Kas midagi on halvasti
?”

“Raske päev.”


Jurist Kustov on peaaegu terve selle nädala olnud kella kümnest hommikul neljani õhtul kohtus. Protsess, milles ta otseselt osaleb, on ühiskonna huvi keskmes – peaaegu iga öeldud lauset tsiteeritakse järgmise päeva ajalehtedes.


Seda kinnitab ka kohalik venekeelne press, viidates julgelt juristi sõnadele: “Dmitri Klenski advokaat märkis, et süüdistus kaotab selle protsessi, kuna kaitsel on tõendeid, mis kinnitavad kohtualuste süütust.”


“Need ei ole minu sõnad!” reageerib Kustov tsitaadile välkkiirelt. “Ma loodan väga ja teen kõik endast oleneva, et see nii oleks. Paraku on üks poliitiliste asjade iseloomulikke jooni see, et neil puhkudel ei prevaleeri juriidiline aspekt alati poliitiliste üle. Sellepärast kasutan sõna “loodan”.”


25. oktoobril 1991 avatud õigusbüroo Markus direktori Aleksandr Kustovi kabinetti kaunistab Peeter I portree. Laual seisab Vene Föderatsiooni lipp.

Tahate küsida, miks Vene lipp? Ja miks ei ole Eesti oma?
” püüab Kustov pilgu kinni.

“Tahaksin küll.”

“Keegi ei ole kinkinud. Kui kingitaks Eesti lipp, paneksin selle välja.”

Kas siis Vene lipp on kingitud
?”

“Jah.”

Kas Peeter I portree on ka kingitud
?”

“Selle ostsin. Ta meeldib mulle poliitikuna väga. See on unikaalne portree. Siin on Peeter jäädvustatud harvaesineval viisil – ta ei ole siin agressiivne.”


Kustov, kes oli 1990. aastate alguses Eesti-Vene ettevõtjate koja juhatuse esimees, loetleb nüüd oma kabinetis istudes nähtava heameelega oma 30aastase õiguspraktika huvitavamaid kaasuseid.


Nii näiteks kaitses Kustov kliendi huve, kes on läinud Eesti uusimasse ajalukku kui esimene isik, kelle üle mõisteti kohut Eesti riigipiiri illegaalse ületamise eest. Tänu Kustovi pingutustele mõisteti inimene õigeks.


Või näiteks meditsiinitöötaja, keda süüdistati selles, et ta põhjustas laste hukkumise. Taas õigeksmõistmine.


Või näiteks viis inimest tapnud Juri Ustimenko. Kustovi sõnul helistab Tartu vanglas karistust kandev sarimõrvar talle tänase päevani, kirjutab kirju, õnnitleb pühade puhul.

“Ma eelistan kohtuasju, milles tuleb kaitsta Vene kodaniku huve,” ütleb jurist Kustov. “See ei ole tingitud minu poliitilistest seisukohtadest. Selle on dikteerinud professionaalne huvi ning mõistmine, et kaitsja ja kliendi vahel peab tekkima sellisel tasemel usaldus, et inimest oleks tõepoolest võimalik aidata. Selleks aga on vaja, et mentaliteedid oleksid sarnased. Selles mõttes on keel väga oluline, kuigi mitte ainus kriteerium.”


Lätis sündinud Kustov, kes tuli perekondlikel põhjustel koos perega Eestisse 1983. aastal, on Venemaa kodanik.


Miks Venemaa kodakondsus?

“Mul ei ole mingit vajadust omada Eesti kodakondsust. Ma tunnen ennast Venemaa kodanikuna.”


Kas te 2. detsembril valimas käisite
?”

“Jah.”

“Kelle poolt hääletasite?”

Selle poolt, kes oli seda väärt
.”


Aleksandr Kustov ütleb, et kuna tema elus on ühtaegu “tegevad&rd quo; mitu maad, on tal kujunenud oma isiklikud poliitilised vaated. Ja need vaated erinevad nii nendest, mida peetakse tavaliselt venelastele omaseks, kui ka eestlaste omadest. “Ma lähtun oma tegevuses seadustest, mitte aga poliitilistest eelistustest,” ütleb Kustov.


Küsimusele, kuidas tal on kujunenud selline kaasusteportfell ja kes keda leiab – kohtuasjad advokaadi või advokaat kohtuasjad –, vastab Kustov, et tegemist on tavapärase ülemaailmse tavaga.


“Kui teise riigi kodanikul tekivad õigusliku iseloomuga probleemid, pöördub ta oma maa konsulaarosakonda, seal aidatakse tal leida advokaat, kes on valmis temaga tegelema emakeeles.”


Juristi sõnul tegutses näiteks Dmitri Ganini ema järgmise skeemi kohaselt: ta pöördus Vene välisministeeriumi poole, sealt suunati ta edasi konsulaati, konsulaadis aga anti talle inimeste nimed, kes oleksid nõus tema huve esindama. Nende hulgas oli ka Aleksandr Kustovi nimi.

“Minu jaoks on tähtsaim põhimõte: igal inimesel on õigus kaitsele,” ütleb Kustov. “Võtan hea meelega ette poliitilisi juhtumeid, sest need on omapärased. Tõsi, nendes olukordades sõltuvad lahendused poliitilistest asjaoludest.”


Kustov kinnitab, et tema töö tasustamine on selliste protsesside puhul teisejärguline. Ja toob jällegi näite oma praktikast. Kustov kaitses nende huve, kes “kannatasid aprillisündmuste ajal politsei tegevuse tõttu”. Asi jõudis riigikohtuni.


Kustovil oli kümmekond sellist kaitsealust. Õigusabi osutamine toimus tasuta. Muide, Kustov tunnistab, et ei võta ka Dmitri Klenskilt tema huvide esindamise eest kohtus raha.

Aga kas Vene pool ei ole selliste asjade puhul tasustamisega seotud
?”


“Ei. Võtame kas või Ustimenko. Vene saatkond ei tegele heategevusega nende inimeste puhul, kes on pannud toime kriminaalkuriteo. Kõikide teenuste eest maksis Ustimenko ema. Klenski juhtumit ma juba selgitasin. Meri ei ole Vene kodanik, sellepärast ei saanud see küsimus üldse arutlusele tulla. Mulle oli selle kaasusega tegelemine auasi. Mis puudutab Ganinit, siis oli meil leping tema emaga. Pole põhjust siin midagi otsida. Venemaa on huvitatud üksnes asjaolust, et inimene ei jääks ilma õigusabita.”


“Aga kas Venemaa konsulaat tunneb huvi, kuidas asjad edasi kulgevad?

“Jah. Me helistame, ja kohtume. Ja see on täiesti normaalne tava.”

Kas teie vaated langevad sageli teie kaitsealuste omadega kokku?

“Minu vaated ei pruugi minu kaitsealuste omadega tingimata kokku langeda.”


Lisaks Peeter I-le ja Vene lipule on Kustovi kabinetis abikaasa foto. “Oleme olnud 31 aastast koos, tähistasime just pärlipulmi,” räägib jurist uhkusega. Kabinetis on ka pojatütre foto. Kustovi poeg on Eesti kodanik, töötab ihukaitsjana. Ja lõpuks pere lemmiku, saksa lambakoera Sultani foto, kes on mitmekordne rahvusvaheliste koertenäituste võitja. Aga Peeter I vastasseinal ripuvad klaasi all kullatud dollarikupüürid. Klientide kingitus.