Kodutu Meelis: "'Ma ei tahagi teistsugust elu!"'
Esimene kohtumine Katiga ei toimu pealinna kohvikus, vaid Tallinna keskhaigla siseosakonna kõledas palatis. Kati on juhuslikult minu palatikaaslane.
Poolpikad helepruunid lokkis juuksed, lopsakad huuled, suured rohelised silmad, pikad jalad ja trimmis figuur. Isegi luitunud ja väljaveninud haiglariietuses näeb Kati hea välja. Veel enam - ahvatlev naine, kelle nimel mehed võiksid võidelda koha pärast tema südames ja voodis.
Aeg-ajalt tõmbab ta luitunud kitli hõlmad ümber oma kleenukese keha tihedamalt koomale, kurdab köha ja palavikku ning on vaevatud kõikvõimalikest protseduuridest, mida arstid tema kallal läbi viivad.
Kati jõudis haiglasse tänu oma mehele Meelisele, kes võttis 40kraadise palavikuga naise käevangu ja lohistas keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda. Sest kiirabi kutsuda poleks Katil ja Meelisel võimalik - nende ajutine kodu asub tühjas majas, mille omanik suure tõenäosusega ei teagi, et seal elavad kodutud. Nii võiksidki Kati ja Meelis nende elukoha küsijale vastuseks parafraseerida tuntud laulusõnu: "Mu aadress pole maja ega tänav, mu aadress on... Eesti Vabariik."
Kuigi haiglas on Katil pehme voodi, soe toit ja pesemisvõimalused, igatseb ta "koju" ja oma mehe järele. Peopessa mahtuv Ericssoni telefon on Katile ainus võimalus kontrollida, kas mees on purjus või kaine. "Mul on kohe suur mure tema pärast, kipub kodus õlut jooma ja siis hakkab tal paha," kurdab Kati.
Kui külastusaeg kätte jõuab, läheb Kati närvi. Sest ta on andnud mehele kindla käsu kohale ilmuda ja naisterahvale vajalikke hügieenitarbeid tuua. Ju on siiski kurjustamisest kasu olnud, sest pärastlõunal kostab äkki koridorist kõva pudelite kolinat. Tegelikult annab kolmest mehest koosneva seltskonna tulekust märku imelik hais. Siis kostab kolin ja lõpuks marsivad riburada pidi palatiuksest sisse Kati külalised nagu kolm trolli, kelle habetunud näod nalja ei mõista. Kuid mehi nähes läheb naisel nägu naerule. Mida heledamaks lähevad Kati kilked palatis ja mehisemalt kostavad meeste hääled, seda mornimaks lähevad aga meditsiinitöötajate näod. Lõpuks läheb üks neist palati uksele ja teatab, et külalistel on aega viis minutit ja siis peavad nad lahkuma. Mehed ei lase end sellest nõudmisest eriti häirida ja kottide kolinal lahkuvad siis, kui ise tahavad.
Õnnelik Kati ei kurda enam halba enesetunnet ja on nõus vastama küsimusele, miks temast - kaheksa lapse emast, pealegi parimais aastais naisest - on saanud kodutu. Räägib mõnuga, aeg-ajalt teeb pause, mis peaksid väljendama meeleliigutust. Kati ja tema viies mees Meelis pole tüüpilised kodutud, kes haisevad, on salaalkoholi või süütevedeliku joomisest paistes ja külmuvad kuskil põõsa all surnuks.
Kati ja Meelis ei väsi rõhutamast, et nemad pole nagu need kõige-kõige madalamale kukkunud. Jah, neil pole k&uum l;ll kodu ega kindlat töökohta, ei maksa ka riigile makse, kuid mõlemal on hinges väike lootus olukorrast välja rabeleda. Nad valivad, mida söövad ja joovad, harivad nii ihu kui hinge ja ka katus on pea kohal. Sellepärast tituleerivad nad end kultuurseteks kodututeks.
