Kevadekuulutajate välimääraja

Maris Sander annab koos harrastus­ornitoloog Peep Veedlaga lühikese ülevaate, millises järjekorras ja mis teid pidi kevadekuulutajad meie juurde saabuvad.

Künnivares

Corvus frugilegus

Künnivares on meil pesitsevatest vareslastest kõige rännuhimulisem. Olgugi, et ka tema sugulased – hakid, harakad, hallvaresed – noorest peast uljalt kohvrid pakivad ja reisile siirduvad, ei vii nende teed enamasti Balti riikidest kaugemale. Aga künnivares tutvub Euroopaga laiemalt. Ta on ju kultuurihuviline, küllap seetõttu rajabki ta oma pesitsuskolooniad sageli kirikuaedadesse või mõisaparkidesse.

Aga koduigatsus on künnivaresel nii suur, et ta ei malda ära ­oodata, kuni põllumees adraga põllule läheb, ammu enne on ta pesapaikades tagasi. Isegi enne, kui lumi jõuab ära sulada. Enamasti märtsis, mõni kärsitum juba veebruariski. Eks siis otsib neid lapikesi, kust lumi sulanud, et midagi noka vahele saada. Selleks sobivad igasugused selgrootud, ka seemned ja terad. Kui maa juba sulanud, on igavesti vahva vaadata, kuidas nad küntud põllul vihmausse mullast välja sikutavad.

Ent seda muusikat, mida üks korralik künnivareste koloonia kuuldavale laseb, inimesed millegipärast ei mõista nautida, pidavat jube lärm olema...

Välimus: Musta värvi, päikese käes helgib sinakalt. Hallikasmust nokk, mustad jalad, jalas karvased “püksid”.

Kehapikkus: 47 cm

Tiibade siruulatus: 81–99 cm

Kaal: 500–650 grammi

Koguarvukus Eestis: 8000 – 12 000 paari

Keskmine eluiga: 5 aastat

Nimed rahvasuus: Enamasti on künnivarest hüütud lihtsalt mustaks vareseks. Rahvapärased nimetused kroogas, kronkvares tulevad sellest, et künnivarese hääl on madalam kui hallvaresel.

Kuldnokk

Sturnus vulgaris

Kõik kuldnokad ei leidnud tänavu mahti reisile minnagi, isegi põhjarannikul liikusid talvel mõned kuldnokaparved ringi, aga suurem osa käis ikka Kesk-Euroopas ära. Enamasti Belgias, kus vaja meie europarlamendi saadikutel silm peal hoida. Ja pärast kodumaal ette kanda, mida seal kuulda oli. On ju kuldnokal tore oskus oma laulu sisse panna kõike seda, mida ta oma ümber kuuleb. Kui vanasti oli sageli muu hulgas kuulda kaevuvinna kriiksumist või kanade kaagutamist, siis tänapäeval... pigem moblahelinaid. Ennekõike aga teiste lindude hääli.

Kuldnokad saabuvad märtsis, aga aprilliski tuleb lisa. Kes maldab kauem oodata, tuleb siis, kui siin toiduküllus suurem. Varasemad tulijad otsivad toidumajade ümbrusest sihvkadest rammusat lisa, sest lume alt aia- ja põllukahjureid üles leida pole kõige lihtsam ülesanne. Aga kuna kuldnokale ei valmista erilist raskust tuhat kilomeetrit päevaga maha lennata, ei võta tal reis eriti aega.

Rände ajal võime kuldnokki trehvata kõikjal, aga eks meist paljudel ole akna taga pesakast, mis just kuldnoka tarbeks ehitatud. Siis on tore vaadata tugitoolist tõusmata, kuidas see glamuurse ülikonnaga artist žestikuleerides kaseoksal oma lugu jutustab.

Välimus: Must sulestik tugeva violetse ja roheka metalliläikega, seljal ja rinnal väikesed valged tähnid. Tiibade servad on heledamad. Sügise poole muutuvad kuldnoka suled hallikamaks.

Kehapikkus: 22 cm

Tiibade siruulatus: 40 cm

Kaal: 78 grammi

Koguarvukus Eestis: 100 000 – 150 000 paari

Keskmine eluiga: 5 aastat

Nimed rahvasuus: rästas, türgi varblane, puurivarblane, mustmats, tulilind, nõgikikas, kullalind, rootsvarblane, rootsvilistaja, teomees.

