Augusti viimasel nädalal oodati ühte Tallinna perre rõõmusõnumit. Abielupaar, kelle peres juba kasvas paariaastane põnn, otsustas seekord kodus sünnitada. Selleks olid emal kaalukad ja ümberveenmisele mittealluvad põhjendid.

Eelmine sünnitus oli talle jätnud nii õõvastava mälestuse, et uuesti haiglasse minna ta ei julgenud. Hoolimata intiimsest ja turvalisest õhkkonnast läks aga kodus kõik teisiti: sünnituskäik võttis halva pöörde.

Koju kutsutud ämmaemand veenis ema haiglasse minema, aga ema lootis veel parimat. Ja lootis Jumalale. Kuna pere esimene laps oli ilmale tulnud keisrilõikega, siis oli oht, et emakas võib rebeneda.

Seda juhtub väga harva, aga just seekord nii juhtuski. Kui lõpuks haiglasse sõideti, oli lapse jaoks juba hilja. Kiire operatsioon suutis ema päästa.

Küsimused jäävad: kes on süüdi? Kas haiglasünnituse puhul oleks kõik lõppenud õnnelikult?

Kes vastutab? Et asja uurimine on Põhja Politseiprefektuuris alles algusjärgus, siis ei taha asjaosalised lugu kommenteerida. 

Osalised üksteist ei süüdista, ämmaemand suhtleb perekonnaga siiani ning nad püüavad üksteist lohutada. Teadaolevalt on see ainus kord, kus planeeritud kodusünnitus on lõppenud surmaga. Õigupoolest – mis üldse on kodusünnitus. Praegu väidab ema, et tal oli lihtsalt plaan võimalikult kaua kodus olla, lõpuks aga ikka haiglasse minna...

Kodusünnituse võlud ja ohud
Kuigi suurem osa naisi tuhude ilmnemisel paaniliselt kiirabisse helistab, muutub kodus sünnitamine üha popimaks. Pere- ja beebikoolides õpetatakse naisi ise endaga toime tulema, õpetatakse mehi sünnitust vastu võtma ning räägitakse sellest, et inimene looduse ja loomariigi osana saab suurepäraselt hakkama ka iseseisvalt, ilma keeruliste aparaatide ja ennast jumalaiks pidavate meedikuteta.

Küünaldesäras ja vaikse muusika saatel üksnes emme-issi abil ilmale tulek peaks maimukesele ka tagama stressi­vaba elualguse. Tere tulemast armastavasse maailma! Kodus sünnitamine pole üksnes rituaal, vaid terve maa­ilma­vaade.

Ema, kes on kodus kaks last sünnitanud, kirjeldab kodusünnitust sellisena:
Mees kustutas suure tule ja tegi ­mulle ilusa pesa – madratsil kile, puhtad linad, hunnik patju. Andis arnikat ja ­keetis teed. Pani küünla põlema. Ja mina olin oma padjahunniku otsas ja  h i n g a s i n. Võisin loota ainult endale ja mehele. Ma ei kahelnud endas ega oma lapses. Ja mees toetus meile, olles omakorda kindlaks toeks. (Mardi sünnilugu)

Ämmaemandate Ühingu president, 20 aastat Tartu Naistekliinikus ämmaemandana töötanud Siiri Põllumaa: “Kui meditsiin muutub järjest tehnitsistlikumaks ja medikamentidekesksemaks, ja seda lausa pressitakse peale, siis on loomulik, et suureneb ka vastu­pidine liikumine, kus inimesed tahavad ise vastutuse võta. Aktiivne sünnitusel osalemine on tähtis naise enese­hinnangule.”

Platsenta söömine
Mõned aktiivsünnituse teooriaga seotud kombed tekitavad n-ö tavameditsiiniusku inimestes võõristust. Näiteks platsenta söömine. Selline tava hakkas kodus sünnitajate hulgas levima juba 1990. aastatel.

Platsenta sünnil oli tunne, nagu oleks õhupall mu kehast välja libisenud. Vaatasime platsenta üle – tundus täiesti korras olevat, ei rebenenud ääri ega ülekandl use tunnuseid. Mees lõikas mulle siis väikese tükikese platsentast, neelasin selle alla – ei mingit ebameeldivust, oma liha ja veri ju! Osa tükke pani ta eraldi karbiga sügavkülma ja kogu ülejäänu lihtsalt kilesse ja ka sügavkülma. Selle matame oma uues kodus puu alla maha. Et laps ikka kodu hoiaks. (Meeli lugu)

Siiri Põllumaa: “Platsentat on peetud väga võimsaks ja maagiliseks organiks, seda peetakse naisele väe andjaks. Meie praegune sünnitusabi heidab selle lihtsalt kõrvale. Selge see, et platsenta söömine on võõras ja uus asi, aga kui naine tahab tükikest alla neelata kas või rituaalsel eesmärgil, siis on tal selleks õigus. Kahjulik see ei ole. Teistele võib see tunduda tülgastav, aga meie asi pole võõristust välja näidata,” ütleb ta ja lisab, et näiteks Rootsis ja Hollandis süüakse külmikus säilitatud platsentat koos lähikondsetega. Ka Saksamaal on platsentameditsiin tunnustatud.

