Kes minevikku ei mäleta, sellel minevikku polegi
Ühe osa eestlaste ajalooteadvus piirdub poliitiliste müütidega 700 aastasest orjaajast, muistsest vabadusajast, okupatsioonidest ja laulvast revolutsioonist. Ajaloo, kui kultuuri- ja kohaloo, praktika ja traditsioonide side, on hämmastavalt nõrguke, kuigi baltisaksa estofiilid ja Kreutzwald nägid palju vaeva, et eestlasele minevikku luua. Eesti inimene ei seosta ennast ikka veel minevikuga. Ta murrab olevikust olevikku. Kui küsiti inimeselt tänavalt (nagu hiljaaegu võis lugeda) Landeswehri sõja kohta, saadi teada, et tegemist on Ümera lahinguga. Landeswehri ja Langebrauni vahel pole vahet ning eesti ajakirjanikudki teavad, et Peeter Suure merekindluse rajas Peeter I ja Kopli Kalamaja ning Pelgulinn on üks ja sama linnaosa.
Enamik eestlasi ei tea oma vanavanaema nime ega hauda, sest neil pole vajadust midagi mäletada. Minevikku pole vaja, kuna minevikul puudub praktiline väärtus. Nii minevikku kui ilu ei panda padaje. Me oleme praktilised. Kui vaja maad saada, tuleb minna õigeusku. Kui vaja karjääri teha – komparteisse. (Huvitav oleks teada, kui palju omaaegsete usuvahetajatega järeltulijatest komparteisse astus – äkki on mingi geneetiline mentaliteedi järjepidevus). Religioon pole praktiline. Usulised veendumused ja sellest tulenevad moraalsed tõekspidamised võivad olla eduka oleviku komistuskiviks. Äkki võib see takistada näiteks arhitektil kolleegi poolt loodu ümberehitamist ja hävitamist.
Ennast ajaloost vabastamine ei tähenda seda, et ajaloomõju oleks olematu. See hakkab toimima mütologiseeritud ajaloo poliitilise ideoloogiana. Isegi keelekasutuses, kui kuulata ja lugeda, millise enesestmõistetavusega tarvitatakse nõukogude-eestikeelt. Kõik need kollektiivid teatritrupi või orkestri asemel. Sõidu- või päevaplaan on äkki graafik ja iga võistlus konkurss. Isegi eesti keelt ei mäletata enam. Esimese venestamisaja väljamõeldud kirjanduslik tegelane vürst Gabriel, Ivan Hirmsa agent ja Pirita kloostri väljamõeldud mahapõletaja, on rahva teadvuses tõeline vabadusekuulutaja.
Et sovetiideoloogia on oma töö teinud, näitab ka nostalgia kõikvõimaliku sovetisümboolika suhtes ning kolhoosikorra ja ehitusmaleva poetiseerimine. Ma saan aru, et see oli paljude inimeste noorus – ka minu noorus, aga mul on noorusest muudki mäletada! Mäletan, et jälestasin seda kõike ja jälestan praegugi. Minu jaoks pole vabandus seegi, et seda nostalgiat võetakse kui karnevali. Märk on märk ja sümbol on sümbol. Egas muidu nõukogude võim ei pööranud erilist tähelepanu oma sümboolikale, ta teadis väga hästi, mida ta teeb. Sümboli tähendusega oli ka ajaloo ja mälu hävitamine. Esmalt hävitati ajaloolised surnuaiad (Tallinnas Kopli, Kalamaja, Mõigu, juudi, poola ja tatari kalmistud). Mõisaparkidesse ja kirikuaedadesse loodi MTJid ja naftahoidlad, kui uue aja sümbolid. Siis kirjutati ümber ajalugu.
Ajaloos ja kultuuris ei ole tegelikult katkestust nagu arvab Hasso Krull. Katkestus on vaid inimese teadvuses. Objektistunud visuaalse kultuuri katkestus, õieti häving, on aga kerge tekkima. Piisab, kui kultuuri ja ajalugu mitteväärtustaval inimsel on võimu ja väge, et see hävitada ning tekivadki kunsti ja kultuurilukku terved tühjad, taastamatud ajajärgud. Ajalugu objektistunud kujul saab tekkida ainult siis, kui loodut väärtustatakse. Arhitektuuriga kunstiajalugu poleks olemas, kui objekte poleks olemas.
