Kindral Tõrvand ja 5. märtsi needus

Kindral Juhan Tõrvandit tabas elu jooksul kahel korral just 5. märtsil raske õnnetus.

Kord sai ta haavata, kord jäi jääpurjeka alla.

Viis aastat pärast Venemaalt organiseeritud 1924. aasta detsembrimässu otsustas kaitseminister kontrollida kaitsejõudude valmisolekut ning ööl vastu 5. märtsi 1930 korraldati Tallinnas õppehäire.
„Paljud uskusid ja olid kindlad, et on juhtunud midagi 1. detsembri taolist. Ei kaotatud julgust ja juba mõni minut peale lihha ja luusse lõikavaid häirekarjatusi võis tänavatel näha kaitseliitlaste, kaitseväelaste, politseinikkude kogusid, kes täies relvastuses ruttasid neile määratud kohtadele,“ kirjeldas Päevaleht. Veerand tunni jooksul olid kõik pealinna tähtsamad riiklikud objektid kaitse alla võetud. Arvestades täielikku ootamatust, oli pealinna kaitsjate valmisolek muljetavaldav.

Seda valmisolekut saadeti autodega kontrollima staabiohvitserid, nende seas ka kindral Tõrvand, kolonel Richard Tomberg ja major Helmuth Ibrus. Kui sõideti Liivamäe tänava kallakust alla, ilmus äkki teele patrullsõdur ja nõudis auto peatumist. Jäise tee tõttu ei suutnud auto aga küllalt kiiresti peatuda ja sõdur tulistas hoiatuslasu.

„Kuid suures ärevuses vajutas sõdur arvatavasti liiga vara triklile. Kuul läbistas auto esiklaasi ja tungis major Ibrusele pähe,“ kirjeldas Vaba Maa. Auto peatus. Tõrvand ja Tomberg avasid ukse ja väljusid. Seejuures tundis kindral, et mööda tema nägu valgub alla midagi sooja. Ta katsus käega ja nägi, et see on verine.