Põldlõoke

Alauda arvensis

Lõokesed on samuti märtsis ühed esim esed kevadekuulutajad ja lõokese lõõritus kevadises sinises taevas paneb küllap igaühe silmi kissitades pead kuklasse ajama. Hiljem harjume selle heliseva õhuga ära, aga esimesed lõokesed mõjuvad ikka harjumatu vahepalana harjumuslikule liiklusmürale.

Lõoke vajab kas või lapikestki maad, mis oleks lume alt välja sulanud, sest kõik varased saabujad otsivad kõhutäidet maapinnalt, õhk on sel ajal veel lendavast lihast tühi. Nii kohtamegi põldlõokest eelkõige põldudel ja üldse mitte metsas ega linna vahel.

Välimus: Pruunikas sulestik, heledama alapoolega, kõhualune on kergelt kollakas. Pugualal, seljal ja lagipeal on tumedad triibud. Pealael on põldlõokesel väike tutike.

Kehapikkus: 18 cm

Tiibade siruulatus: 33 cm

Kaal: isaslind 45 grammi, emaslind 35 grammi

Koguarvukus Eestis: 150 000 – 350 000 paari

Keskmine eluiga: 2–4 aastat

Nimed rahvasuus: põllulaulik, jäälõhkuja.

Laulurästas

Turdus philomelos

Hall- ja musträstaid kohtasime vähesel määral talvelgi, aga laulurästas mõnules sel ajal Vahemere ümbruses ning saabub aprilli algupoolel päevitununa tagasi. Ning laseb laulu lahti. Kusjuures see on tal kõlav ning vaheldusrikas, laia hääleulatusega, äratuntav erinevate toredate stroofide kordamise tõttu. Laulda meeldib talle kuuse ladvas ja eks eelkõige seal teda kohtamegi, kus kuuski kasvamas.

Suupärast toitu otsib ta maapinnalt lehekõdust. Eks kehvematel aegadel pea leppima ka seemnetega, aga lemmikroaks on laulurästale nälkjad ja muud teod ning igasugused putukad, keda kõdust leiab.

Kuulsust on laulurästas kogunud lisaks kõvaks laulumeheks olemisele ka ainulaadse ehitusmaterjali leiutamisega, millega alati oma korteris siseviimistluse teeb.

Välimus: Ülapoolel on linnul pruunid, alapoolel valged tihedate ovaalsete tähnidega suled. Kaenlasulestik on ruuge.

Kehapikkus: 23 cm

Tiibade siruulatus: 34 cm

Kaal: 80 grammi

Koguarvukus Eestis: 200 000 – 400 000 paari

Keskmine eluiga: 3 aastat

Nimed rahvasuus: Kuna tema laul on ööbikuga sarnane, olid tema rahvapärased nimed: abiööbik, võltsööbik, valeööbik, solgiööbik, ööbiku õpipoiss.

Punarind

Erithacus rubecula

Aprill toob meie aedadesse, linnaparkidesse ja metsaservadesse ka inglaste graatsilise rahvuslinnu punarinna. Laul on tal kaunis, ise ka sümpaatne. Ja uudishimulik. Toidu leiab temagi maapinnalt ja valdavalt on ta lihatoiduline.

Punarind on edukas võrgutaja. Lisaks inglastele on ta oma suurte mustade silmadega ära võrgutanud paljud meiegi linnusõbrad. Ja kes teab, mis ta veel talveperioodil Vahemere maades korda saadab...

Välimus: Keha ülemine pealmine pool on oliivpruun, laup, põsed, kurgualune ja puguala intensiivselt roostepunased, kõhualune valge.

Kehapikkus: 14 cm

Tiibade siruulatus: 6,7–7,6 cm

Kaal: 16 grammi

Koguarvukus Eestis: 700 000 kuni 1,2 miljonit paari

Keskmine eluiga: kuni 8 aastat

Nimed rahvasuus: risulind

Metskurvits

Scolopax rusticola

Mõni nepp tuli juba märtsis Vahemere ­äärest tagasi, rääkimata neist arutuist, kes siin talvelgi lumemõnusid “nautisid”. Õige metskur­vitsa saabumisaeg on ikka aprill. Üks mõnusamaid kevadhetki o n õhtuhämaras vaikselt krooksudes üle metsalagendiku lendava pikanokalise metskurvitsa jälgimine. Niisketest leht- ja segametsadest leiab teda alati, kes elab metsaservas, sel võib ta oma õhtused lennumarsruudid üle koduõuegi sättida.

