Kodusünnituse hirmud?
Ma käisin üleeelmisel nädalavahetusel Türil piiratud seltskonnale peetud kodusünnituse konverentsil Eesti Ekspressi palvel ja nii mõnigi küsimus sai vastuse.
Esiteks - kõige taga on hirm. Ka nendele naistele, kes on valinud kodusünnituse pole hirm võõras.
„Ma tegin läbi hirmudest vabastamise teraapia," räägib Margit. Ta istub laua taga nagu koolipingis ja viskab aeg ajalt nalja, mille väike publik heaga vastu võtab.
„Jõudsin iseenda konksudeni, sain aru, et hirmu vastand on usaldus". Margit räägib, kuidas ta end kodus sünnitamiseks tuunis. „Kordasin, ma usaldan elu, et see kulgeb hästi." Tal oli veel teisigi enesesisenduse lauseid nagu: „Ma tunnen end turvaliselt"; „Mu laps sünnib turvaliselt"; „Ma lasen end hoovusel kanda".
Publik kuulab Margiti kogemust esimese lapse sünnist kodus, kus tal oli abiks tugiisik ning ämmaemand.
Väikeses külalistemajas Türil on kuum ja vähe õhku. Osa istuvad reas toolidel, teised lösutavad põrandal. Mõned on rasedad (ja koos mehega), teised imetavad mõnekuiseid tittesid. Taustaks käib tapeedina laste kilked ja patramine, neid siblib kõikjal, aga nad ei sega.
Kuulajate seas on tibisid ja paduboheeme.
„Mul on hea meel, et mu enda ema mind oma hirmudega ei hirmutanud," räägib Margit sellest, et ema tema otsusesse kodus sünnitada ei sekkunud.
Juhuslikult oli ema tema juures sünnituse ööl. Kui asjaks läks, istus ta vagusi teises toas. Ainult korra tuli uksele: „Ehk peaks ikka haiglasse minema".
„Ära tule meeleolu rikkuma," vastas Margit.
Margit räägib, et ta hakkas kodusünnituse vastu huvi tundma palju enne mehe leidmist ja laste saamise plaani. „Peavoolu elu ei rahuldanud mind. Viitsin aega internetis Perekoolis, kus köitsid Emand Kaseladvas postitused."
Margit teeb noogutuse rea poole, kus istub Merje Luuk, kodusünnituse üks eestkõnelejaid. Ta on Pärnu kandis olnud liikumise üks eestvedajaid. Loomulikult on neid kõikjal üle Eesti. Neile tähendab laps erilist vastutust ja ka vastuhakku meditsiinisüsteemile. Nad jätavad lapsed vaktsineerimata ja kasutavad homoöpaatilisi ravimeid.
Liis on Pärnu lähistel metsatalus toonud ilmale üksi kolm last, mees hõikeulatuses köögis „Sünnituse pikkus sõltub kohalviibivate inimeste arvust. Minu kogemus on, et kui sünnitus hakkab venima, siis esimene inimene, kes tuleb ära saata, on mees." Liisil polnud sünnitustel abis kedagi. Pärnu kandis pole ühtegi ämmaemandat, kes kodusünnitustel abiks käiks ja Merjet ta ei tahtnud tülitada.
Liis mõjub rahuliku ja enesekindlana - sellisena, kes teebki kõike üksi. Ta räägib, et ta teadis kodusünnitusest sugulase kaudu. Otsuse tegemisel oli talle peamine argument: esmasünnituse kõige suurem oht on, et see hakkab venima. Siis ta aga jõuaks haiglasse. Nii ka Liisiga juhtus - sünnitus venis, sest laps oli suur. Asendeid tulnuks sagedamini vahetada.
„Esmasünnitaja võiks rohkem abi organiseerida," arutleb Liis tagantjärele.
Samas vastab ka iseendale: „Samas, ehk oleks abilise kõhklus viinud selleni, et oleksin haiglasse läinud?"
Kodus lapse ilmale toomine on Eestis viimase kümne aasta teema ja need pole metsatalud, kus enamik lapsi sünnivad, vaid Tallinna ja Tartu korterid.
Kui 2001. aastal sündis kodus ainult neli last, siis nende arv on mitmekordistunud iga aastaga ja nüüdseks on saavutanud taseme, millele ilmselt jääb püsima. Eelmisel aastal sünnitas 82 naist oma lapse kodus. Neist kümne juures polnud perevälist inimest nagu Liisil. Üheksa naist lõpetas kodusünnituse haiglas.
„Ma tahaks juhtida tähelepanu, et kodusünnitajatest naised on keskmisest kõrgema haridusega ja nende peredes on keskmisest rohkem lapsi," lisab Merje Luuk.
Kodusünnitustel abiks käivate ämmaemandate telefoninumbreid hangitakse tutvuste kaudu. Eestis on kuus ämmakat, kes käivad regulaarselt kodusünnitustel abiks mõningase tasu eest. Veel viis on selliseid, kes teinekord võtavad töö vastu.
Üks ämmaemand, kes üheski haiglas ei tööta - Ingrid Kaoküla - võttis eelmisel aastal vastu rohkem kui pooled kodus sündinud lastest ehk 42 last, lisaks veel ühe, kelle kodus sünd polnud planeeritud. Kolmel korral ei jõudnud Ingrid Kaoküla ise kohale (sünnitus võib kulgeda tormiliselt), neist kahel korral pidi ootama ukse taga, sest isa võttis sünnitust vastu ja ei saanud teda sisse lasta.
Tema assisteeritud sünnitustelt on neli naist haiglasse viidud, neist kahel oli olnud varasem sünnitus keisriga. Üks haiglasse sõit lõppes sellega, et laps tuli ilmale keisrilõike abil.
Siiri Põllumaa ämmaemandate ühingust ütleb, et kui kodusünnitused tõepoolest seadustataks, siis Hollandi näitel tähendab see pikka rida vastunäidustusi, mispuhul kodus sünnitada ei tohi. Et praegu on asi põrandaalune, siis hindab iga naine riske ise.
