Mõnelgi juhul, näiteks orgasm ja kaardimäng, on tegu fundamentaalsete teostega religiooniajaloos, sest neist pole kristlikus traditsioonis seni juttu olnud või on nad koguni põlustatud.

Vähemalt kahel juhul – “XXI sajandi vitamiinipiibel” ja “Eesti moepiibel 2010” – on aga tegu jumalasõna porritallamisega. Piibleid saab olla üks ja ainus kõikideks aegadeks. Loodetavasti on kõik eespool toodud kümnete alternatiiv­usundite järgijatele mõeldud piiblid vähemalt omal erialal sama igikestvad kui algne kristlik pühakiri ja nende järgi saab aegade lõpuni aeda kujundada, torte kaunistada, koeri ja kasse eristada ning trummi lüüa. Aga kui püha raamat seostatakse vaid ühe aasta või isegi sajandiga, pole see piibel, vaid kalender.

Äärmiselt piiratud mõtlemisega on kristluse tõlgendamisel olnud ka “Feng shui piibli” ja “Hiina tušimaali piibli” väljaandjad. Hiinlastel oli kõrge kultuur ja omad pühad raamatud juba enne seda, kui Jeesuse lühiaegne Palestiina väisamine kirjasõnas kajastati, “Daodejing” ja “Zhuangzi” näiteks.

Hämmastav, miks kogu see new age usukirjandus promob ainult ühte religiooni? Miks ei võiks puitu ühendada, maletada või maastikurattal treenida koraani või talmudi järgi? Minu meelest on tegu lihtsalt kirjastajate vaimse piiratuse ja nürimeelsusega, mille ainsaks tulemuseks saab olla siinsete moslemite, juutide, maausuliste, ateistide ja muude mittekristlaste solvamine.