Nokk on tal sellepärast naljakalt pikk, et sellega muda seest toitu koukida. Nagu meil kokteilikõrred.

Välimus: Metskurvits on ümara kehaehitusega ja kirju sulestikuga – kere ja tiivad on pruunid, neid katavad mustad ja kreemikad täpid. Keha alumine pool on heledam, tumepruunide vöötidega.

Kehapikkus: 34–38 cm

Tiibade siruulatus: 50–65 cm

Kaal: 290–340 grammi

Koguarvukus Eestis: 20 000 – 50 000 paari

Keskmine eluiga: 4–6 aastat

Kiivitaja

Vanellus vanellus

Kiivitajagi võistleb koos künnivarese, kuldnoka ja põldlõokesega esimese saabuja tiitlile ning nii juhtus tänavugi, et juba märtsi esimeses pooles kükitas kurbi kiivitajaid siin-seal lumehangedel. Aga süüa, selgrootut lihaollust, leiavad nemadki ikka sealt, kus lume alt paljast maad näha. Kui kevad ükskord hoo sisse saab ning kiivitajad põldudel, heinamaadel ja luhtadel oma pesitsusterritooriumid välja valivad, annavad nad sellest ka häälekalt märku ning iga sissetungija saab korralikult läbi sõimatud. Kui tulija tundub eriti mitteoodatud, võib ta ka füüsilise hoiatuse saada. Lõokesed ja muud rahumeelsed naabrid aga naudivad oma elukohavalikut hästi valvatud korteriühistus.

Välimus: Kaugelt vaadates tundub mustavalgekirju, kuid tegelikult on tema seljasulestik sinakasroheline ning sabaalune pruun. Emaslinnul on isaslinnu omast natuke lühem suletutt peas.

Kehapikkus: 28–31 cm

Tiibade siruulatus: 67–72 cm

Kaal: 150–300 grammi

Koguarvukus Eestis: 15 000 – 30 000 paari

Keskmine eluiga: 5 aastat

Nimed rahvasuus: Kiivitajat on nimetatud tema iseloomuliku häälitsuse ning agressiivse käitumise järgi nõnda: hirmutaja, kiiber, kiivit, poola kana, tillvitt, vaenulind.

Linavästrik

Motacilla alba

Kui aprill pihta hakkab, jõuab ka lätlaste rahvuslind kohale. Ja üldse mitte Lätist: tema käis koguni Põhja-Aafrikas talvepuhkusel. Vanarahva arvates on linavästrik üks tõsine lind, kõigepealt tuleb ja lõhub jõgedelt jää ära, siis ennustab linasaaki... Tänapäeva inimesele tundub ta vist küll pigem tühikargajana – sibab õue peal ringi ja vehib oma pika sabaga asja eest, teist taga. Aga eks temagi otsib õue pealt toitu. On ta ju sageli just inimese lähima naabruse oma elupaigaks valinud, olgu siis maal või linnas. Ja säästuaega sobib linavästrik hästi – pole vaja värve kulutada tema kujutamiseks, saab mustvalge pildiga hakkama.

Välimus: Must pealagi ja rind, hall selg ja pikk valge äärisega saba. Tiivad on hallikaspruunid, suured pealtiiva kattesuled laia valge äärisega.

Kehapikkus: 18 cm

Tiibade siruulatus: 28 cm

Kaal: 20–23 grammi

Koguarvukus Eestis: 100 000 – 150 000 paari

Keskmine eluiga: 2–3 aastat

Nimed rahvasuus: jäälõhkuja, jääpõrutaja, linalind, -päästrik, -pääsuke, -pääsmik, linaõnnenäitaja, linatooja, linamõõtja. Lõuna-Eesti nimetused: händlane, hännaline, hännaline västrik ning (tsibi)hänilane.