Kutsumata külalistel Kati ja Meelise juurde asja pole. Seepärast pani Meelis isegi maja uksele ette korraliku luku, sest narkomaanid hoiavad silma peal kohtadel, kus pesitsevad kodutud - kus on inimesi, sealt on ka midagi varastada. Ükskord varem pidi Kati nagu emalõvi seisma aga maja välisuksel ja ketiga vehkides narkomaane eemale peksma. "Nemad olid kuuekesi, mina üksi, aga jagu neist sain," kiidab ta. Otsib veel oma kõhnadelt käsivartelt jälgi sinikatest, mida ta löömingust sai.
Kodukord näeb ette, et esimesel korrusel, maapinnale, roiskumisele ja niiskusele lähemal peavad nagu keldrikakandid endal hinge sees hoidma need, kel on ükskõik, mida nad söövad või joovad. Riigiviin või Saku õlu on nende maole liigne luksus, vajaliku kaifi annab ka süütevedelik või siis "kolmekordne". Teise korruse toad on võrreldes esimese korruse lagaga suisa sviidid, kust ei puudu ka elektrivalgus.
Enne ülakorrusele jõudmist tuleb teed murda läbi kola, mille tegelik koht oleks prügimäel, kuid mis kodutule tähendab tagavara mustadeks päevadeks. Võib-olla on toauksed tihendatud ja prügikotid kinni seotud nii hästi, et ootamatuteks lõhnaaistinguteks valmis ninna ei karga ühtki haisu, mille peale tekiks tahtmine plehku panna või süda sees keerama hakkaks. Mida võib nina tunda aga kuumal suvepäeval, sellele ei taha mõeldagi. Rääkimata mõttest nakkushaigustele...
Et aga kägisevat ja kitsast puutreppi mööda määrdunud käsipuust kinni haaramata teisele korrusele jõuda, peab vahemaa läbima hästi kiiresti. Teine võimalus - peab olema väga hämar, et mitte näha harjumatuid üksikasju.
Alles Kati ja Meelise elamist nähes võib mõista, miks nad endid sihikindlalt kultuurseteks kodututeks nimetavad. Tuppa astudes ootab ees järjekordne vapustus. Kuigi köök näeb välja kui kolikamber, ei hakka silma pesemata ega haisvaid nõusid, pigem on kapid täis eluks vajalikke potte-panne, kruuse ja söögikraami. Salaja majja toimetatud juhe annab toitu kollakale elektripirnile toa laes, mis heidab valgust võrdlemisi korras ja koduselt segamini toakesele. Põrandal on jala all tunda pehme ja puhas vaip, akna all vana kirjutuslaud, millel ootamas kohvimasin ja lahustuva kohvi purk.
Üht viltust seina varjab maast laeni läikiv sektsioonkapp, mida ehivad kuldsed metallribad. Umbes kolmkümmend aastat tagasi võis sellist kappi endale lubada vaid kolhoosi esilüpsja, nüüd on sellest saanud Kati ja Meelise varandus. Teise seina ääres on veel Meelise Kohtla-Järvelt pealinna tulnud sõbra Nikolai ase. Keset tuba lauake puuviljade ja fotoalbumiga, akna kõrval vanaaegne puhvet. Külaline saab nina ette kohvitassi, pererahvas lepib ise kangema kraamiga.
Kati kurdab, et tal on veidi halb olla, ja seepärast sätib ta end voodil mugavalt sisse. Sirutab vaid aeg-ajalt käe viinapudeli poole ja rüüpab õlut sakummiks peale. Iga lonksuga tõuseb naise hääl, sest elus on nii palju olnud ülekohut ja las nüüd Meelis ikka räägib kõik südamelt ära.
"Räägi, räägi kohe nii, nagu oli," utsitab Kati. Kui Meelis juba oma häält ei kuule, manitseb ta naist vaiksemaks. Kati ei solvu, keerab end korraks puhta teki ja voodiriietega kaetud laiale abieluvoodile kerra ja ajab end siis uuesti istukile nagu jonnipunn. Kurdab, et tervis kehva, nimelt olevat tal B-hepatiit ja bronhid haiged, ning võtab kosutuseks lonksu viina.