Uus amet – doula
Ei saa öelda, et haiglates töötavad ämma­emandad kodusünnitusi vastu võtvatesse kolleegidesse täie soojusega suhtuksid. “Nad on ikka natuke teistmoodi inimesed,” ütleb üks haiglaämmaemand. Tundub, et just Tallinnas on nende suhted teravamad.

Levib ka uus amet – doula. See on midagi sõbranna ja ämmaemanda vahepealset. Doula on saanud sünnitusabi kursustel mõningase ettevalmistuse, kuid tal ei ole meditsiiniharidust.
Doula ülesanne on olla sünnituse juures n-ö turvanaine, kindlustada värskele emale mõnus äraolemine, hoida kätt, masseerida, juhendada. Palgatud doulad käivad naistega kaasas ka haigla­sünnitustel.

Haiglapersonal ei ole doulade “sebimise” üle sugugi rõõmus. Näiteks kui nad hakkavad dikteerima, millist ravimit tohib ja millist ei tohi sünnitajale manustada.

“Mõnikord nad muutuvad sünnitaja suuvoodriks ja võtavad endale õiguse öelda, mis on sünnitajale parim, vaidlevad arstide ja ämmaemandatega  jne,” võtab haiglatöötajate nördinud arvamused kokku Ida-Tallinna Kesk­haigla jurist Marika Zmenja.

Kümneaastase ämmaemanda staažiga Elina Piirimäe peab sellist suhtumist mõistetavaks. “Haiglate töötajad olid šokeeritud ka siis, kui isasid hakati sünnitusele lubama, see tekitas ka palju vastuseisu,” ütleb ta.

“Küsigem siis, miks meie tervishoiusüsteem on selline, et naisel on hirm haiglasse minna. Miks on haiglas sünnitamine mõnikord naistele jätnud nii halva mulje, et nad sinna tagasi minna ei taha? Ja miks tahavad suhtlemist nõudval ametikohal töötada inimesed, kellel ei ole suhtlemisoskusi?” imestab Elina Piirimäe.

Seaduste hall tsoon
Möödunud reedel ulatas Ämmaemandate Selts sotsiaalministeeriumile põhjalikult ette valmistatud dokumendi­paki, milles sees kõik parandamist vajavad seadused ja eelnõud, mis hakkaksid korralikult reguleerima ämmaemandate töö rajajooni.

“Naisel peab olema õigus valida, kus ja kuidas ta tahab sünnitada. Meie tervishoiusüsteemi asi on tagada, et see oleks naisele turvaline ja seadusega kaetud. Ja ämmaemand peab saama töötada iseseisvalt. Uus seadus peab andma ka võimaluse haigekassaga koostööd teha.”

Kes vastutab?

Siiri Põllumaa: “Nende toimingute eest, mida kodus tehakse, vastutab ämmaemand. Otsuse kodus sünnitada võtab vastu perekond, nii e t selle otsuse eest vastutab pere.”

Praegu FIEdena kodusünnitustel käivad ämmaemandad seadust ei riku... kuna neil ei ole midagi rikkuda. Aga ametlikult nad siiski sellist teenust osutada ei saa. Lähtutakse demokraatlikust põhimõttest, et mis pole keelatud, on lubatud. Kuni sünnitused kulgevad kenasti, polegi probleemi. Kui aga juhtub nii nagu selle loo alguses kirjeldatud, tekib kohe ports küsimusi.

Kui näiteks ämmaemand soovitab tungivalt, aga sünnitaja keeldub haiglasse üle kolimast – kes vastutab? Või kui ema jätab mõnedest oma terviseriskidest ämmaemandale rääkimata? Praegu ei nõuta ämmaemandatelt ka litsentsi.

Siiri Põllumaa on koos oma kolleegidega neid seaduseparandusi välja töötanud juba 2001. aastast peale.

“Kas te ise võtate kodus sünnitusi vastu?”

“Jah, mina olen n-ö põranda alt välja tulnud,” ütleb ta. “Kui ma olen veendunud, et saan abi anda, siis ma ka lähen... ja ausalt öelda ootan väga, et seadusandlikult asjad korda saaksid.”

 

Kes on Doula?
“Doula” on tulnud kreekakeelsest sõnast, mis tähistab ümmardajat, orjatari, abistajat.
Sünnitoetaja ülesanne on olla sünnitajale emotsionaalseks ja moraalseks toeks, ta kiidab, rahustab, masseerib. Doulade teenus on levinud USAs, Kanadas ja paljudes teistes riikides.
Planeeritud kodussünnituste statistika
(alates aastast 2001):

2007 27 kodus sündi (augusti seisuga)
2006 28  
2005 23
2004 13  
2003 8  
2002 4  
2001 4
“Kriminaalasi on alustatud Karistusseadustiku paragrahv 117 lg 1 ja § 118 lg 1 tunnustel ehk surma põhjustamine ettevaatamatusest ja raske tervise kahjustuse tekitamine.”
Ringkonnaprokurör Leelet Kivioja