Kiire tõde

Hitler ja Jeesus olid väga sarnased, leiab juba kümmekond aastat Nõmme raadiot juhatanud Margus Lepa.

Ma ei ole Nõmme raadiot kunagi kuulanud, kuid aastate jooksul on mul tekkinud ettekujutus, et see on kõige ebanõmmelikum raadiojaam üleüldse. Mitte vagur, roheline ja rahulik, vaid vali, äärmuslik ja radikaalne.

Mitte et radikaalsuses oleks tingimata midagi halba, kuid teatud ­tüüpi äärmuslus pole lihtsalt minu maitse.

“Siin ei ole midagi vaadata,” ütleb raadiojaama juht Margus Lepa, kui talle helistan ja Ekspressi huvist räägin. “Siin ei toimu ju kohe üldse mitte midagi: istume ja vaikime, siis läheme saatesse, räägime oma jutud ära ja siis vaikime jälle.”

Kui jätta kõrvale nüanss, et Lepa kõneles endast meievormis, oli ta Nõmme raadiot tutvustades hämmastavalt tagasihoidlik.

HALL JA VÄSINUD TREPIKODA Nõmme keskuses asuvas büroohoones. Koristaja tuuseldab väikses fuajees lapiga ringi.

“Keskerakonna Harjumaa Piirkond”, ütleb suur silt neljanda korruse valge metallukse juures ja paar sekundit hiljem märkan ma ka väikest Nõmme raadio logo, mille juures on Euroopa Liidu vastased kleepsud läbikriipsutatud tähepärgadega.

Sellel, miks Nõmme raadio nii oota­matu partneriga ühist kontorit jagab, Margus Lepa pikalt ei peatu, kuid saab selgeks, et Keskerakonna kasutada on üks tühi ruum “Pumbajaama” nime kandva WC kõrval.

Nii nagu “Pumbajaamas”, on ka Eesti “kõige radikaalsema raadiojaama” kontori sisekujunduses märgata seda 1980. aastate stiili, mida suudeti autentselt luua ainult aastate eest. Seinu katab tumekollane puit, nurgas on päevinäinud diivan Eva ja laes rippuvate päevavalguslampide kõle valgus paneb kontori tunduma endisaegse saunaeesruumina. Kuid siin on midagi, mida üheski saunas kunagi pole – väike orvake või altar paremat kätt kohe uksest sisse tulles. Selle riiulites on üksteise kõrval Kaitseliidu karikad, tühjad mürsukestad ja lai valik Führer-õlle ja Führer-veini pudeleid. Ma pole nimetatud alkoholitoodetest kunagi kuulnud, kuid siin nad nüüd korraga on – pudelite sees küütlemas tume või hele sisu ja kõigi etiketil Hitler tervituseks kätt tõstmas.

Neid saab osta Itaaliast, seal on nad müügil, seletab Lepa. “Need on kingitused.” Ja mina olen kindluse mõttes vait.

Füürer on samuti vait, jõllitades ruumi lae all rippuvalt väikeselt söejoonistuselt, endal tukk sõjakalt viltu. Ja mürsukestadest veidi allpool on salapärane valge liiva- või tuhakotike sildiga “Siiri Oviir, Nr. 115”.

Vaimse tervise huvides on tähtis mõtteseoseid siinkohal mitte liialt ulama lasta.

OLEME JÕUDNUD Lepa kabinetti. See on sama tühi ja askeetlik kui kõik ülejäänud ruumid. Päevavalguslamp laua kohal, sülearvuti laual ja aknalaual üksik tuhatoos. Veidi maad eemal, eeskojas püüab end toolil nähtamatuks nõiduda keegi siilipäine ja mustas univormilaadses riietuses tusane noormees.

Pildile nooruk jääda ei taha ja ligi kolme tunni jooksul toob ta kuuldavale vaid ühe lause: temal pole Nõmme raadio asjadega mingit seost.

Nii et te olete siin täna üksi?

“Saatesse pole kedagi võtta. Peeter Kreitzberg kirus-vandus, aga pidi sõitma sinna, kus ta käibki – Brüsselisse. Teised vennikesed olid ka hõi-va-tud. Iseseisvuslased tahavad ka mõttetalgud teha, aga k uidas nad seda teevad, ma ei tea – kamba peale üks mõte.”

