Kirikumeestel veri vemmeldab. Kes hüppab taevast, kes taob vutti
Kuidas reageeriksite, kui pühapäeval näitaks teile jalgpalliväljakul punast kaarti sama mees, kes teid varem pihile võttis? Milliseid mõtteid tekitab vaatepilt, kui kirikumees laulab ja tinistab ennastunustavalt kitarril flamenkoviise?
Rääkimata sellest, et kirikuõpetaja möödub teist maratonirajal, langeb varjuga taevast või räägib toidust, milles esinevad maitseained tavakodanik Mendelejevi tabelisse paigutab.
Papp jalkaplatsil
Kuressaare-taolises väikelinnas pole Nikolai kiriku preestri vutilembus uudis. “Juba ollakse harjunud, et papil on oma hobi – jalgpall,” räägib isa Andreas, kodanikunimega Kaupo Põld (46). See ei piirdu mängude vaatamisega või ise väljakul palli taga ajamisega. Ta on paberitega jalgpallikohtunik.
Isa Andreasega Saaremaalt jalkakohtniku teed alustanud Miko Pupart leiab, et isa Andreas on selles ametis liiga leebe – see andestamise koht tulevat kiiremini kätte kui teistel kohtunikel.
Kohtunikuna Kaupo Põllu nime all töötav mees ise sellega nõus ei ole. Aastatega on tal välja kujunenud hoiak, et kui oled kohtunikuvormis ja astud väljakule, lülitub kõik muu välja. “On vaid reeglid ja nende tõlgendused,” sõnab ta.
Samamoodi ei usu isa Andreas, et tema igapäevane amet jalgpalliväljakul mängijate emotsioone rohkem tagasi hoiab. “Olen lasknud mängijatel end teatud piirini ikka välja elada, sest ka seda peab mäng nii mängijatele kui pealtvaatajatele pakkuma.” Kui mõnel mängijal hakkabki “katus sõitma” ja huulilt läheb lendu paar krõbedamat sõna, siis kirikumehest kohtumõistja sellest numbrit ei tee.
Kindlasti ei lepi isa Andreas, kui emotsioonides minnakse isiklikuks või näiteks kellegi pihta sülitama hakatakse. “Eks igaüks peab ikka ise ära tundma, mis on talle hea ja sobib,” mõtiskleb isa Andreas kirikõpetaja ja jalgpallikohtuniku ameti sobivusest. Tema arvates on inimestel sageli komplekse ja probleem on pahatihti hoopis selles, et kellelegi miski ei meeldi.
Kaplan flamenkokitarriga
Suur oli kord kaitseväe Tapa väljaõppekeskusesse lugu tegema läinud ajakirjaniku imestus, kui talle militaarlinnakus teejuhiks olnud kaplan Tõnis Kark (35) võttis kabelis kätte kitarri ja hakkas selle saatel laulma. Kiriklikest viisidest oli asi üsna kaugel.
Muusika tuli nüüdse mereväe kaplani ellu varem kui kirik. “Minu isal (näitleja Tõnu Kark – aut.) ja onu Feliksil (näitleja Feliks Kark – aut.) oli 25 aastat tagasi koos teiste toonaste Rakvere teatri näitlejatega ansambel Lilleke,” meenutab ta. Bändikola hoidis Tõnise isa kodus ja nii sai poiss riistadel salamahti keeli näppimas käia. Mänguoskust tal toona ilmselgelt polnud ja nii tegid pillid vaid koledat häält. Esimese päris oma kitarri sai ta isa käest, kui käis gümnaasiumis. “Ema kartis, et äkki jääb nüüd mul kool lõpetamata – ei jäänud. Hakkasid sündima hoopis minu esimesed laulud,” räägib Kark.
Neist lauludest on saanud Pööriöö-nimelise koosluse repertuaar. Lood on sellised mõtisklevad ning autori sõnul tulevad siis, kui tahavad, ja sellised, nagu tahavad. “Räägivad elust enesest. Kurgedest kalapüügini,” iseloomustab Kark oma loomingut. Samas ei välista see nende esitamist kirikus. “Ajastus on oluline,” ütleb ta ja toob näite, et Viru Folgil kõlas Pööriöö kabelis iga hommikupalvuse ajal.
Kuid Pööriöö pole veel kõik. Kaplan Kargi eriline armastus on flamenko. Just seda tüüpi kitarri õpib ta raamatute ja videote järgi juba aastaid. Kolm ja pool aastat tagasi sai ta ka päris flamenkokitarri. Küpressilõhnalise.
“Hobide ees on kõik võrdsed,” arvab kaplan Kark vaimulikutöö ja muusikuelu ühendamise kohta. Kuigi ükskord flamenkokontserdil oli pärast esinejate tutvustamist saalis valitsenud tavapärasest sügavam vaikus.
Preester mässab köögis
“Vürtsköömen paneb meid iseenda sisse vaatama. Kui tahad öelda kellelegi “jah”, kasuta kaneeli,” võib lugeda Värskas preestrina teeniva isa Sakarias Leppiku (44) Facebooki seinalt. Teinekord teavitab ta nagu muuseas, et midagi erilist täna söögilauale ei tulnud: “Veisekotlet mündi, oregano, sumaci, peipsi sibula ja omaõue küüslaugu toel Ukraina päevalilleõlis. Salat tallesalati, rucola, tomati, basiiliku, kreeka oliiviõli, modena balsamico ja katalaani riivitud lambajuustu varal. Kastmeks kirsiglaze’i triibud.” Ainuüksi lugemisest hakkab suu vett jooksma, laike ning lugejate ahhetusi tuleb mühinal.
