Teatriloolane Reet Neimar on öelnud, et Kibuspuu oli "selle sajandi Eesti teatri eredamaid tähti".

Tema lahkumine igavikku kõigest 31aastasena 13. juunil 1985 vapustas tervet Eestit. Lohutavad, samas aga Kibuspuud vaat et kõige paremini iseloomustavad sõnad ütles näitleja Ain Lutsepp: "Lahkunud inimesi meenutades jääme tavaliselt kurvaks. Kibuspuu puhul ei peaks me aga kurvastama selle üle, et teda ei ole, vaid rõõmustama selle üle, kes ta oli, et ta oli olemas." Katkendid ilmuvast raamatust on valitud Urmas Kibuspuu elust ja surmast.


Elu

Marko Kibuspuu /vend/ Esimene selgem mälestus Urmasest on see, kui ta hakkas mind võõrutama suurest kohvijoomise harjumusest. Olin siis veel koolieelik, aga suur viljakohvi sõber. Olime Hiiumaal, mina nõudsin muudkui kohvi, aga keegi mulle seda enam anda ei tahtnud. 

Siis võttis Urmas mind käekõrvale, viis Kärdla ainsasse restorani ja ütles, et teeb mulle kohvi välja. Ostis siis mulle tassi kanget türgi kohvi. Pärast paari lonksu kadus mul kohviisu tükiks ajaks.

Reet Linna. Urmas ütles mulle ükskord ühel tähistamisel, mida tuli alati teha peale salvestusi, et "tead, milles meie vahe on - me ei saa kunagi üheealiseks". Ta ütles seda hea huumoriga, kuigi nüüd tagantjärele mõeldes oli tal tõesti õigus...

Ivo Linna. Seda teavad vähesed, et Urmasel oli harukordne lauluhääl. Kui tal paras tuju tuli, siis ta laulis prantsuse keeles ja väga kõrge falsetiga. See oli nii hea, et ma olen kindel, et ta oleks võinud ka lauljana omas žanris läbi lüüa. Kui telekast teda vaadata ja kuulata, siis ei saagi aru, et tal oli uskumatu hääleaparaat.

Kips oli väga sõnaosav ja tugev igasugustes sõnamängudes ja naljades, mis põhinesid sõnamängudel. Kibuspuul oli anne rääkida või jäljendada teisi keeli, ise seda keelt oskamata. See kõik tundus täiesti loomulik, kui Krjukov rääkis ungari keeles ja Kibuspuu vastas portugali keeles.

Elle Kull. Kibuspuu ja Krjukov olid täielikud vastandid, nagu öö ja päev, nagu pluss ja miinus. Väga vajalikud üksteisele, teineteist ideaalselt täiendades. Kui Kips suri, oli Krjukov mõnda aega nagu ühe tiivaga lind. Hakkas isegi nagu maha käima. [-]

Kui meil Ago-Endrik Kergega sündis 1982. aastal esimene laps ja ma olin parasjagu lapsega kodus, helises äkki uksekell ja ukse taga seisid kaks totakalt naeratavat inimest, lilled käes - Urmas ja Jüri. Küsisid, kas lapsel on ka nimi, vastasin, et pole veel jõudnud mõelda. Aga külalised teatasid, et neil on väga ilus nimi olemas - Urmasjüri. 

Ilo Kokamägi. Urmasel juhtus üks mõnevõrra koomiline õnnetus kodumaja aknaga, peale mida räägiti, et tahtis ennast ära tappa või midagi taolist. Maja välisukse kõrval oli väike aken, mis oli katki ja läbi mille hakkas üsna purjus Urmas öösel maja välisukse võtme järele küünitama. Siis aga libises ning klaas tõmbas käel veresooned läbi. Kuidagi sai ta aga ukse lahti teha, läks kööki ja hakkas püksirihmaga kätt kinni tõmbama, et verejooksu peatada. 

Urmase koer sattus ärevusse ja hakkas ulguma, mille peale ärkasid vanemad üles ning kutsusid kiirabi. Urmas mõtles veel, et jõuab enne kiirabi WCs ära käia. Kui kiirabi kohale tuli, hakkasid nad vastu seestpoolt lukustatud WC ust kloppima. Hiljem rääkis Urmas huumoriga, et arstid olid arvanud, et "näe, loll näitleja tahtis endal veene läbi tõmmata, see aga ei õnnestunud, nüüd siis üritab ennast kemmergus üles puua". 

Aarne Üksküla. Ükskord, kui Kukus jälle olime ja Urmasel oli üks ilus noor naine kaasas, ütlesin talle, et " j ä l l e on sul nii ilus naine". Pärast ütles Urmas mulle, et "kurat, sa keerasid mul kõik perse selle j ä l l e g a". 

Anne Paluver. Kui olime juba mõned aastad Draamateatris töötanud, siis ikka juhtus, et inimesed helistavad valvelauda ja küsivad, kas oleme õde ja vend või mees ja naine. Meil sai sellest mingi hetk kõrini. Ükskord olimegi juhuslikult mõlemad valvelaua juures, kui helistati sama küsimusega, ja Kips röögatas valvelauatädile, et öelge, me oleme ühemunarakukaksikud.