Lepa räägib rabedalt ja vahel naljakalt nägu krimpsutades. Püüan tema jutuvoogu võimalikult kiiresti üles kirjutada, kuid vähemasti esialgu ei moodusta kõik samas lõigus olevad laused täiesti arusaadavat seost.

Kui palju inimesi Nõmme raadios töötab?

“Koristaja töötab! Ülejäänud on vabatahtlikud.”

Ja koristaja ei ole vabatahtlik?

“Ei, koristaja on palgal, tema saab... täiesti ametlikult.  Koristaja on ju väga tähtis inimene!”

Palju teie raadiojaama kuulatakse?

“Ma ei tea! See kuulatavus ... kõik see on täielik reklaamifirmade kamarajura.”

Te siis ei müü reklaami?

“Ikka veidi püüame müüa.”

Kui kaugele Nõmme raadio levib?

“Kurat seda teab. Ardus on kuulda. Kose-Ristil on. Kuskil Kuusalu kandis hakkab kaduma.”

Teie olete siin iga päev kohal?

“Viimasel ajal ma olen püüdnud nädalavahetustel mitte käia, aga muidu ... jah. Hommikul tulen ja õhtul lähen.”

Lõunat ikka käite vahepeal söömas?

“Ei käi. Söömine teeb uniseks!”

Siinkohal teeb Lepa vahemärkuse, et sööb äärmiselt vähe, aga “110 kilo on ikka kindlustatud” ja mina küsin, et no mida ta siis sööb. Ja Lepa vastab: “No mis ma söön – hommikul söön juustu ja leiba ja õllekruusitäie kohvi ja õhtul liha, kartulit ja peotäie salatit. Võib-olla väike saiake või jäätis ka veel vahepeal, sest suhkrupuudus on see kõige hullem asi – ribide vahel hakkab kraapima.”

Kes on kõige kuulsam isik, kes Nõmme Raadios külaliseks käinud?

“Kroonika omadest mitte kedagi! Ei ole olnud siin neid nokunäppijaid!”

“Te saate ju aru, mida ma mõtlen,” täpsustan, ja Lepa muidugi saabki. “­Risto Teinonen... Aleksander ­Einseln...” loetleb ta veidi leebemal toonil. “No ja kes siis veel? Enne valimisi tormavad siia poliitikud – näiteks Juhan Parts on käinud. Aga asjalikumatest inimestest Peeter Kreitzberg.”

(“Kreitzbergiga,” ütleb Lepa hiljem, “on meil üks selline pikk teema – see on haridus. Ta on ikkagi selline diplomaatiline, haritud inimene.” Ja siis räägib Lepa pikalt, mismoodi lasteaiakasvatajad peaksid saama iga kolme kuu tagant kolm nädalat puhkust, et reisida mööda maailma ja saadud kogemusi hiljem ka lastele edasi anda. Ning nüüd ta juba peaaegu karjub, põimides omavahel kokku lauseid nagu “Kui sa tahad riigi kvaliteeti parandada, siis sa pead seda tegema”, “Ka Aleksandria kukkus kokku” ja “Kas me tahame, et Eestit ­ootaks Egiptuse saatus?”.)

Kuna ma pole Egiptuse saatuse osas kindel, häälitsen vastuseks võimalikult  mitmetimõistetavalt ja Lepa istub arvuti taha. “Kui vaadata Jeesust, kes oli ju Uue Testamendi vaat et peategelane, siis see, mida ta tahtis, oli peaaegu seesama mida Hitler – rahavahetajad välja, oma isa riik ja nii edasi,” teatab ta.

Kelle mõte see on?

“Kus me seda arutasimegi, ja kellega? (Lepa teeb ette kavala näo) Tont seda teab ... Aga niimoodi tuleb ju välja mõnes m& ;oti lde;ttes?”

Ma ei ütle midagi.

Pool minutit hiljem on Lepa välja printinud paberilehe, millel olevad hüüdlaused nõuavad  “mittetöise tulu saamise lõpetamist”, “intressiorjuse kaotamist”, “haridussüsteemi muutmist” ja “kõigile religioonidele võrdset vabadust, kui mõni religioon ei ründa rahva moraalseid tõekspidamisi”. “Millise partei seisukohad võiksid need olla?” küsib ta võidukalt.

“Eks see natsipartei ole,” arvan resigneerunult ja Lepa tundub pisut pettunud, et trikk läbi ei läinud.

“Jah, aga Igor Gräzin ütles, et need on täpipealt nagu Reformierakonna seisukohad!”

