11.09.2008, 00:00
Kodanlaskodu diskreetne võlu
Esimese ilmasõja eelsed saksapärased aed- ja väikelinnamajad tunduvad praegu otsekui ilusa aja, jõuka elu ja püsiva kodurahu sümbolid. Omased ja armsad näivad need seetõttu, et oleme sakslusest niivõrd läbi imbunud. Mirjam Peili meelest on Viljandi Villa Gabler üks seesuguseid.
Aastal 1909 laskis Oskar Christian Gabler endale ja oma perele ehitada aja- ja
seisusekohase maja.
Krunt oli ja on imeilus, vaiksel tänaval
otse lossipargi ja kiriku kõrval. Mis siin imestada, linnavolinik ja
krepostiosakonna ülem võiski ju endale parima paiga valida.
Küllap oli Viljandi talle ja ta saksa rahvuskaaslastele tollal üks
kindel linn ja varjupaik kodusel Liivimaal.
Ühtne ja
kodune Liivimaa
Tihedamad sidemed olid kubermangukeskuse
Riiaga, kus sajandi algul oli hakatud ellu viima suurejoonelist aedlinnaideed.
G. Kuphaldti / H. Janseni plaani järgi kerkisid looduskaunisse
Kaiserwaldi (praegu Mezaparks) jõuka kodanluse privaatsed villad,
soliidselt traditsioonilised ning uusaegselt komfortsed. Uusasumit ja sealseid
uut tüüpi elamuid tutvustas Riia arhitektide ühingu aastaraamat
(1907–1913 ilmunud ja vist siiamaani kõige
“integreeritum” väljaanne, kus sõbralikult kõrvu
saksa, läti, eesti ja vene arhitektide ning kunstnike looming).
Kaiserwaldi puhul tõstetakse esile looduslähedast ja tervislikku
miljööd, majade nõudlikku elukvaliteeti, ökonoomset
planeeringut, keldri- ja katusekorruste otstarbekohast kasutamist,
eluruumide laiendamist suurte aiapoolsete klaasverandade ja rõdude
kujul. Aga samuti ehedaid materjale, nagu põllukivi, tellis ja puit,
eelistuste kohaseid kõrgeid kivikatuseid ja sagedasi
vahvärktarindeid. Illustratsioonidel võib näha uhkemaid ja
lihtsamaid, kuid alati koduseid elamuid, mis valdavalt järgivad Saksamaal
populaarsuse võitnud rahvusromantilist Heimat-stiili, aga ka juugendit.
Riias koolitatud ja seal tegutsevatel arhitektidel jätkus
tööd nii kasvava suurlinna keskuses kui ka eramuehituses. Kuigi
Kaiserwaldi (või Berliini Wannsee ja Grunewaldi, Hamburgi Blankenese,
Rotherbaumi jt) sarnaseid terviklikke asumeid siinmail rohkem ei tekkinud,
ehitati üksikuid samalaadseid kodanlasmaju mitmel pool Valgas,
Võnnus, Wolmaris ja Kuramaal. Ega Viljandigi maha jäänud.
“Viljandi saksa seltskond oli iseseisvam ja rohkem eneseteadlik kogu oma
olemises, ütleme nii – oli mulgistunud,” kirjutab seal pikki
aastaid töötanud praostihärra Jaan Lattik oma muhedal, kuid
üsna upsakal moel.
Küsimärgiga
arhitekt
Pole teada, kes Gablerite villa projekteeris.
Viljandi arhitektuuri põhjalikult uurinud Oleg Kotsenovski märgib
ettevaatlikult, et arvatavasti oli see Riia arhitekt, Liis Aedma lisab oma
diplomitöös ka teised oletatavad autorid – Rudolf von
Engelhardt või Karl Burman. Tõsi, mõlemad on küll
Viljandisse ehitanud ja esimesel oli linnapea lihase vennana võib-olla
eelispositsioongi. Aga kummagi autorlus pole kinnitust leidnud ega ole ka
tõenäoline. Sest maja ise on sedavõrd Riia koolkonna
“tegu ja nägu”, et polekski põhjust seda seostada just
kahe Peterburis õppinud arhitektiga. Villa Gableri proportsioonid ja
liigendus, viilude ja ärklitega kõrge kivikatus, eri
kõrgusel ja eri viisil rühmitatud aknad, eenduv lilleärkel ja
avar katuseterrassiga veranda aiafassaadil meenutavad üsna
äratuntavalt riialaste aastaraamatu illustratsioonidel, fotodel ja
joonistel nähtavat.
Muidugi oli nii laad, kujundirepertuaar
kui eskiiside vormistuski ajastule üldiselt iseloomulik, kuid kogumuljes
esildub Viljandi villa puhul mingi lokaalne, Riiale viitav pitser. Teatava
niidiotsa oletusteks annab maja tänavapoolse sissepääsu esine
kaaristu ja ühe sambaga toestatud nišš, mis meenutab Wilhelm
Rössleri ehitiste üht meelismotiivi. Rössler (1878–1944)
töötas aastast
1907 oma büroos, oli rüütelkonna arhitekt, võttis osa
konkurssidest ja projekteeris ka eramuid. Aastaraamatu piltidel võib
tema kahe Võnnusse ja kahe Kuramaale Bahtenisse projekteeritud elamu
puhul märgata samasugust, väheke töntsaka üksiksambaga
sissepääsu (Viljandi samba täringuvormilist kapiteeli on ilmselt
inspireerinud siinse ordulinnuse arhitektuur). Rössleri poolt ja
Engelhardti autorluse vastu räägib seegi, et esimene ei rakendanud
oma Liivi- ja Kuramaa majades nostalgilist vahvärki, millesse teine oli
üpriski kiindunud.
