Nii algab Edgar Savisaare kiri Siim Kallasele möödunud aasta 27. detsembrist. Teemaks ameeriklaste plaan püstitada keset Kentmanni tänavat, saatkonnahoone ukse ette valvurimaja. Kava kohaselt ehitataks 49ruutmeetrise pindalaga kuue meetri kõrgune hoone. Selle kaks külge ühendataks saatkonnaga kõrgete piirdetarade abil. Tänavapoolsesse nurka jääks jalakäijatele mõeldud pöördvärav. Tänava keskjoont märgistaksid betoonkastis mullapalliga puud. Kentmanni tänav kui selline lakkaks Tallinnas olemast.

Linnapea mure on mõistetav, sest saatkonna kava uulits sisuliselt lukku panna on linnakodanikud marru ajanud. Valik pole kuigi meeldiv – kas alluda jänkide tahtele ja maitsta linlaste ebasoosingu mõrusid vilju või seada esikohale Kentmanni tänava elanike huvid. Teise variandi juurde käib “boonusena” saatkonna meelepaha. Viimasest andis märku saatkonna pressiatašee Thomas Hodgesi “mitte midagi välistav” vastus Päevalehe ajakirjaniku küsimusele saatkonna võimaliku Riiga kolimise kohta juhul, kui kokkuleppele ei jõuta.

Linnapea valis kesktee ja lükkas ebapopulaarse otsuse peaministri kaela. Ettekäändeks sobis tõik, et Kentmanni tänava asfaltkatte alune maa on riigi oma. Seetõttu on vaja kõigepealt riigil otsustada projektile hoonestusõiguse andmine.

Saatkond nagu Fort Knox

Milleks niigi julgestuspolitsei ja turvafirma Falck valve all olevale saatkonnale nii kapitaalsed ohutusnõuded? Thomas Hodges põhjendab turvameetmete tõhustamist traagilise kogemusega. “See, millega me tegeleme, ei ole kahjuks teoreetiline küsimus. Sadade inimeste hukkumine augustis 1998 Tansaania ja Keenia saatkondadele tehtud terrorirünnakutes sunnib meid ettevaatusele.”

Sügisel 2001 ilmusid Tallinna saatkonna ette betoonplokid. Kohalike kõva kära peale vahetati need mullu enne jõule välja tsiviliseeritud maailma veidi rohkem sobivate postidega, mida vajadusel sai lükata tänava sisse.

Postid käisid lukku. Võti oli turvamehe käes. Ainult temal oli õigus otsustada, keda läbi lasta, keda mitte. Selle talve vaheldusrikkad ilmad aga viisid postid rivist välja. Lumesulamisvesi valgus paari postiauku, käreda pakasega aga külmus kinni. Nii ei saanud enam paari posti sisse lükata ja need tuli hoopis eemaldada. Nüüd seisab tõkkepuu asemel kerge sõjaväekaubik, mis vajadusel eest ära aetakse.

Piirdepostide rajamist nimetas Ameerika Ühendriikide saatkond turvatsoonide rajamise esimeseks ehitusetapiks. Naabermajade elanikud pidid saama parkimise ja läbipääsu ebamugavamaks muutumise tõttu tasuta valvega parkla. Lubadust ei täidetud.

Valitsus peseb käed puhtaks

Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise ameti hinnangul on projektis ettenähtud hoone loomine linnaehituslikult lubamatu. See ei sobi Kentmanni tänava viie- kuni seitsmekorruseliste majade vahele ning ei jätaks operatiivautodele normatiivset nelja meetri laiust läbipääsu.

Pealegi eeldab püsiv hoone detailplaneeringut, mille menetlemine võib linnavõimude hinnangul võtta vähemalt aasta.

Küll aga andis linnavalitsus saatkonnale põhimõttelise nõusoleku Kentmanni tänavale ajutise paviljonilaadse ehitise paigutamiseks ja jalakäijate tsooni loomiseks koos potthaljastusega.

“Palume Valitsuse seisukohta ning vajadusel seadusandlike muudatuste algatamist, kui hoone ehitust peetakse riigile tähtsaks,” lõpeb Savisaare kiri Siim Kallasele.

Kallas viskab “kuuma kartuli” tagasi. “Nii Vabariigi Valitsus kui ka peaminister mõistavad Ameerika Ühendriikide saatkonna ja Tallinna Linnavalitsuse ees seisva probleemi keerukust. Probleemi lahendamisel on äärmiselt oluline püüda võimalikult lühikeste tähtaegade jooksul jõuda mõlemaid osapooli rahuldava lahenduseni,” kirjutab peaminister jaanuari lõpus linnapeale. Sellest kirjast on raske leida vähimatki informatsiooni.