KELL ON PEAAEGU 12. Lepa on läinud stuudiosse, jättes ukse enda selja taga lahti. Oma mustade saabaste, mustade teksade, musta särgi ja siilisoenguga näeb ta välja ootamatult keskendunud ja militaarne. Kui poleks neid aeg-ajalt välkuvaid kopraonu hambaid ja lapsepõlvefilmist tuttavat naerunägu, hakkaks mul peaaegu et hirm.

Jalad rahmeldavad laua all, käed visatakse rinnale kokku ja ikka veel ei leia asendit, mis oleks see täiesti õige.

“Siioni tarkade poliitiliselt korrektsed protokollid,” on bukletikese nimi, mis lebab saatejuhi ees laual, kuid inspiratsiooni Lepa sealt ei otsi. Küllap teab ta seda peast, sest see on ju tema välja antud raamat (“Jätsime sealt välja juudid ja goid!”).

Siis saab kell 12, kopsud tõmbuvad õhku täis, nägu värvub punaseks ja suust paiskub mikrofoni hoogne, reibas, naljatlev-kenitlev “Nonii-nonii-nonii!”. Selle esimese hüüatuse intensiivsus, selle bravuursus ja lõbus laadalikkus jääbki iseloomustama tervet saatetundi. Suust rabisevad faktid vahelduvad retoorikaga ja anekdoodid hüüatustega nagu “tõepoolest tekib küsimus” või “jääb üle ainult imestada” või “ütlen otse ja ausalt välja” või “kogu Eesti rahvas”.

Peale selle, et Lepa jälestab öist alkoholimüügi keeldu (käsi südamel, selles osas meie vaated kattuvad), ei saa ma tõesti aru, mida ta päriselt öelda tahab.

Kuid võib-olla ongi peatähtis hoopis jutu toon.

Kui istun sauna eesruumis ja lehitsen stuudiost kostvat vatramist kuulates “Siioni tarkade protokolli” originaalväljaannet, kerkib mulle miskipärast silme ette rätsepa poeg Kiir, kes käed jalgratta lenkstangi küljest lahti lasknud ning nüüd lagedate põldude vahel vänderdades tähelepanu äratamiseks mütsiga õhus vehib.

Tal on ees vapper naljanägu, kuid ikkagi on see millegipoolest nukker vaatepilt.

KELL ON SAANUD ÜKS. Mikrofon on välja lülitatud. Eetris on mingi vana lindistus, milliseid Nõmme raadio arhiivis on sadade tundide kaupa. Lepa on oiatanud ootamatult valulikult “Oi-jah” ja tagasi oma kabinetti tulnud. Tema näojume on jälle endine.

“On teil plaan oma partei luua?” küsin.

“Ei, ei ole. Radikaalid on olemas, aga nad töötavad teistel alustel. Nad ei ole pannud paika hierarhiat, sest ladvikul on meie oludes kalduvus hakata varastama,” vastab Lepa ebamääraselt. Ja varsti kingib ta mulle hundipildiga bukleti “Eesti Radikaalid”, kust võib lugeda, et Radikaalide kontori aadress on Jaama 1a ehk seesama mis Nõmme raadiol, kuid veel ei tea ma seda. See, kui halvasti ajakirjanikud vahel ette on valmistatud, ei jäta mind kunagi hämmastamast.

“Miks te seda Nõmme raadiot teete?” küsin veel. Ja Lepa on tükk aega vait, näol traagilisem ilme kui ühestki koomikust ootaks.

“Vot oli mul selline rõõm, et juba 1983. aastal muutusin ma vabakutseliseks – see on selline töötu, kes abiraha ka ei saa,” vastab ta siis. “Ja vabakutseline peab end kuidagi elatama. Mul ei ole kusagile mujale minna. Ei pea ju lahkuma äkki, jalad maast lahti – võib ka aeglaselt, vindudes, nautides pikalt kogu protsessi.”

Hiljem lisab ta pika seletuse rahvuslusest, rahvusriigist ja asjadest, mis teevad haiget ja on talumatud, kuid mulle jääb meelde ikkagi just see esimene vastus.

“Väga huvitav oli,” ütlen lahkudes abitult, ja see polegi mingi viisakus­vale.

“Noh, sittagi, eks ta pikale venib,” vastab Lepa taas kord reipalt. “Kui ma esimest korda hullumajas olin, siis oli ka algul huvitav, aga pärast muutus igavaks.”

Ja sellega on meie kohtumine ühel pool.