Kiirtoit rikkale ja vaesele
Indialased Tara Chand Thakur ja Naresh Chhabra on Eesti esimese hiina kiirsöögikoha Mandarin omanikud. Peale selle kuulub neile osalus ka Chopsticksi kiirsöögiketis. Energilised indialased tulid Eesti hiina toidu ärisse 90ndate alguses. Nüüd on nad selles sõna otseses mõttes käsipidi sees - keskpäevast õhtutundideni teeb Thakur Mandarini või Chopsticksi tulipalavas köögis kevadrulle, magushaput sealiha või praetud riisi, Chhabra ajab kõiki muid vajalikke asju ja seisab ka leti taga, kui vaja. Mandarinile ja kahele Chopsticksile sünnib peagi lisaks kaks uut suguvenda.
Tundub, et teie äriidee töötab - Mandarin on alati rahvast täis. Kuidas te üldse selle peale tulite, et võiks hiina kiirsöögiga Eestis äri teha?
Tara Chand Thakur: Ma olen Eestis alates 1994. aastast. Tulin tollase india restorani Maharaja omaniku kutsel kokaks. Töötasin siin mõnes hiina restoranis, pärast mitu aastat Kuldses Draakonis Pikal tänaval. Seal oli ühtepuhku nii, et paljud inimesed tulid hiina toitu proovima, vaatasid aga menüüsse ja läksid ära. Hinnad olid lihtsalt nii kõrged, et me ei suutnud kõigile seda kättesaadavaks teha.
Kui ma olin seitse aastat restoranides teiste heaks töötanud, otsustasime lõpuks Nareshiga teha oma firma, oma söögikoha. Sellise, et kui juba sisse astud, ei pea tühja kõhuga tagasi välja minema.
Täitsite lihtsalt tühja koha turul? Kõlab küll superlihtsalt.
Thakur: Tegelikult oli see äri alustamine üsna raske. Laenasime Indiast raha, panime Mandarini püsti ja sellest tuli niiöelda uus Kuldne Draakon, paljud restorani püsikliendid tulid meiega kaasa ja hakkasid siit süüa ostma.
2001. aasta suvel avasime Mandarini, samal aastal veel Mustamäe Chopsticksi. Ja möödunud suvel tegime lahti Järve Chopsticksi, nüüd avame Mandarini Tartus ja varsti veel ühe Chopsticksi Ülemistel.
Äri on siis nii edukas, et tuleb kohe terve suur kett?
Thakur: Me tegelikult ei ürita iga hinna eest kasvada. Tahame lihtsalt hiina toitu eestlastele lähemale viia. See, et inimesed on rõõmsad, teeb ka meid rõõmsaks. Üle-eestiliseks ketiks kasvada ei ole meil lihtsalt praegu rahaliselt võimalik. Teine probleem on see, et igasse uude söögikohta tuleb kogemustega inimesi toitu valmistama tuua näiteks Indiast. Neid on väga raske siia saada, tööluba hankida ja nii edasi. Seadused muutuvad kogu aeg. Riigijuhid võiksid aru saada, et me ei ole mingid kurjategijad. Me tahame inimesi aidata, töökohti juurde luua.
Naresh Chhabra: Kohalikud saavad meilt ju ka tööd - praegu töötab meil kokku 45 inimest. Nad on kõik väga rahul.
Miks see sissetoomine vajalik on? Kas lihtsalt ei võiks eestlasi välja koolitada?
Thakur: Meil on Nareshiga mõlemal üle kahekümne aasta hiina köögi kogemusi. Juba Indias töötasin hotellis, mille restoranis tehti just hiina toitu ja kus kokk teenis superhead palka. Ma õppisin seal nii palju, aga see vilumus ja kogemus tuleb aastatega.
Näiteks hiina kiirtoidu kett Selveris läks pankrotti, sest toitu ei valmistanud professionaalid ja inimestele see söök ei meeldinud. Meil oleks vaja, et igas kohas oleks keegi professionaal aitamas - ma ise ei jõua ju kõikjale. Praegu niigi ma jagan end kolme koha vahel.
Aga teil endal on Eesti elamisluba?
Thakur: Jah, meil on alaline elamisluba. Meil on siin ka perekonnad. Me mõlemad oleme eestlastega abielus.
Pärit olete siiski Indiast. Miks te just Hiina toitu pakute, miks mitte kodumaa road?
Thakur: Võibolla on India toitu siinses kliimas natuke raske seedida. Ja pealegi - hiina söögi valmistamine ei võta aega, see on tõeline kiirtoit. India toitu aga ei saa kiirelt teha.
Chhabra: Me teeme nii mõneski mõttes paremat hiina toitu kui hiinlased ise. Nemad teevad seda liiga hiinapäraselt, meie oma on kaubanduslikum. See meeldib siinsetele inimestele rohkem. Pole selline tüüpiline hiina toit.
