Kinobuss pakib tudengifilmid DVDle

Homme esitletakse kinos Sõprus DVDd “Valik eesti tudengifilme”, mis tutvustab alles õppivaid või värskelt kooli lõpetanud noori filmirežissööre. Loodetavasti saab filmiplaadist traditsioon ja järgmist väljalaset on oodata juba sügisel.

Kinobussi koostatud ja märtsi TMKga kõigi ostjateni jõudev filmiplaat sisaldab üsna laialt tuntud töid, näiteks Piret Saarepuu animafilmi “Naljakas härjamüümine”, Tanel Toomi mängufilmi “2.68“, Marianne Kõrveri dokumentaalfilmi “Surm Veneetsias”, aga ka Rainer Sarneti 1994. aasta mängufilmi “Merehaigus”. Areeni küsimustele vastab filme valinud žürii liige ja üks Kinobussi initsiaatoritest, Mikk Rand.

Mikk, miks valisite DVDle välja just need kaheksa filmi?

Oluline valikukriteerium oli filmide valmimise aeg – DVD näitab noorte filmitegijate taset viimase aasta jooksul.

Häid filme on tehtud enne neid filme ja tehakse igal juhul hiljemgi, kuid see on nüüd ühe "eesti noorte filmi aja hetke" läbilõige.

Oluline oli saada tudengifilmide esindatus erinevate filmižanrite ja liikide seast, samasugustel alustel valitakse filme näiteks rahvusvahelistele lühifilmide festivalile.

Kõik need tööd on igal juhul tugevad filmid.

Viimaseks lisasite juurde Rainer Sarneti 1994. aasta filmi. Mida see võrdlus näitab?

"Merehaigus" on lihtsalt väga hea film! Aga laiem seletus: Kinobussil on idee järgmiste projektidena tuua tulevikus välja ka varasemad tudengifilmid. Inimesed tahavad ikka võrrelda, ja siit saab vaikselt algust teha. Miks mitte järgmise

tudengifilmi DVD peal näitena mõni VGIK-is (Moskva Kinokoolis)

õppinud-lõpetanud filmitegija töö võrdlusena Sarneti kursusel õppinud tudengitega? Iseenesest aga hakkavad niimoodi ka filmiplaadid baseeruma laiemal ajateljel.

Mis suunas on tudengifilmide tase on viimase kümne aasta jooksul

liikunud?

Kui 90-ndate filmitudengid said teha filme filmilindi peale, siis nüüd enamasti tehakse filmid digitaalsetena. See on paratamatu liikumise suund ja sellele tehnika vahetumisesse ei tasugi midagi ette heita. Küll aga oleneb paljugi tudengite õppejõududest ja kooli meistritest.

Arvo Iho algatatud koolis olid tegijamaks mängufilmi suunaga inimesed, hiljem

vedas kooli Rein Maran ja sealt tulid rohkem dokumentalistid. Nüüd jällegi on juhiks Jüri Sillart ja suund rohkem mängufilmile.

Ehk oli alguse hoog nii-öelda tugevam, siis hakkas vahepeal asi kuidagi venima, kuid hetkel on jälle kõvasti lootust.

Üldiselt võiks ju tudengitöödes olla uuenduslikkust, radikaalsust. Mis märksõnad seda kogumikku kõige paremini iseloomustavad?

Märksõnadest on ehk käinud kõige rohkem läbi "kommunikatsiooniprobleem". Ju see on praeguse aja trend - kaasvestlejaga suhtlemisel pole aega piisavaks tähelepanuks, et möödarääkimisi vältida. Nii et idee poolest tegijatel ikka midagi öelda on. Aga radikaalsust pildilises väljenduses võiks natuke rohkem olla, seda küll. Ikka nii, et kõik oluline saaks tudengipõlves järgi proovitud, hiljem on oluline juba professionaalsust tõestada.