Kes tappis Laura Palmeri?

Lükkad õhtul teleka sisse ja esimene mõte, mis pähe kargab on taas - mis sunnib nö “tavalisi inimesi” ekraanile kolima? Erinevates reality-õudukates astuvad üles lahutatud pereisad, enesearmuvaludes piinlevad noored ja valdava rühmana annavad tooni 100protsendised beibed, kellel reality-eelsel ajal oli ekraanikeeld. On see warholilik 15 minutit kuulsust või midagi muud? Pigem reaalsustaju ja enese kõrvaltvaatamisoskuse puudumine? Või on tõsielusarjadest saanud avalik näitlejakool lavakast väljajäänuile?

Tegelikult oleks ülekohtune süüdistada siin katseloomi, kes eneselegi arusaamatult on sattunud täiesti uude reaalsusse, millel on omad mängureeglid. Hoopis telest on saanud salakaval ja ablas vampiir, mis muudab oma hammustusega teel kõik lihtsurelikud jobudeks ja toladeks. Umbes nagu kuningas Midase puudutus muutis kõik kullaks, aga kulla asemel on tükk piinlikkust. Sest paraku muutub inimene, kes rebitakse välja oma turvamaailmast ja asetatakse kaamerate ees “ootamatutesse ja põnevatesse” olukordadesse, kohmetult lalisevaks amatöörnäitlejaks. Mingist tavalisest inimest ja loomulikkusest oleks siin mõttetu rääkida. Kõigil ei pudise teemante kogu aeg huulte vahelt nagu Lennart Meril või Linnar Priimäel. Ja nemad paraku ei osale unistustepeigmeestes, salasuhetes ja baarides.

Tegelikult ei ole kõik need realityd sugugi nii jubedad. Ütleme nii, et mittereaalsete Dallaste ja Dynastiatega kannatavad võrdluse kohati välja küll. Eks seal varjati sisu puudumist sädelevate kleitide ja üüratute lakisoengutega, realityd varjavad seda lihtsureliku kohmitsemisega. Kui Joan Collins nuttis peale kolmandat surnusttõusmist glütseriini, siis reality-kangelased nutavad päris pisaraid, mis on tegelikult sama ehedad kui Kadaka turult soetatud Adibas-tossud.

Ainult, et kus on realityte Twin Peaksid? Tegelikult annab Kersna üsna Dale Cooperi välja küll kui ta Männikul poltergeisti uurib. Kes tegelikult tappis Laura Palmeri? Ootame põnevusega uusi osasid.