Tuhanded, võib-olla lausa sajad tuhanded inimesed ummistavad ööl vastu teisipäeva Thbilisi südalinnas Rusthaveli bulvarit. Kuigi valimiskontorid on äsja suletud ja ametlikest tulemustest pole midagi teada, on sinistesse särkidesse riietatud ning siniste lippudega vehkiv rahvas täiesti veendunud, et võitja on nende toetatud opositsiooniline valimisliit Gruusia Unistus, mida juhib Ivanišvili. “I-va-ni-švi-li! I-va-ni-švi-li!” skandeerib rahvamass. Autod signaalitavad nagu jaksavad.

Tõenäoliselt paistab pidu kenasti kätte ka hüpermajja Mtatsminda nõlval.

“Ma ei armasta olla tähelepanu keskpunktis. Ma ei armasta pidustusi. Isegi oma sünnipäeva ma ei tähista,” ütleb Ivanišvili. Mitte Ekspressile ja mitte nüüd, vaid seitse aastat tagasi ühele vene ärilehele. See oli tõenäoliselt ta esimene intervjuu, üks väga vähestest. Aga nüüd?

“Ta ei räägi teiega,” tundus kange aktsendiga naishääl Ekspressile ütlevat. See oli kuu enne Gruusia parlamendivalimisi, kui helistasin Gruusia Unistuse pressiteenistusse naiivse lootusega valimiste eelset intervjuud kokku leppida.

Miks ta siis meiega ei räägi? “Ta ei räägi üldse,” ütleb naishääl. “Ses mõttes, et intervjuud ei anna. Üldse ei anna, kellelegi ei anna.”

Internetis leiduvate üksikute intervjuude ning elulookatkete järgi sündis Ivanišvili Gruusias Tšorvila külas. Praegugi elab ta peamiselt seal, mitte Mtatsminda supermajas.

Kaevuri poeg, kui uskuda veebiteatmikke, lõpetas kuldmedaliga Thbilisi ülikooli, teaduskraadi omandas Moskvas Töö Teadusliku Uurimise Instituudis.

Mees teenis esimesed miljonid siiski arvutite ning klahvtelefonide impordiga.

1990. aastal asutas Ivanišvili, keda Venemaal kutsutakse Borissiks (Bidzina on liialt võõrapärane), koos ülikooliaegse sõbra Vitali Malkiniga panga Russkii Kredit.

Malkinist sai aastateks see, kes end firma huvides avalikkusele näitas ja pressiga suhtles. Ivanišvili jäi varju ja juhtis struktuure.

1990. aastatel, mil rahalises kitsikuses Vene riigi juhtkond asus erastama strateegiliselt olulisi kaevandusettevõtteid, oli Russkii Kredit osav soodsalt ostma pealtnäha vähetähtsaid rikastusettevõtteid.

Kümmekond aastat hiljem müüs ta rikastusettevõtted suure vaheltkasuga päris metallimogulitele edasi.

Lisaks pangandusele ning mäendusele olid Ivanišvilil ärihuvid kinnisvaras, talle kuulus kolm suurt objekti Moskvas. Tema omad olid ka tuntud apteegikett Doktor Stoletov ning Venemaa suurimaid põllumajandusettevõtteid Stoilenskaja Niva.

Regulaarselt maailma rikkamate inimeste varanduse üle arvet pidav majandusajakiri Forbes hindas 2012. aasta kevadel Ivanišvili varanduseks 6,4 miljardit dollarit ning paigutas ta maailma rikaste edetabelis 155. kohale.

Kui Gruusia rikkaim mees 2011. aastal teatas, et tuleb poliitikasse Mihhail Saakašvili võimu kukutama, andis ta ühtlasi mõista, et müüb kõik oma ärid: “Et (Gruusia) ühiskonnal ei tekiks liigseid küsimusi.”

Ja nii ta on ka teinud.

Ivanišvili on abielus ja nelja lapse isa. Tal on nii Vene, Gruusia kui ka Prantsuse kodakondsus.

Kaks esimest on arusaadavad – aga Prantsusmaa?

Nimelt pages Gruusia rikkaim mees koos perega välismaale 1993. aastal, kui rööviti tema vend, kelle eest nõuti lunaraha. Lunaraha Ivanišvili ei maksnud, vend saadi kuu pärast röövimist siiski vabaks. Kuid turvalisuse huvides tuli lahkuda. Miks just Prantsusmaale? Seal meeldis kõige rohkem, on ärimees öelnud.

Räägitakse, et Ivanišvili raha eest on korda tehtud hulk pühakodasid ja kultuuriasutusi. Ta toetab lapsi ja lasteasutusi, sporti ja sportlasi, kultuuritegelasi ja kultuurikeskuste korrastamist. Ju seepärast ongi tema tiimis Gruusias kuulsad kultuuri- ja sporditegelased.

“Mis seal rääkida – tema rahaga osteti meie politseile autod ning sõduritele saapad,” teab vana grusiin, Ivanišvili tõsine toetaja. Võib-olla tõesti on see kõik täpselt nii, ent miljardär eelistab neis asjus toimetada inkognito. Sestap ei tea keegi, kuidas ja kui palju ta täpselt Gruusias investeerib.

Poliitikuna ütleb Ivanišvili, et hoiab Gruusia kurssi NATO-l ja Euroopa Liidul, kuid hästi tuleb läbi saada ka Venemaaga. Ja kõik, ehkki meeles on nelja aasta tagune mõttetu sõda suure naabriga ning kaotatud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, on justkui nõus. Sest kui mitmendat aastat järjest sa ikka vaatad, kuidas küps mandariin puu otsat maha kukub, aga rahaks ei saa. Ja veiniviinamarjad ning maa seest välja pressiv kuulus mineraalvesi niisamuti. Euroopa on jagatud, sinna meie veine ega vett ei taheta, aga venelane ju ostaks, kindlasti ostaks – nii näikse paljud grusiinid täna uskuvat.