Surm

Rahvas oli hämmingus. Suurem osa inimesi ei teadnudki tema tervisehädadest. Need, kes teadsid, ei arvanud või ei uskunud, et need nii rängad on. Mitmed Urmasele lähedasemad inimesed siiski teadsid, et tema peavalud olid kestnud tegelikult juba kaua. Urmase ema Helju Kibuspuu sõnul hakkasid suuremad valud varsti pärast lavakooli. Sageli aitas õde Merike tal pead pesta, sest Urmas ei saanud pead väga alla kallutada. Ema käis Urmasega küll onkoloogiahaiglas ja mujalgi arstide juures, aga igal pool öeldi, et tegemist on stressi ja üleväsimusega. Peavalud hakkasid aga järjest tugevamini häda tegema. [-]

1985. aasta juunis toimusid Tallinnas "Savoy balli" filmivõtted. Lavastaja Ago-Endrik Kerge oli Kibuspuuga valmis saanud suurema osa võtteid. Lavastaja mäletab pilti, kuidas Urmas istus viimaste võtete ajal väsinult Vene teatri saalis, kus toimusid filmivõtted, ning vaadates laval filmitavat, kaebas peavalu üle. "Vene teatri lavale oli ehitatud suur trepp, mida mööda tüdrukud lavale laskusid, ja viimased kaadrid temaga olidki sellised, kus ta kõnnib sealt trepist, läbi alla laskuvate siresäärsete tüdrukute ridade, heitunult üles. Võte lõppes, me läksime lahku ja ta läks koju..." on Kerge viimased mälestused Kibuspuust.

12. juuni õhtul koju tulnud Urmase ema kuulis, et Urmas, hoides kahe käega peast kinni, karjub kõva häälega. Kutsuti kiirabi, kes tegi valuvaigistavaid süste, mis aga mingeid tulemusi ei andnud. Järgmine kiirabi viis ta juba valitsusliikmete haiglasse.

Paar päeva varem, 10. juunil, kohtus Ivo Linna Tallinnas raadiomaja ees Kibuspuu ja Krjukoviga, kes olid teel Harju tänavale. Kuna Linnal oli auto, siis viis ta nad Moskva kohviku ette ning lepiti kokku, et kohtutakse 12. juunil Mustamäel Ivo sünnipäeval. Kibuspuud sünnipäevale ei tulnud ja Maria Klenskaja, kes sünnipäeval oli, teadis öelda, et Urmasel hakkasid mingi peavalud ja ta viidi haiglasse. "Me ei teinud sellest mingit suurt numbrit, et paljugi mis võis olla," meenutas Linna.

"Ivo sünnipäeval istus üks seltskond köögis ja jutt käis Urmasest," rääkis Maria Klenskaja. "Ja meil oli nii lõpmatult naljakas seal istuda - oli juunikuu, kell oli hommikul nii 4-5 paiku, aeg, mil pidutsedes hakkavad asjad ja värvid juba teiseks muutuma. Kõik tundus nii tore ja sillerdav, rääkisime, mida Urmas ühe või teise võtte ajal tegi ja muust taolisest. Siis me läksime koju ja minu meelest nii hommikul kella kümne ajal helistas mulle Draamateatri inspitsient ja ütles, et Urmas on surnud. See oli jube... Ma helistasin Ivole ja ütlesin, et ma ei oska sulle seda teistmoodi öelda, aga praegu teatrist helistati ja öeldi, et Urmas on surnud. Peale hetkelist pausi ütles Ivo lihtsalt, et mine persse, see pole enam nali ega midagi. Ja ma ütlesin, et see ei olegi nali..." [-]

Kibuspuul avastati umbes sipelgamuna suurune väikeaju kasvaja, mille tõttu tõusis peas rõhk. Sellest ka siis kohutavad peavalud. [-]

"Anne, meie noorus on otsas," ütles Jüri Krjukov pärast sõbra surma Anne Paluverile, sõnastades sellega ilmselt ühe olulisima tunde ja muutuse Kibuspuu kursusekaaslastes. [-]

Marko Kibuspuu abikaasa Helle. Mina tulin Kibuspuude majja pärast Urmase surma. Hakkasime Markoga elama selles majatiivas, kus elasid varem Merike ja Urmas. Urmase tuba hoidsime pea kümme aastat sellisena, nagu see Urmase lahkudes oli. Tundsin pidevalt, et Urmas on veel siin. Tema toas rippus seinal kitarr. Ühel ööl nägin ma und, et Urmas ja Jüri seisid hetke Urmase toa ukselävel. Urmas vaatas veel kord üle toa ja siis läksid nad koos ära. Sel hetkel kukkus kitarr seina pealt maha, mille peale ma üles ärkasin. Sel ööl suri Jüri Krjukov. Pärast Jüri surma ja kitarri kukkumist on aga meie majas rahulikuks jäänud. Ilmselt leidsid sõbrad uuesti teineteist ja Urmas sai niiviisi rahu...