Sakarias sai toiduvalmistamise huvi vanaemalt. “Olen aina ahminud uusi kogemusi, katsetanud ainete, vürtside ja tekstuuridega. Kokal peab olema julgust fantaseerida, katsetada, eksida ja siis uuesti alustada.”
Tavaliselt varustab Sakarias end kraamiga ida poole kulgevatel välisreisidel. Sealt saab värsket kraami, mitte aastaid kotis kopitanud kaupa, mida Skandinaavia maades hingehinnaga müüakse. Ürdid, mis Sakariase roogadele imelise meki annavad, on peaasjalikult pärit Vahemere maadest. Toiduvalmistajast pühamees ütleb, et tegelikult on meile praegu tuntumaid ürte-vürtse kasutatud Eestis juba 20. aastatel. “Nõukaaegne sööklalobi on kahjuks teinud eestlase maitsemeelega oma töö. Nagu ka suhtumisega toitu. Toit on saanud enamasti üksnes kõhutäitmise võrdkujuks,” arvab ta.
Jumalale keskendumise, palve, mõttetöö ja väärtuste üle mõtisklemise kõrval on Sakariase meelest põnev mõelda ka selle peale, kuidas paastujate toidusedelit huvitavamaks muuta.
Seda, et keegi preestri toiduvalmistamise lembuse peale silmad suureks ajab, tulevat ikka ette. Samas pole see näiteks Itaalias või Prantsusmaal mingi imeasi, kui vaimulik süüa teeb. Köögikultuuri taipamine pigem käibki preestrite laia silmaringi ja kõikide meeltega tajumise juurde.
“Ma ei kavatse kunagi mängida munka või vagatsejat,” räägib isa Sakarias. “Vaimulik ei saa meeldida igale inimesele, sest noil on niivõrd palju arvamusi, milline üks vaimulik olema peab.” Pealegi on isa Sakarias enda sõnul vanamoodsalt usklik ja teab, et Jumala eest ei varja keegi midagi, tee sa oma tegemisi siis kus tahad.
Maratonilt jumalateenistusele
57 kilomeetrit nädalas, 3000 kilomeetrit aastas. Need numbrid tähistavad Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja Anti Toplaane (45) jooksutulemusi kuninglikul distantsil. Oktoobri alguses jooksis ta maratoni ajaga 3:04,59, selle tulemusega on ta 2013. aasta 83. maratoonar Eestis.
Mandrilt saarele tulnud Toplaan hakkas tõsisemalt jooksma seitse aastat tagasi, kui oli 38aastane. Peasüüdlane on saare kehv suusailm ja nii vahetaski ta suusad jooksutossude vastu.
Õpetaja tunnistab, et vahel on jooksmise ja töö ühildamine tehniliselt keeruline ning siis on vaja leida asendaja pühapäevasele teenistusele. “Enamik üritusi toimub pühapäeviti, mil vaimulik on seotud oma kutsega,” selgitab Toplaan ja kiidab neid korraldajaid, kes sätivad jooksusündmuse laupäevale. Kogudus pühapäeviti kantslisse roniva pühamehe suust kurtmist kangete liigeste või lihaste üle ei kuule, sest valu jõuab kohale alles esmaspäevaks-teisipäevaks. Toplaane sõnul on jooksmine hea vaheldus vaimsele tööle. Teisalt saab jooksmise ja kirikuõpetaja töö ühildada. Näiteks kuulata jooksu ajal klappidest harivaid materjale. Nii on ta rajal silgates läbi kuulanud 1424osalise sarja “Piibel kaanest kaaneni”.
Kuressaare kirikuõpetaja jaoks on jooksmise juures kõige tähtsam... jooks ise. Ta ei hooli eriti võistlustega kaasnevast meelelahutusest, kuid mõistab selle vajalikkust. “Mõnigi massiürituseks muutunud linnamaraton muudab mind ettevaatlikuks, kuna sealt leiab kohati suurematele usukoosolekutele omaseid elemente,” räägib Toplaan.
Vabastav lendamine
201 korda on Kaitseliidu peakaplan ja ülempreester Aleksander (Aivar) Sarapik (48) lennukist alla hüpanud ja langevarju abil maapinnale liuelnud. “See on vabastav. Mõtted on keskendnud lendamisele ja kõrvalised mõtted-tunded ei saa segada.”
Kaplan Sarapik tunnistab, et naljatamisi on talt mitu korda uuritud, kas ta loodab, et langevarjuhüpetega tegelemine viib tööandjale lähemale. Ta tavatseb siis vastata, et hüppamine teeb pigem tajutavaks “aukartuse elu ees”.
Elu haprust on isa Aleksander näinud ja tundnud ka langevarjuga hüpates. Ta mattis kaaslase, kellega oli koos lennukis ja kes hüpates surma sai. “Langevarjusport on seotud teatud riskidega. Nende riskide maandamine ongi keskendumine olulisele, mida iga vaimulik peaks teadma ja ka praktiseerima,” seostab ta oma hobi ja tööd. “Tegelengi spordiga, et keha saaks koormuse, mida ta vajab, ja et mõte püsiks elus olulistel asjadel.”
Langevarjuhüpetel on kaplani sõnul teisigi väärtusi. “Tänu hüppamisele saavutasin ohvitserkonnaga kontakti ja kamraadluse, mis on militaarmaailmas oluline väärtus,” räägib ta ja loodab, et teda ei mõisteta hukka, vaid vastupidi. “Ehk püütakse mõista, nii nagu ma ise püüan teisi mõista nende rõõmudes ja muredes.”
