava taga teksapükse jalga tõmbavad.

“H a r v a n ä h t a v  sarm!” ­resümeerib žürii playbox’i esinejaid pingeritta ­pannes.
 
Loksalt kuni Kolgani liigub jutt, et Võhma saja-aastane rahvamaja on taas ellu ärganud.
“Oleks sa näinud, mis siin veel jaanuaris toimus, kui oli kantripidu! Kell üheksa läks tants lahti ja enne kolme keegi ära ei läinud! Vaheaega ka ei olnud!”

“Ja vabariigi aastapäeva pidu veebruaris! Ja emadepäeva pidu mais.”

“Sellist fiilingut ei leia Eestis  m i t t e  kuskil!”  

Võhma seltsimaja taassünni taga on Ilumäel elav perekond Kens – ema Riina, isa Heino ja nende üheksa last.
 
2007 see asi algas. Riina arvas, et eluaeg on kodus lapsi kasvatatud ja kasitud, nüüd on lapsed suured, lööks õige veidi küla seltsielus kaasa.

Suvel 2007 rüseles rahvasumm Võhma seltsimaja ukse taga, nagu oleks Stockmanni hullud päevad Võhma vahele üle kolinud.

Tuldi vaatama Riina lavastatud komöödiat “Rootsi onu ehk Vaesed naeravad”. Näidendit esitati neli korda, kassa oli 16 000 krooni ja suure õhinaga asuti uue lavastuse kallale.

Järgmiseks lavastas Riina “Vedelvorsti”. Sellega käiakse siiamaani mööda kultuurimaju etendusi andmas.

Sügisel 2007 valiti Riina seltsimaja juhatuse etteotsa, pandi käima segarahvatantsurühm ja segakoor. Kensi perest läks segakoori kümme inimest...
 
“Abielu on olnud mu põhiline töökoht,” vastab Riina küsimusele, mitut ametit ta elu jooksul on pidanud. (Tegelikult on ta lühikest aega ka varem kultuuritööd teinud, Võhma rahvamajas kaasa arvatud.)

Riina oli 18aastane, kui sündis esimene laps, ja enne pidurit ei tõmmatud, kui üheksa last oli koos.

Kensi särtsude tüdrukute kõrval tundub keskmine eestlane uimane ja loid – nagu see isevärki elukas, kes Ladina-Ameerikas elab ja ööd-päevad puu otsas magab.

“Olete ikka puhast eesti verd?”

Riina (vabandavalt): “Peaks ikka nagu olema jah!”

Ilma Kensi laste etteasteta ei möödunud Võsu põhikoolis aastate kaupa ükski pidu. Ühel ajal käisid Võsul koolis Maarja, Märt, Marike, Merike ja Meelis.

Mardi- ja kadripäevadel lippasid Kensi lapsed Ilumäel majast majja ja ettekandele tuli programm, mis ei kestnud viis, vaid kakskümmend minutit. Ja moosiriiul Kensi sahvris pikenes olulisel määral.
 
Soojal suvepäeval löödi traktorile, ­millega isa Heino laudas sõnnikut lükkas, hääled sisse, lapsed paigutati koppa ja sõideti mere äärde ujuma.

Kui isal endal polnud aega tulla, sõitis mõni poistest. Ja ilmselt vahel ka keegi tüdrukutest – sest Merike oli juba kuueaastaselt traktori juhtimise peale kibe käsi.

Jõulude ajal sõideti reega Esku su rnuaeda vanaisa hauale küünlaid süütama – 10 km Ilumäelt Võsu poole. Hobune oli suur ja karvane ja naaberkülast laenatud. Ja kui koju tagasi jõuti, ootas vanaema Külli (hüüdnimega Koosu), kes küpsetas ja vaaritas ja oli kunagi ammu-ammu olnud ­pioneerilaagris peakokk.
 
Vahel käis isa Heino pedagoogilistel põhjustel kase otsast oksi murdmas  – nii juhtus siis, kui Merike ja Meelis naabrimees Hannese võrri valge laevärviga ära värvisid.

Riina: “Viimase kolme lapsega oli ikka päris hull. Heino töötas metsas traktori peal, nädalavahetustel ainult käis kodus. Siis ma helistasin küll  s e i t s e  korda päevas ja nutsin, et mina rohkem ei jõua! Ise ka ei saa aru, kuidas ma nad üles kasvatasin.”

Aga suureks nad kasvasid ja üksvahe hakkas Ilumäel Kensi maja ümber tihedasti võõraid poisse tiirutama.

Maali elukaaslane Mikk oli harjunud, et õhtul peab olema kodus kell 11 (tal oli oma kodus karm kord). Ja kui siis Mikk Maaliga peole tahtis minna, oli nalja kõvasti, kui Maali ema Riina nõudlikult teatas, et kui kell  k o l m  öösel kodus ei ole, siis järgmine kord peole ei saa.

Mikk: “Me pidime end puruks naerma!”
 