Lisada võiks ehk, et Rössleri
büroos töötas (oli ka Võnnu maja kaasautor) 1910. aastal
diplomi saanud noor eesti arhitekt Herbert Johanson, kelle käekirjas
püsib riialik traditsioon veel kahekümnendatel aastatel. Üks
hämaravõitu kuulujutt räägib muide sellestki, et
Johansoni oma sõnul olevat just tema ühe-samba-esiku Viljandisse
toonud. Neid on seal mitmel pool mujalgi.
Muutuvad ajad ja
elustandardid
Linnavalitsuse ametnik ja ta pere elasid uues
majas seisusekohaselt – ruumid olid avarad, valged ja kõrged,
sisekujundus moele vastav. Esindusliku vestibüüli heledat lage
ilmestavad tumedad talad, kolme ukseava raamivad laiad dekoratiivsed piidad
– just seesugused nagu aastaraamatu fotodelgi näha. Ka soliidsed
parkettpõrandad, valged karniisidega kahhelahjud ja kahe poolega
tahveldatud uksed olid kodanlaskodu väärilised.
Mis aga
villat hilisematest kipakatest viilkatusega majadest eristab, on
mõõt, maht ja mastaap – pinda oli siin 415 m² ja
alumise korruse lagedel kõrgust kolm ja pool meetrit. Kõrge
katuse alla mahtusid koguni kaks ülestikust elupinda, vastavalt
laekõrgustega 290 ja 220 cm. Alumisel korrusel paiknesid kolm avarat ja
üks väiksem tuba, köök ja muud majapidamisruumid olid
sündsalt eraldatud ja sinna viis tänava poolt teine välisuks.
Ülakorrusele, kus asusid vanemate ja laste magamistoad ning uue aja
komfordi kohaselt ka vannituba, läks kaks keerdastmetega treppi.
Päris katuseviilu alla mahtus veel nn suvetoake. Perekonna eluolust annab
aimu vaid üks foto suvisest peost – peal valgeis rõivais
muretu seltskond, taamal lehvivad veranda akende ees valged kardinad.
Aga ilusa elu ja kodurahu aeg sai otsa. Gablerid lahkusid Viljandist
ilmselt 1919. aastal ja nende maja omandas keegi proua Luise Mõtus.
Igatahes sammub tema tütar Marta 1922. aastal kunagisest Gablerite majast
ohvitseride spaleeri vahel piki punast vaipa kõrvalasuvasse Jaani
kirikusse laulatusele – noor daam abiellus nimelt tollal Viljandis
kaitseväe rooduülemana teeninud (hilisema kindrali) Jaan Lukasega.
Marta õde müüs vanematekodu 1928. aastal 18 500 krooni eest
naha- ja tubakakaupmees Martin Nurgale. Ajad olid muutunud, elu oli kallim ja
kitsikum ning saksa kodanlaste nooblit ja härrandlikku laadi ei saanud
väikselt-vaikselt äri alustanud eesti pere endale lubada.
Kaupmees Nurga poja mälestuste käsikirja järgi elasid nad
– isa, ema, kaks last ja ema õde – alumisel korrusel,
ülemine oli välja üüritud ja sinna viiv trepp vaheseinaga
varjatud. Praegu Rootsis elav Harald Nurk kirjeldab ka tubade sisustust ja
jaotust: sealgi kasutati vahesirme ja kappe, et eraldada magamisasemeid
töötamis- ja õppimisnurkadest. Seegi häirimatu aeg katkes
dramaatiliselt – Martin Nurk vangistati, perekond küüditati.
Villal läks üle ootuste hästi, seda ei tükeldatud mitme
leibkonna majutamiseks ja nii säilis esialgne ruumide jaotus.
Aastakümneid tegutses seal Viljandi Pioneeride Maja.
Nüüd In
geri maja
1995. aastal müüs
õigusjärgne omanik Asta Mägi (Nurk) oma kunagise kodumaja
Eesti Ingerisoomlaste Liidule. Tänu liidu ettevõtlikkusele on
endine Villa Gabler, nüüdne Ingeri Maja kenasti korda tehtud. Kesk
suvist haljust näeb punase kivikatuse ja valgete piitadega villa
välja rõõmus nagu lihavõttetibu muruvaagnal.
Renoveerimisprojekti koostas soomlaste Arkkitehtiryhma Reino Koivula,
muinsuskaitse eritingimused pani kirja kunstiajaloolane Anne Lass.
Säilitamisväärseks on ta tunnistanud tahveluksed ja nende
ornamentaalsed piirdelauad, kahhelahjud, kabineti, saali ja söögitoa
tammeparketist põrandad, vestibüüli talaimitatsiooniga lae,
sisetrepid ja nende ilusa kujundusega balustraadid, rosetikese saali laes ja
akende-uste vanad sulused.
Maja valdajale ja ehitajale tuleb au
anda, sest kõik loetletu on ka alles ja rõõmustab silma.
Kahjuks pole aga renoveerimisel kas raha- või ajapuudusel järgitud
muinsuskaitsjate soovitust eemaldada vestibüüli seintelt inetu
nõukaaegne koorik – kollasest männipuust püstlaudis.
Vestibüül on selle hoone kõige esinduslikum ja
stiiliväärtuslikum osa, saunamehelik laudvooder ei sobi kuidagi kokku
kaunilt raamitud uste, talalae ja esindusliku trepiga. Kontrast on räige
ja riivab silma otsekui raudhambad kauni filmidiiva suus.
Loodetavasti saavad järgmise remondiga seinad koledast koorikust priiks
ja maja alumise korruse tänavapoolsed aknad varjuks kenad luugid,
seesugused nagu muinsuskaitse soovitas ja Liivimaal kombeks oli. Tuleval aastal
saab Villa Gabler sada aastat vanaks.
MK