MetsvintFringilla coelebs

Metsvindid saabuvad aprillis. Vaid mõni eriti isepäine isend istus ka talvel, “hambad ristis”, Eestimaa lumehanges ning nokkis toidumajade alt sihvkapuru, aga üks õige metsvint naudib talvepuhkust ikka Lääne-Euroopas.

Kui metsvindid pärale jõuavad, saavad neid kõik kohad täis, kus aga vähekegi puid kasvab. Meil elab neid ju oma kaks ja pool miljonit paari!

Õnneks pole see vindimass spetsialiseerunud näiteks teraviljast toituma, nii et näljahäda meil neist karta pole. Nokkamööda on neile mitmesugused seemned, pungad jm taimne ollus, aga pesitsusperioodil läbivad nende seedekulgla tohutud selgrootute armeed, keda meie oma toidulauale ei himusta.

Välimus: Emaslind on rohekaspruun, alapool rohekashall. Isaslinnu eesselg on kastanpruun, pea sinihall, põsed ja alapool punakad. Mõlemal on tiibadel kaks laia vööti.

Kehapikkus: 15 cm

Tiibade siruulatus: 26 cm

Kaal: 19–26 grammi

Koguarvukus Eestis: 1,5–2,5 miljonit paari

Keskmine eluiga: 3 aastat

Nimed rahvasuus: metsavaht, kaselind, kadakalind, kasevint, pajutihane, vihmalind, kurjailmalind, külmalind, vilukilk, külmatsirk, külmakürt, üütikas, üütaja, rüütel, viiksutaja, vingutaja, rütt, ürt, saeviil, ütt.

Sookurg
Grus grus

Sookurgede trompetiduette hakkame samuti aprillis kuulma põldudelt ja heinamaadelt. Kui neid juba märtsi lõpus pole kõrvu hakanud. Olgugi neil elupaigaks sood ja järvede õõtsikkaldad, kevadeti kohtab neid pigem kultuurmaastikul suupoolist otsimas. Muidugi leiavad nad soomätastelt ka mulluseid jõhvikaid, kuid iseenesest on ikkagi tore, et nad ka meid käivad tervitamas. Meile ju sellised majesteetlikud linnud meeldivad. Ja nende hõigetest tunneme sookured ära ka neid nägemata. Ära tunneme nad ka ülelendavaid kolmnurkseid kureparvi nähes. Ja kui nad meie põllult või heinamaalt mõne konna või putuka või seemne nokka saavad, pole me ju ometi kadedad?

Välimus: Halli sulestikuga, tumedate jalgadega ning heleda nokaga suur lind. Sookure näol on selgesti eristatav valge laik ning vanalinnu pealaes on punane laik. Iseloomulik on ka kohev sulgedest “saba”.

Kõrgus: Veidi üle 1 m

Tiibade siruulatus: 2,5 m

Kaal: 5-6 kilogrammi

Koguarvukus Eestis: umbes 6000 paari

Valgepõsk-lagle
Branta leucopsis

Aprillis-mais läbivad meie maid ka arvukad valgepõsk-laglede parved, kes leiavad siin eest toredad orasepõllud, kus rändeväsimusest tiibu puhata, mõnusalt magusa taliviljaorasega keha kinnitada ning lihtsalt aega parajaks teha. Ega siis kaugetele külalistele sobi ometi ära öelda. Pikk maa neil veel põhja suunas lennata, kust nad ikka saavad... aga samas oleme ju ise ka masu ohvrid...

Välimus: Valged põsed, valge laup. Säravmust osa algab paelaelt ja ulatub õlgadeni. Keha on seljalt kontrastselt mustavalgetriibuline, samasugused on tiivad. Alakeha ja kõht helehall.

Kehapikkus: 60–70 cm

Tiibade siruulatus: 130–145 cm

Kaal: 0,8–1,5 kilogrammi

Koguarvukus Eestis: Eestis pesitseb sadakond paari

Sel laupäeval

toimub Eesti Ornitoloogiaühingu ja Läänemaa Linnuklubi korraldatav linnadevaheline
linnuvaatlusvõistlus.   

Linnuvaatlus kestab hommikul kella viiest päeval kella üheni. Võistkonnas võib olla kaks
kuni viis liiget, liik läheb kirja, kui seda näeb-kuuleb üle poole võistkonna liikmetest.