Tundub, et fukuyamalik ajaloo lõpp arhitektuuri ja interjööri vallas on Tallinnas pärale jõudnud. Ajalooga linnu ei iseloomusta ainult ajalooline ehituskunst, vaid ka funktsiooni kohapaikne järjepidevus. Kuulsad on hotellid ja kohvikud, millel on ajalugu koos kuulsate kundedega. Kuulsad on poed, mis samas kohas asunud sadu aastaid. Tallinnas saab pika paikse ajalooga uhkustada vaid Raeapteek ja “Maiasmokaks” ristitud Stude kondiitriäri. Tallinna vanemaid raamatupoode Kluge ja Ström Pikal tänaval pidas raamatupoena vastu kuni kuuekümnendate lõpuni. Siis tehti UKU pood, millele järgnes lühikeseks ajaks Marimekko. Seejärel kingapood ja hetkeks sisekujunduse äri. Praegu müüakse seal matrjoškasid ja muud suveniirset, mis tänasele Tallinnale nii omane. Seda pöörast tempot arvestades võib arvata, et varsti on seal taas midagi muud.
Tallinna kohvikutest pole järel midagi peale eelmainitud Stude ja kunagisest kuulsast kohvikukultuurist ning restoranidest saame lugeda vaid ajaloolase raamatust.
Tallinna restoranide ja hotellide vanimad interjöörid on 10-15 aastased. (Paradoksaalsel kombel on üks vanim kümne aastane Viru tänava McDonalds.)
Tõeliselt ajalooliseks saada pole neile antud, sest käib hüsteeriline uuendusprotsess. Näiteks Viru hotell, mille sisekujundus oli Euroopa 70ndate moderni tipptase, ägab viimasel kümnendil permanentses uuenduspalangus, süüvides üha enam maitsetusse kitši. On see vastutulek labastele kundedele või ainult arvatakse, et kunded on labased? Minu jaoks oli tõeline shokk, kui avastasin, et eesti kunstiloos olulise tähtsusega pronksskulptuur, Edgar Viiese “Merineitsi”, oli minema lohistatud, et teha ruumi mingitele õlleaedikutele. See näitab, et ei arhitektuuri ega kunsti võeta väärtusena, vaid ainult äriprojekti soodustava või takistava elemendina. Antud juhul kunstiteos takistas äriprojekti arengut ja pidi koha loovutama õlleputkale. Ei tea, kas soomlastest hotelliomanike hammas hakkaks samamoodi peale Helsingi Avis Amandale?
Mulle tundub, et ikka veel ei ole osa tallinlasi linna omaks võtnud, ei identifitseeri end selle kultuuri- ja ajalooga. Ikka umbes nii, nagu veel kolmekümnendatel pidasid mõned taluperemehed riiklikku nõuet korralik käimla ehitada, tüütuks “saksa” viguriks”. Paradoksaalsel kombel ei sega see aga taani ordulinnust pidamast Kalevite kantsiks.
Kui nõukogude ajal oli ajaloolise keskkonna säilimise suurim vaenlane ideoloogiline viha ja futuristlik kättemaks minevikule ja suurim säilitaja rahapuudus, siis nüüd on suurim vaenlane sageli raha olemasolu. Kui raha on, tuleb mõjukalt firmalt planeering tellida ja saadaksegi linnavalitsusest luba ajaloolise struktuuri segipööramiseks, juurde-, peale-, ette-, taha-, või allaehitamiseks. Mõelge näiteks “Kultase” paraadtrepi barbaarsele hävitamisele.
Tallinna linnale või riigile kuuluva maa ja hoonestuse puhul pole kunagi kindel, et seda ei müüda Kopenhaageni Tivolile, Al Caponele või Londoni loomaaiale. Jaburas idees rajada Skoone bastionile lunapark on tunda nõukogude-eestlase ajaloomälu – olid seal ju punalaevastiku kiiged ja karussellid.
