Kirikute taastaja: Miks peaks suviläbi puhkusel olema!?
Tähtsamad tundemärgid: Suitsetab. Sööb mõõdutundetult magusat. Räägib vaikse häälega. Kui püsti tõuseb ja käed laiali ajab (et näidata, kui paksud on keskaegsed seinad), tundub nagu oleks Jeesus, patuste rõõm, isiklikult võtnud vaevaks surelike ette ilmuda.
Kirjeldatud isik on Juhan Kilumets, kunstiteadlane.
Kui naine peale ei käiks,ei tuleks Juhanil endal eales ideed suvel puhkus võtta. (Naine käib peale ja ta võtab viis päeva.)
Aga põhiliselt sõidab Juhan oma kandilise Roveriga Eestimaa kirikuid pidi. Tema 12 töömeest, varandus, keda ta "ei vaheta, laena ega kingi", on laiali mööda Eestit. Taastavad ja konserveerivad vanu hooneid. Ja tema muudkui sõidab, juhendab, annab nõu.
Kell kaheksa hommikul. Märjamaa kirik
See on huvitav, kuidas Juhan kirikutest räägib. Ta ei kasuta minevikku.
Ta ei ütle, et Märjamaa kirik ehitati keskajal ja esimest korda sai ta kannatada Liivi sõjas. Ta ütleb, et Märjamaa kirik ehitatakse keskajal ja ta saab kannatada Liivi sõjas. Ja Teise maailmasõja ajal saab ta pihta ja põleb seest tühjaks. Villem Raam rääkis samamoodi.
Ja see on tore, kuidas Juhan vaimustub.
Juhan (Märjamaa kiriku põhjapoolsel küljel): "Näed! See on pöörane pilt, ma ei väsi seda imetlemast! Märjamaa kiriku põhjasein on ilma akendeta. Üksainuke väike portaal ja üks väike aken müüritrepi kohal. Kõik. Teist sellist Eestis ei ole."
(Samal ajal võtab nokamütsiga töömees tellingutel seistes taskust telefoni ja teatab et "ma praegu ei saa rohkem rääkida. Ülemus on siin".)
Kõik, kes on olnud haiglas, ja kelle voodiotsa juures on grupp tohtreid kogunenud nõu pidama, et kas patsiendi vaevuste leevendamiseks tuleks lasta käiku sinepiplaaster, teha pärgarteri sondaaž, või vahetada põdur neer kobedama vastu, need kujutavad ette asjalikku meeleolu, mis Märjamaa kiriku tellingutel valitseb.
Üks mees: "Siia saaks korraliku proteesi."
Teine mees: "Ma kõike ei vahetaks. Vana käib veel küll."
Üks mees: "Tuleb ainult krohviga katta."
Kolmas mees: "Aga siis ei jää nurk ühtlane."
Teine mees: "Tähtsam on kivi kaitsta kui see, et see rida jookseks ühtlaselt ülevalt alla."
Jne jne.
Lubjakrohvi koostisosad on lubi, liiv ja vesi. Lihtne. Aga kunst on selles, mis koguses ja kuidas. Märjamaa kiriku lõunaküljel kasutavad mehed kolme erineva koostisega lubjakrohvi.
Juhan pakub välja retsepti, mis "juba keskajal läbi jookseb", ja mis mis liiva ja lubja maksimaalse ühenduse tagab. Need on pikad ja põhjalikud jutud. Kui koosolek ükskord läbi saab, võtab nokamütsiga töömees vabaduse telefonile vastata.
("Kuulen jah… Issand jumal, ongi nii? … Sobib!… Tore! Tšauki! Väga fain!")
Niidetud rohu lõhn. Põõsas laulab lehelind. Ja segumasin kõristab monotoonselt.
Juhan: "Ja nüüd Hanila, mon amour!"
Kümme kolmkümmend. Hanila kirik.