Meelis on selles majas suur juht ja õpetaja, kelle teadmata ei juhtu midagi. Tema otsustab, kes võib nendega ühe katuse all elada ja kes mitte. Nii võttis ta ära naabertoa võtme Evkalt ehk Evilt. "Kujutad ette, tal on lahtine tuberkuloos ja aids, ei meie taha temaga ühe katuse all elada," krimpsutab Kati nina. Kus on Evka nüüd, see jätab pererahva külmaks. Igaüks peab ise enda eest seisma. Küll on omaette toa ülakorrusel saanud pensionieas Kalev, kes aastatega üha madalamaks vajunud ja meenutab muinasjuttudest tuntud gnoomi. Kui aga gnoomid on õelad, siis Kalev on viisakas, teretab tuppa tulles ning jutule vahele ei sega. Võtab lonksu Meelise pakutud pudelist ja kuigi kell näitab alles kaheksandat õhtutundi, läheb oma tuppa magama. Mida sa ikka pimedas niisama istud. Kalevi tuba on üleliigsest kolist tühi, kušett seina ääres ja kaltsuvaip pehmendab jalasamme. Kuid külm ja rõske nagu hundilaudas - vähemalt toit ei lähe pahaks.
Tagasi Kati ja Meelise juurde. Kati on unustanud oma tervisehädad ja kuigi põrand naist igas suunas kõigutab, tõmbab ta lahti köögikapi uksed ja näitab kuivainete pakke, millest jaguks süüa teha mitu nädalat.
"Meil pole millestki puudust," kinnitavad Kati ja Meelis. Hakka neid kas või uskuma, sest seinakapp on täis riideid ja põrandal paistab rivi valgeid tosse.
"Isegi mobiiltelefone on vaid kastitäis," sakutab Meelis ei tea mitmekümnest telefonist koosnevat kastitäit (kõik need olevat leitud). Sobrab neis mõnuga ja viskab kasti kapi peale tagasi. Videomakk ja kotitäis filme - pole vaid telerit, millega uudiseid vaadata. "Küll Meelis mulle teleka ka toob," kinnitab Kati.
Ta on oma mehe üle ääretult uhke. "Minu mees ei oska vaid lennukit, rongi ja laeva juhtida, ülejäänud töödega saab kõigiga hakkama." Mõistagi pole vanas majas vett. Seda toovad mehed köögitoimkonnas olles paar maja edasi asuvast linna veevärgist. Kui külmaga torud kinni külmuvad, aitab veemure lahendada lähedal asuv tankla. "Ega tankla töötajad sellele hea pilguga ei vaata, aga mis nad ikka meile teha saavad," nendib Kati. Korruse peale on üks kempsupott alles jäänud ja seda kasutavad vaid ülakorruse asukad. Poti kõrval on veeämber, sest paksem kraam tuleb ka potist alla uhtuda. Ometi on peldik siin märgatavalt puhtam kui mõni linna ühiskondlik tualett.
Kultuurne kodutu suudab endale muretseda nii süüa kui ka juua, ta püüab päevas vähemalt korra süüa sooja toitu. Meelis pajatab, et igal õhtul toovad nad kamba peale paar pudelit viina ja neli-viis õlut. Süütevedelikku ehk kodutute keeli tekiilat nemad ei joo, sest see tapab tervist. Kui juua, siis viina. Seepärast suhtuvad ülakorruse elanikud alama korruse rahvasse kui Olümpose jumalad. Kuid Meelisel on nende lageda taeva alla kihutamiseks liiga hea süda ja seni, kuni nad korrale alluvad, võivad nautida katust pea kohal. Kati kui perenaine hoolitseb ülakorruse meeste ninaesise eest, aga kui tal on tervis vilets või ei jaksa-taha voodist välja tulla, teeb süüa Meelis. Näiteks mulgiputru. "Ta ju ise Mulgimaalt pärit," itsitab Kati. Meelise käes on rahakott ja tema muretseb ka vajaliku toidu, kangema kraami ja suitsud. Kui Katil on vaja midagi isiklikku osta, siis ütleb mehele, ja pole juhtunud, et ta seda ei saa.