Thakur: Hiinlased ei tea, milline on siinne maitse. Peab olema kokkupuudet turuga, kogemusi. Eestlased armastavad meie toitu!
Mis road on teie menüüs kõige populaarsemad?
Thakur: Inimesed armastavad kana. Pekingi kana, kana brokkoliga. Supid on väga populaarsed. Menüü on nii suur, et inimesed ei tüdine ära.
Ja mis toitu te ise sööte?
Thakur: Kui ma india toitu söön, siis mul läheb alati kõht korrast ära. Aga hiina toit on nii kergesti seeditav! Vahel ma söön kodus muidugi ka eesti toitu.
Kes on teie konkurendid - kas McDonalds ja Hesburger?
Thakur: Ei, see on absoluutselt teist tüüpi köök! Nendega me ei võistle. Eks inimesed peavad loomulikult kõiki toite proovima ja lastele McDonalds ju väga meeldib, nad armastavad burgereid. Aga saavad natuke vanemaks ja siis hakkab juba hiina toit meeldima. Üldse - ka siinne maitse muutub! Inimesed tahavad aina vürtsikamat ja eksootilisemat toitu.
Meie menüü on kaks aastat sama olnud, juba küsitakse, et kas midagi uut ka on. Tõime siis mõned Tai road ka menüüsse, et inimesed saaksid proovida ja tutvuda. Eestis võiks rohkemgi olla teiste maade rahvuskööke - turul on ruumi veel küll. Ei tea, kuidas Euroopa Liiduga ühinemine seda turgu mõjutab, aga ma võin küll tunnistada, et praegu me tunneme end kindlalt.
Miks hiina toit Eestis kallis on - mujal maailmas on see alati kõige odavam toit?
Thakur: Toiduained on kallid, sellepärast. Eksport on kallis - näiteks vürtsid tuleb kõik sisse tuua, isegi lambaliha ostame väljast. Aga me ei ole kahe aasta jooksul hindu tõstnud. Kui me seda teeks, siis see idee enam ei töötaks.
Chhabra: Ega kõik ei saagi restoranis käia, pealegi paljud ütlevad, et siinne toit on niikuinii parem. Kellele siinne interjöör ei sobi, tellib siit toidu kaasa.
Palju teil päevas rahvast käib?
Chhabra: Umbes 200-250 inimest. Neist pooled tellivad toidu kaasa. Kõige rohkem käiakse muidugi lõuna- ja õhtusöögi ajal.
Thakur: Kusjuures käibe kasvatamine pole sellise rahvahulga juures sugugi lihtne - me ei müü ju alkoholi.
Mis inimesed siin peamiselt söömas käivad?
Thakur: Oi, igasuguseid inimesi on. Ümberkaudsetest firmadest. On kultuuriinimesi, üliõpilasi, ärimehi. Isegi ministrid käivad. Oleme ka vaestele toitu tasuta andnud, kui nad küsivad. Me ei saada kedagi tagasi.
Aga reklaami te oma ärile kuskil ei tee?
Thakur: Reklaami teevad inimesed ise. Mõned inimesed võibolla kirtsutaksid nina siinse asukoha ja interjööri peale, aga nad on kuulnud et siin on maitsev toit. Ajalehtedes on toiduarvustusi ilmunud, need on kõik alati olnud väga positiivsed.
Kas teie äri tõttu on hiina restoranid nüüd tühjaks jäänud?
Thakur: Ma arvan küll, et me oleme selle põhjustanud.
Hiina toiduäri
Mandarini restorani peab osaühing Deelija.
Firma asutati aastal 2000, tegevus algas 2001.
Deelija müük oli mullu 3,8 mln kr, käive kasvas aastaga ligi 2,5 korda. Kahjum oli 22 000 krooni.
Firmas töötas keskmiselt 13 inimest, keskmine palk oli 3000 krooni kuus.
Deelija omanikud on Tara Chand Thakur (42 protsenti aktsiatest), Mart Maastik (33 protsenti aktsiatest) ja Naresh Chhabra (25 protsenti akstiatest).
Chopsticksi ketti peab osaühing Ferres Invest, mille osanikud on Thakuri kõrval firma VK Food ja Puran Chandra.
Teised kiirtoiduketid Eestis
McDonalds Eesti
globaalne kiirsöögikett, pärineb USAst
müük Eestis 77 mln kr, kahjum 93 000 kr
söögikohad Tallinnas, Tartus, Narvas
maskott Ronald McDonald
Hesburger
Põhja-Euroopa kiirsöögikett, pärineb Soomest
müük Eestis 32 mln kr, kahjum 2,2 mln kr (2001. a andmed)
söögikohad Tallinnas
Nehatu
Eesti kiirsöögikett
söögikohad Tallinnas
müük 22,9 mln kr, kahjum 36 000 kr (2000. a andmed)
2003. aasta oktoobris maksuametile võlgu 325 000 krooni
maskott Mister Kõhurõõm