Jälle on Juhan vaimustuses: "No vaata seda ust! Klassitsistlik tahveljaotus. Ja siis tuleb dekoor, millel pole üldse pistmist ukse endaga. No vaata seda naiivsust! Pöörane värk! Nii lõbusat ust näeb harva. Hanila meistril on olnud mõnus fantaasia. Ei mingit aimu õilsatest stiilidest, klassitsismist. Rist ja kalmuküngas, ja mätas. Aga kuidas see mätas on tehtud!!! Oi, mulle see meeldib!!!"
Hanilast sõidab Juhan alati läbi, kui Saaremaale läheb.
Kell kaks. Kudjape kalmistu
Juhan: "Õudselt hea on töötada kalmistul. Meeleolu mõttes on mõnus. Täis rahu!!!"
Juhani meeste objekt Saaremaal Kudjape kalmistul on Grosswaldi kabel.
Juhan: "Stiilipuhas pseudogooti. Mõnuga välja peetud detailitunnetus. Midagi valesti ei ole. Kõik on tehtud dolomiisist. Isegi katuse juures ei saadud pidama ja tehti dolomiidist."
Jälle paar tundi rahulikku arupidamist, et mis ja kuidas. Ja jutud kohalike meestega.
Juhan keeldub töötamast tingimustes, kui tähtaeg on kukil. Kõike tuleb rahulikult ja järelmõtlikult teha.
Juhan: "Teiselt poolt on nii, et peab arvet pidama kui palju on raha järel ja mis selle eest veel tegema peab. Neljandik sinust peab olema ajaloolane, neljandik materjalitundja, neljandik organiseerija ja neljandik veel midagi."
Kell viis. Kaarma kirik
Juhan: "Mõned küsivad, et noh, terve suve töötasite, ja mis te tegite, sein ikka laiguline. Meie esindame nö konserveerivat lähenemist.
Võimalikult vähe ära võtta, võimalikult vähe panna juurde. Lahtine värvikiht maha ja kui tugev värv või krohv on vastas, las ta jääbki nii. Minu jaoks on see valmis. Ei pea kõike ühtlaselt säravvalgeks värvima."
Ja jälle vaatab Juhan lakke, vehib ja seletab.
"Ma võin siin pool tundi vaadata ühte võlvi ja see on ikka huvitav."
Aga järsku on naisel õigus, et rohkem puhkust on vaja?
"Ma ei näe kindlat piiri oma töö ja puhkuse vahel. Kui ma päev otsa Vastseliina linnuses kõõlun ja mööda Eestit sõidan, see on ju mõnus. Aga siin on oht - kui seda mõnusat tööd endale liiga palju võtta, rikud ära nii selle mõnu kui omaenda elu. Minuga on nii olnud."
Land Roverit ei vaheta Juhan Kilumets kunagi millegi vastu
Juhani lemmik, Briti ikoon ja legend on teda teeninud kolm aastat.
Kandiline nagu riidekapp. (1948 tuleb esimene Land Rover välja ja muutumatu välimusega on ta siiamaani.)
Mugavusi ei mingeid – istud nagu puki otsas, iste tahapoole ei käi. Kui autopesulasse lähed, siis pane kummikud jalga, sest tihendite vahelt laseb läbi. Maksab 400 tuhande kanti, aga et mugavat sõiduriista saada, selleks peab saja tuhande eest asju juurde komplekteerima. Ahju tagumiku alla näiteks, et talvel soe oleks.
Inimesed tulevad Juhanilt alailma küsima, vana see auto on. Juhan laseb pakkuda. Mõni pakub kolmekümnendaid, mõni viiekümnendaid. Ja siis saabub triumfihetk, kui Juhan teatab, et väljalaskeaasta on 1999. See on neli aastat vana auto!!!
Kui teine Land Rover vastu sõidab, on elementaarne, et juhid teineteist tervitavad. Kui aega on, aetakse juttu. Enamasti on juhid ühte tüüpi inimesed. Sellised natuke karvased.