Kiri kubiseb viidetest ehitus-, planeerimis-, omandireformi jt seadustele. Eesmärk on üks – omakorda ebamugavast asjaajamisest distantseeruda ja näidata, et küsimuse lahendamine kuulub siiski ainult linna kompetentsi.

“Meie arvates on ainuvõimalikuks lahenduseks Tallinna Linnavalitsuse ja Ameerika Ühendriikide saatkonna tiheda koostöö tulemusena kõiki osapooli rahuldava lahenduseni jõudmine,” resümeerib Kallas.

Tallinn või Kinshasa

Kentmanni tänava asukaid jänkide plaanid ei rõõmusta. Kuigi Hodges kinnitab, et tema teada kohalikega probleeme ei ole, et saatkonnahoone turvalisus tähendab ka kohalike elanike julgeolekut ning et kõike tehakse nii, et naabrid on asjadega kursis, tunnevad naabrid ennast petetute ja alandatutena. Seda seetõttu, et veel enne, kui saatkond hakkas pääsla projekti tellima, lubati kohalikele ehitada justkui kompensatsiooniks valvega parkla. See oli Kentmanni elanike tingimus. Nüüdseks on saatkond omakorda kuulutanud, et enne pääsla valmimist ei rajata ka parklat.

Saatkonna naabermaja ühistu esimees Jens Haug: “Nad (saatkonna inimesed – toim) oleksid nagu Kongos, kus nad parema meelega veevooliku, hüdrandiga ajaksid kohalikke eemale. Lihtsalt. Kui nad laskuvad maa peale suhtlema, siis pärast seda, kui sa oled pidanud kerjama, jahtima, postkastidega suhtlema, ootama, alandama ennast – ühesõnaga, täielik Kongo. Samas nende retoorika on täiesti tüüpiline – “me oleme väga mures naaberelanike pärast, teeme seda ka teie pärast, me peame teist väga lugu”, samal ajal võetakse voolik ja pühitakse suguharu pealik õue pealt minema. Täpselt niimoodi.”

"Kiirabiga pole meil probleeme olnud. Aga näiteks remondi tegemisel prahiautodega küll. Kummaline, kuidas mingi saatkonnavorst otsustab, kas ma saan prügikonteineri maja ette tuua või ei saa,“ võtab Haug majaelanike protestid kokku. "Küsisin saatkonnalt, kas saame kirjalikult kokku leppida mingites reeglites. Ei. Nemad otsustavad, keda ja millal läbi lasevad. Tuletõrjet – jaa, kiirabi – jaa, kolimisautot – otsustavad. Nad on ülimalt arrogantsed selle juures,“ seletab Haug, kelle arvates võetakse teda ja teisi majaelanike esindajaid kui mingeid Aafrika suguharupealikke. "Aga mingugi Riiga. Kõik võidavad sellest. Meie võidame, Riia võidab..." väljendab Haug Kentmanni rahva suhtumist.

Haagis soovitati saatkond kinni panna

Hodges eitab, et ta oleks vihjanud saatkonna Tallinnast Riiga kolimisele juhul, kui kokkuleppele ei jõuta. Tema olevat üksnes vastanud ajakirjaniku kavalale küsimusele. Ja väljendanud lootust, et küllap kokkuleppele jõutakse. Samas ei ole Hodges välistanud, et kokkuleppe mittesaavutamisel selline samm tehakse. Jutt käib seni ainult lootusest, sest otsustajad asuvad lombi taga. Diplomaatiline jutt.

Kas ajutine ehitis oleks sobiv? “See ei oleks ideaalne. Aga kas see üldse aktsepteeritav on, seda otsustavad meie inimesed Washingtonis,” ütleb Hodges. See kõlab samuti ähvardusena.

Washingtoni otsused said hiljuti saatuslikuks USA saatkonnale Haagis. Hollandi valitsus palus USA-l sealne saatkond sulgeda pärast seda, kui turvameetmete lihvimisega vint üle keerati. Hollandi valitsusametnike hinnangul takistasid soomusmasinad, barrikaadid ja patrullautod kogu piirkonna normaalset elu, halvasid ühiskondliku transpordi ning takistasid jalakäijatel oma kodudesse pääsemist.

Tõenäoliselt saab Tallinnas võtmesõnaks “ajutine”. Kas praeguse seisuga kompromissiks kujunev raudbetoonalusel pääsla, mis on teoreetiliselt teisaldatav, on ajutine või mitte, on tõlgenduse küsimus. Pealegi on ajutise ehitise kasutamise viieaastast tähtaega selle lõppemisel võimalik pikendada.