Tänane Tallinna ajalugu on simulatsioon. Ajalool sündida ei lasta. Enne “uuendatakse, muudetakse, ehitatakse ümber”. Aga linn samas justkui armastab ajalugu, kuid see kõik on vaid imitatsioon, karneval. Isegi linnapead panevad sukad jalga ja talaari selga, ronivad raekoja akna peale ning on hetkeks Revali raehärrad. Kõik on koomusk, kõike mängitakse, kuna ehtsat jääb üha vähemaks. Kuna ehtsaid Tallinna kohvikuid enam pole, mängime iiri pube, mida varem pole olnud, soveti sööklaid, mida enam pole. Kõik luuakse uuesti, kuna ajalugu pole alles jäänud. Kõik on karneval ja teemaõhtu nagu “töökollektiivide suvepäevadel”.
Kuna XX sajandi parimad ehituskunsti objektid on sageli parimatel kruntidel, on nad kõige rohkem ohustatud, sest nad on investorite maiuspalad. Seda maad tahetakse. Neid objekte väntsutatakse, ehitatakse suuremaks, laiemaks, “moodsamaks”. Kunstilugu ei sünni, selleks ei anta aega. Selle pärast polegi ime, kui XX sajandi arhitektuuri jäävad ajaloos meenutama vaid Mustamäe, Lasnamäe ja komsomol-malevlaste ehitatud sealautade ruiinid, kuna need on väljaspool investorire huvipiire.
Kummaline, et kui veel kaheksakümnendate lõpuni domineeris eestlaste seas põhjamaine maitse-eelistus, siis alates 90ndatest on tunda tugevat bütsantslike-slaavilike iluhinnangute sissetungi. Kui vaadata näiteks “Kroonikas” uusprominentide kodusid, siis sageli domineerib seal balkani barokk koos Dracula magamistubade draperiiga. Akende ees on kardinad, mis meenutavad kuivama riputatud negližeesid. Ka riietuses on raske vahet teha, kas on tegemist litsi või leediga. Isegi talurahva-arhitektuurile pretendeeriv palkmaja ei jätka eesti palkmaja traditsioone, vaid on pigem šnitti võtnud Nižni-Novgorodi ja vene muinasjutu tare-tarekesest.
XX sajandi eesti arhitektide ja sisekujundajate tippteosed on sageli alles vaid projektide ja fotodena. Omamoodi tõeliselt objektivaba virtuaalne kontseptualism. Annaks jumal, et kohe ei asuta ümberehitama viimasel ajal valminud häid interjööre, sest siis poleks meil ka XXI sajandi alguse visuaalsest kultuurist midagi imetleda, nagu paraku on juhtumas XX sajandi teise poole omaga.
Et optimistlikumalt lõpetada, tooksin siin väikese loetelu eelmise sajandi hoonetest ja interjööridest Tallinnas, mida veel päästa annaks, kui neid renoveerida ja audentselt restaureerida.
Lillepaviljon ja endine “Tuljak”
Mulla tänava koolimaja
Raadiomaja Valge saal Enn Põldroosi mosaiikpannooga
Postimaja saal koos eskalaatorite a Kurismaa häälitseva objektiga
Pirita Olümpiakeskus
Linnahall
Kosmose kino
Kannikese pood
“Narva” kohvik
XX sajandi algupoolest saaks veel päästa Nõmme turuhoone, Kopli rahvamaja, Elektrijaama hoonestu. Kolmekümnendate funkhoonete katustele tarekeste ja korruste pealeehitamiste ärahoidmises ma nii kindel ei ole. See sõltub sageli ainult omaniku intelligentsusest ja stiilitundest.
Eestis on vaatamata tema segasele ajaloole ja ideoloogilistele mullistustele, olnud alati korralikku arhitektuuri ja kunsti, muusikat ja kirjandust. Kas me seda väärtustada oskame ja seda ajaloopärandina säilitada suudame, on meie enda mure. Kui ei oska, pole kedagi süüdistada.