Kensi pere on oma 11 liikmega nagu jalgpallimeeskond – Merike (28) on kesktormaja ning suur organisaator. Merike lavastab ja sätib tantsud. Üheskoos mõeldakse välja tekstid, Merle teeb meiki, Maali müüb pileteid. (No ta teeb kõike, mida vaja!) Poisid ehitavad dekoratsioone.

Laulma, tantsima ja šõud tegema võib minna ükskõik missugune Kens.

Muusika- ja teatrikoolide asemel on Kensi lapsed käinud sellistes koolides, kus õpetatakse õmblejaks või finantstegelaseks või kondiitriks või ehitusinseneriks. Ametid, mida nad peavad, on raamatupidaja, jumestuskunstnik ja kindlustus­töötaja (neid on peres terve hulk) ja lasteaednik ja poisid on puha ehitajad.

Marike on ainus, kes elab siinsamas Võhma külas, ja isa-ema elavad kaks kilomeetrit eemal Ilumäel. Teised on kõik Tallinna elama kolinud, aga nädalavahetustel sõidavad maale.

Meelis: “Kui oleks võimalus normaalselt teenida, elaks muidugi hea meelega siin!”

Võhma segakoori bass Rene Treial (Võhma Seltsimaja juhatuse liige), kes on terve selle jutuajamise meie ümber tiirutanud, sekkub vestlusse, esitades mulle küsimuse, mis on ühtaegu nii piinlik kui valjuhäälne: “Peldikus juba käisid?”

Kohtab mu kohmetut pilku ja pedaalib edasi: “Käi peldikus ära!”

Käin. Tsaariaegsete standardite järgi ehitatud Võhma seltsimaja kemps teenib hädalist samal moel, nagu ta tegi seda Nikolai ajalgi.

Treial teatab (tema sõnavõtt võib allatuult vabalt Palmse mõisani ära kosta), et “korrelatsioon Võhma rahva tohutu aktiivsuse ja seltsimaja viletsa seisukorra vahel on tohutu”. Ja keerab veelgi tuure juurde:  “... et Võhma seltsimaja on selles mõttes maailmameister!!!”

Vaatasin sõnaraamatust järele. Eesti keeles tähendab Treiali jutt, et väga ärksad inimesed tegutsevad väga lagunenud majas.

Tuleval aastal saab Võhma seltsimaja sada aastat vanaks ja seltsi liikmed tahavad hakata maja korda tegema. Renoveerimistöödeks minev viis miljonit tuleb seltsi liikmetel endil kuskilt välja nuputada. Toetus seltsile on ligi 19 000 aastas. Selle eest saavad palka tantsujuht, koorijuht, ahjukütja. Riina Kens kui MTÜ juhataja mingit raha ei saa.
 
Praegu lavastab Riina komöödiat “Kosjakontor” ja Merike lavastab lastenäidendit “Kolm põrsakest ja Kuri Hunt”. Merike ise on Kuri Hunt ja poisid on põrsad (roosade pidžaamadega) ja teksti autorid on muidugi mõista Kensid.  Ja Võhma segakoor valmistub Rakvere punklaulupeoks ja teeb igal pühapäeval tõsiselt proovi. Võhma segakoor on registreerunud tuleval aastal toimuvaks suureks laulupeoks. Selleks tuleb tööd teha.
 
Kensi pere värskeim jumekas mõte on, et kui tuleb ema ja isa pulma-aastapäev, sõidetakse kogu perega soojale maale – kõik 31 inimest!

Ja mõned päevad tagasi kesköö paiku sopsab mu postkasti elektronkiri Merike Kensilt.

Tegelikult on see mõeldud isale ja emale ja kõlab nii:

“Selline ema ja isa on vähestel – aitäh, et olete meil olemas!”

Ja mulle turgatab meelde tähelepanek Merikese varasemast jutust, et suure pere üks suur pluss on see, et oskad elus arvestada teisega. Ja et elu edaspidistes etappides on seda oskust väga vaja. Üksteisega arvestamine ongi Kensi pere kõikide liikmete kõige tugevam külg.
 
Kui järjekordselt Võhma seltsimajast läbi astun, laulab segakoor parajasti häält lahti (mim-mim-mim-mim-mim-mim-mim-mim-miiii). Ja keegi küsib tagumises reas, nii et läbi laulu on kuulda: “Ei tea, kus Rasmus täna ka proovi tuleb?” Ja keegi ütleb vastu: “Ei! Ta ei tule. Ta võitis eile Jõekalda saate ära!!!”

Kensid on kohal nagu üks mees.
31 inimest peres!!!

Koos väimeeste ja miniate ja lapselastega on peres 31 inimest (lapselapsi 11). Riina ei usu, et tema lapsed palju lapsi tahavad – piirduvad rohkem kahe-kolmega. Aga vara on nad alustanud küll. Marike oli 16 ja Maali 17, kui esimene laps sündis. Kui kõik Kensid on koos, siis on selline trall, et ei kuule iseenda häält ka. Jõulud olevat täielik katastroof.