Majad turvatsoonis

Turvamajad, valvekaamerad, tarastatud elamuenklaavid ja kontrollitud avalik ruum on läinud sajandi lõpukümnendite linnaehituslik põhivool. Los Angeleses, mis selles kapseldumises kõige kaugemale edenenud, võeti näiteks 1990ndate alguses suurte eramajade turvamisel õppust välismaistest saatkonnahoonetest ja sõjaväe valvepostidest; ostukeskused ja kinnisvaramüüjad trumpasid teineteist üle nähtavate turvalisuse atribuutidega, rahutumaid linnaosi jälgis 19 tundi päevas õhust politsei helikopter. Pole siis ime, et just Ameerika lääneranniku ülikoolidest on pärit tänapäeva kriitilisemad linnasotsioloogid, kes astuvad vihaselt avaliku ruumi militariseerumise vastu.

Samas on selge, et 2001. aasta terrorirünnakud andsid ülbe paranoia sümptomitele veel rohkem õigustust ja veel rohkem põhjust nende nähtavale toomiseks. Nii nagu militarismi kasvu või kodanikuõiguste piiramise puhul oli nüüd rohkem vabandusi ruumilise ebavõrdsuse süvendamiseks.

Kentmanni tänava kinniehtamises pole lähemalt vaadates seega midagi üllatavat. Tänavablokaad on osa tsentraliseeritud turvamasinast, mis on esitanud oma kõrgendatud nõudmised kõigile välisesindustele. Magusa sõna “preventsioon” taha on varjunud uued riiklikud tellimused kõrgtehnoloogilistele jälgimisseadmetele, ja vastava ala IT-eksperdid lansseerivad üha erinevamaid “ainuvõimalikke” lahendusi ohutuse tagamiseks. Too sepistatud barjäär (mis erinevalt lubatust vajaduse korral maa sisse ei lange) on üsna tõenäoliselt vaid programmi veepealne osa. Kogu poliitilise paratamatuse taustal on ometi mõistmatu see suurriiklik küünilisus, millega tükist kõigile kasutada olnud tänavast saab järsku haljasalaks maskeeritud turvatsoon.

Hoopis teist masti on haljasalale kavandatav viisahoone ise: pargivahi maja keset sõiduteed, igasuguse konteksti ja tähenduseta, Las Vegasest õpitud postmodernse linna perversne teostumine Tallinnas; nauditavalt halb. Ainsa kohaliku paralleelina meenub too 70ndatest pärit grillkanapaviljon Pärnu mnt alguses, Palace’i kõrval, ja seegi on antud võrdluses väga tagasihoidlik. Suur osa kaasaegsest linnauurimusest vaimustub just sarnastest hübriididest, väikestest loogikavabadest interventsioonidest väljakujunenud keskkonda, kus ühes ja samas ruumilises koosluses kohtuvad ootamatud funktsioonid. See on too sürrealistide “oivalise laiba” meetod, ainult isetekkelisteks ja enamasti ilma ametliku loata ehtatud hooneteks vormistatuna, välismaises pressis seni peamiselt Aasia linnade näitel esitatud. Kujutlen juba, kuidas Kentmanni tänava juhtum tekitab elavat rahvusvahelist huvi - pildimaterjal igatahes tõotab tulla suurepärane.

On üsna selge, et kohalikud võimutipud soovitavad planeerijatel “see väike asi” ära korraldada ja selgrootu linnaamet annab loa uue viisamajakese ehitamiseks. Mida kiiremini see toimub, seda kiiremini asjaga harjutakse. Vaid avalike suhete korraldaja peab natuke pressiteatega higistama, sest seekord ei mängi välja ka Puki tee vabandustega, et majade omanikud on tänava oma rahaga ehitanud või et tänav ei vii kuhugi ja tuletõrjel pole sealt vaja läbi pääseda. Aga tuld võib kustutada ka õhust.

Andres Kurg

Terrorism ja Eesti

Kaitsepolitsei komissar Henno Kuurmann: “Eestis pole alates taasiseseisvumisest terroriakte toime pandud ning kaitsepolitsei peab nende toimepanemist lähiajal vähetõenäoliseks. Mõistagi on maailmas terrorismioht suurenenud 11. septembri 2001. aasta sündmuste järgselt, seetõttu on selline oht ka mingil määral suurenenud Eestis.

Kaitsepolitsei ei ole osalenud ühegi saatkonna ehitusplaanide kavandamisel. Renoveerimisel või täiendavate rajatistega seonduv lahendatakse mitmepoolselt - Eesti riigi ja vastava välisriigi esindajate ning Tallinna linnavalitsuse vahel.”

Lugu ilmus esmakordselt 19. veebruaril 2003