Prügikastist leitud haisvat toitu teise korruse rahvas ei söö, köögivili ostetakse turult ja lihakraam on menüüs.
Meelis jagab lahkelt õpetust, kuidas kodutuna saada riided selga ja kõht täis süüa. "Korralikud ja puhtad riided peavad seljas olema ning ka ise viisakas. Tuleb oma abi pakkuda, vastutasuks leidub alati kaupluses söödavat, millel "parim enne" möödas, aga tarvitamiskõlbulik. Rikkad panevad meie jaoks prügikasti kõrvale kotid riiete ja jalatsitega," pajatab ta lahkelt. Ja kui ongi huvi järele uurida prügikasti sisu, siis panevad kultuursed kodutud kotid pärast korralikult prügikasti tagasi, mitte ei jäta laga selle kõrvale, nagu teeksid selle maja esimese korruse elanikud.
Meelis on kahtlemata autoriteet. Teda tuntakse ja kardetakse, sest oma tööpiirkonnas ta võõraid ahnitsejaid näha ei taha. Kui ikka keegi kirjutamata seadustest kinni ei hoia, siis teeb need selgeks rusikate abiga. Ja kord saab majja.
Mehe ütlust mööda tunneb ta kolmandikku Tallinna kodututest, kokku võib neid tema arvamist mööda olla aga kuni 3000-4000. Seepärast ei julge talle vastu vaielda ükski kolmest mehest, kes Kati ja Meelisega ühe katuse all elavad. Nemad koguvad iga päev taarat ja vanametalli ning raha annavad Meelisele.
Meelis tunnistab, et teistsugust elu ei tahakski enam. Viha teda petnud naise vastu on olnud nii suur, et tagasipöördumine endisesse ellu näib võimatu. "Maksan kätte kõigepealt iseendale," põhjendab ta oma praegust elu ja joomist. Kui aga Kati hakkab rääkima oma suurest unistusest minna elama maale ja omada väikest majakest lilleaia ja kanakarjaga, siis ei vaidle ta sellele unistusele vastu. Kuigi tema elaks parema meelega ikkagi Tallinnas. Aga Kati heaks on valmis Meelis ka maale minema või leidma kindla töökoha ja elamise.
"Kui teist inimest armastatakse, ollakse valmis tema jaoks kõik tegema," selgitab ta. "Mina armastan sind ka," on Katil silmad vees. Peidab korraks näo käte vahele, tõmbab lurinal ninaga ja süütab järjekordse sigareti.
Et ikka oleks selge, milles on nende vahe teiste kodututega võrreldes, näitab Meelis enne külalise lahkumist maja allkorruse asukaid. Üks alumise toa elanikest tuleb, küünal käes ja koer saatjaks, uudistajatele vastu. Kas ootab ees öine kogumisretk või ajab häda põõsa taha, ei ole tahtmist uurida. "Ole nüüd valmis," hoiatab Meelis ja sikutab lahti viltu vajunud ukse.
Sealsed elanikud on jõudnud juba voodisse pugeda. Kui võib voodiks üldse nimetada seda määrdunud rõivaste-tekkide hunnikut, mille sisse on pugenud paistes näoga olevus, kellest ei saagi enam aru, kas ta on mees või naine. Õnneks ei suuda taskulambi valgus näidata kogu toa räpasust ja silm haarab hetkeks vaid lauakese mingite toidujäätmetega, mille päritolus ei maksa kahelda - prügikasti kaup. Nina tõrgub sügavalt läpatanud ja roiskunud õhku sisse tõmbamast. Ruumis, kus kunagi oli köök, on vähe alles jäänud, paar toruotsa turritab põrandast välja. Meelis juhib taskulambiga tähelepanu tumedatele hunnikutele põrandal ja kollast vedelikku täis viieliitristele veepudelitele. Ka kodutu ihu vajab kergendamist.
Pärast lahkumist tuleb tahtmine end maani täis juua. Aga seda ma ei tee.
