"'Kes oma lapsi ei karista, see kasvatab värdjaid!"'
Lähen ja võtan mõnel pead maha, niimoodi tsäkk, tsäkk, tsäkk - neli pead," lubab seitsme lapse isa otsekoheselt. "Teen hullema, kui oli Haaberstis!"
Sündmuspaik on kortermaja ühes alevikus Lõuna-Eesti põldude ja metsade keskel. Mees on usumees. Töötu. Endine vang, kes on juba üsna ammu leidnud jumala ning seejärel ka armastava naise ja saanud viimasega korteritäie kenasid lapsi.
Mehe meelepaha on esile kutsunud terve rida seiku suhtluses kohalike vallaametnikega, iseäranis aga tõsiasi, et politsei uurib, kuidas sai perekonna vanim laps, 12aastane tütar, oma peale ja kehale rihmavorbid.
Keeruline see uurimine just olla ei tohiks, sest mees ise ei tee mingit saladust, et ta tüdrukule kehva õpiedukuse eest ühel õhtul rihma andis.
"Piibel ütleb: kes ei karista oma lapsi, see kasvatab värdjaid!" toonitab mees.
"Tal on kodus erinevate rihmade kollektsioon, mida ta peksu ajal vahetab!" pahvatab sotsiaaltöötaja.
"Iss, kas me arvutisse tohime minna?" küsivad mehe ümber sibavad lapsed. Rõõmsalt ja usalduslikult. Ka see tüdruk, õigemini juba kena neiu, kellest kogu pahandus alguse sai. Isa palve peale toob ta ajakirjanikule naeratades näha äsjase koolitunnistuse, millel ilutsevad peamiselt neljad-viied. Varem, peksu eel, olnud nende asemel kolmepuru.
Laste ema asjatab köögis.
"Ma olen karated treeninud, saaksin neist jagu ilma mingi relvata, vaat niimoodi... keeran kaela kahekorra!"
Seitsme lapse isa jätab jubeda ähvarduse jõusse ka Ekspressi oma korteris võõrustades. "Seetõttu ma ootan, et vald mind rahule jätaks. Et nad ei ajaks mind nii närvi, et ma võiksin hakata ebanormaalselt käituma. Igaüks võib ju katki minna."
Mees jätkab: "Ega ma ju iga päev lapsi ei peksa. Iga päev saavad mu lapsed hoopis kommi. Aga selle tüdrukuga oli probleem. See oli laiskus! Kui sõnad enam ei aita, siis pean ju midagi tegema. Olen ju isa! Pean oma lapsed kasvatama inimesteks. Probleem oleks see, kui lapsed ülekäte lähevad. Aga minu lapsed on korralikud, ei ropenda. Nüüd nad siis tahavad mind selle eest politseisse viia."
Korteri seinu ehivad piltidena raamitud tekstikohad piiblist. Mees kraamib nähtavale ka oma "töö-piibli" - pühakirja, mille lehed on täis allajoonimisi ja markerimärkeid.
Kirjakoht, mis annab lapserihmutamisele mehe arvates religioosse õigustuse, on kiri heebrealastele 12:8. See kõlab: "Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad."
"Lastekasvatamine on ööpäevane töö. Kell kuus hommikul algab ja kella üheni õhtul kestab. Viis tundi saab magada, kui kõige väiksemad lasevad."
Seevastu vallaametnikud, usub mees, saavad oma kõrge palga rohkem niisama istumise eest.
"Miks nad ei aita?"
Kuid mees on teinud ka peaaegu kõik, et enda aitamist keeruliseks muuta. Et vältida enda arvates alandavat suhtlust vallavõimuga, on mees kirjutanud avalduse kõigist sotsiaaltoetustest loobumise kohta, mille vald ka varmalt rahuldas. Nõnda ei maksa vald sellest peres koolis käivate laste eest isegi mitte paarikroonist toiduportsjonitoetust. Perekonna eelarve koguneb lastetoetustest ja vanemahüvitisest (peres kasvavad 12- , 11-, 8-, 6-, 4-, 2- ja 1aastane laps) ja ületab napilt 5000 krooni. Kahest korterist kokku ehitatud seitsmetoalise elamise kütmine läheb mehe arvestuste kohaselt eeloleval talvel maksma peaaegu sama suure summa kuus, sest nende alevisüdames asuv korterelamu on ümber ehitatud lokaalsele õliküttele ega saa seetõttu osa Savisaare kaugküttetoetustest. Lisasoojust tuleb hankida elektriradikatest, raha neelavad ka suure pere vajadusi rahuldavad pesumasin ja elektripliit.
"Mitte keegi teine ju meie eest ei seisa, ei naabrid ega sugulased," põhjendab mees nüüd oma protsessimisi ja ähvardusi. "Ise pean seisma."
"Ma pean nüüd natuke müristama," vabandab laste ema köögist ja käivitab mikseri.
Mõne kilomeetri kaugusel vallamajas istuvate vallaametnike nägudelt peegeldub mehe nime mainides äng.
"Neid ähvardusi ei ole just meeldiv kuulata, eriti Haabersti juhtumi taustal."
"Kui lapsel olid kooli tulles kehal rihmajäljed, ei saanudki me ju muud teha kui pöörduda arsti ja politsei poole!"
"Soomes oleks sellisele isale ammu kehtestatud lähenemiskeeld!"
"Ja kõige hullem on, et ta ähvardab lapsi taevaste karistustega, kui need peaksid pattu tegema!"
Ametnikud iseloomustavad meest äärmuseni konfliktse inimesena, kes vallandab sõimuvalingu pelgalt vallaesindaja nägemisel. Vallaprouade meelest on see talumatult ebaõiglane, sest vald on eelarvedistsipliini rikkudes kinni maksnud mitmeid perekonna arveid. Vald on üritanud anda mehele seda ja teist head nõu. Ent mees on vastanud vaid süüdistustega.
"Pärast vanglast välja saamist pole ta päevagi tööl käinud!" kõlab karm tõdemus. Mehe usukogudusest, nii suur või väike kui see üldse on, pole kuulnud ükski register ega ametlik usuorganisatsioon. Oma lastele on isa keelanud suhtlemise sõpradega ja koolivälistest üritustest osavõtmise. Päkapikumaalegi minna ei tohi, sest see on jumalasõna mõnitamine. Isegi laste jõulupakid võtvat isa vallamajast endale ja jagavat ise lastele, sest ainult tema tohib oma lastele kingitusi teha.
"Kui sa isa oled, siis osta oma lastele ise kommi!"
Ühel õhtul kuulnud mees televiisorist, et Eesti omavalitsused maksavad paljulapselistele peredele toetust keskmiselt paar tuhat krooni kuus. Juba järgmisel hommikul rünnanud ta vallatöötajaid nõudmisega, kus see raha on. Kuid see vald ei maksagi selliseid otsetoetusi, vaid korraldab hoopis laagreid, üritusi.
Nojah. Oma lapsi mees ju nendele ei luba.
Laste emaga ametnikud suhelnud ei ole. Vaid kolm korda on nad teda kaugelt näinud, iga kord koos mehega. Selles peres ajabki välismaailmaga asju mees ja tundub, et ka vallavõim tunnustab säärast patriarhaati. Vallamaja ja kortermaja lahutavad vaid mõned kilomeetrid. Perekonnal on telefon. Vallaametnikud naisele helistanud ei ole.Võib-olla nad siiski peaksid.
