“Koerad on parimad sõbrad ja taat näeb ka šeff välja”
“Tore mees ja tore koer. Väärib igati Suvepaari tiitlit!”
“Kõige parem suvepaar! Esiteks, koerad on parimad sõbrad ja taat näeb šeff välja.”
“Hoidsin neile pöialt!”
Nii hõikasid Ekspressi Suvepaari valimisel Antonile ja Karule kaasa elanud lehelugejad.
Ekspress käis äsja võitnud suvepaari õnnitlemas ning, nagu lubatud, pärjati tiitliomanikud lisaks aule ja kuulsusele fotosessioni ja kingikotiga. Teades, et tegemist on metsas käia armastava duoga, viis Ekspress muu hulgas kingiks seene- ja marjaentsüklopeediad. Samuti said võitjad endale lehetellimuse.
Anton ja Karu ise kohtusid Tartu turul kaheksa aastat tagasi. Kui Anton naise Raissaga Tartus elas (nüüd elavad nad Tartumaal Kasepääl, endine traktorist ja keevitaja Anton on pensionil), käisid nad turul prille ja riideid müümas. Aga seal müüdi ka väikest kutsikat, kellel polnud saba.
Anton läks sabata koerakesega Raissa juurde: “Tahad, ma ostan sulle väikse karu?”
Nii läks ja “väike karu” vahetas 5 krooni eest omanikku ning kolis Nõo kandist Tartusse Krikuhhinite juurde elama. Peremees veel muretses, kas koer satub ikka heasse peresse või missugune ta saatus saab olema…
“Esimest korda, kui metsa läksime, näitasin: “Näe, see on seen!”,” räägib Anton. Keegi ei osanud siis aimata, kui suur seeneline Karust tuleb.
“Nüüd panen hommikul riidesse, kui tema ajab end juba parts! püsti ja jookseb auto tagumise ukse juurde ootama. Mina ei tea, kuidas ta teab, et seenele minek on.”
Ja “kaks-kolm kilomeetrit enne kohale jõudmist hakkab haukuma”.
Ja “kohale jõudes on esimene, kes välja tormab, ja kui seen leitud, hakkab jälle haukuma”. Ta leiab peamiselt kukeseeni ja kaseriisikaid, aga ka puravikke.
200 kilogrammi ainuüksi sel sügisel Krikuhhinite poolt sisse tehtud seeni kinnitab, et metsas ei käi nad tõesti jalutamas. Anton: “Isegi metsarajad on tal teada.”
Ja kuigi Karu võib ka hammustada — kui Raissa diivanil lösutavat Antonit torkima läheb –, on koer metsas kõigi eest väljas. “Kujutad ette, ma ütlen, mine otsi ema üles, ja ta leiab kas või poole kilomeetri kauguselt üles. Ta ei ole lihtsalt tark. Ta on v ä g a tark! Targem kui inimene. Vaatab otsa ja saab aru, mis sa mõtled.
Elus pole näinud, et üks koer võib nii tark olla!”
Ükskord, kui Anton koeraga jälle Tartu turul oli, kuulis ta, kuidas keegi hüüab: “Näe, see on ju meie koer!” Mees, kes koera Antonile müüs, oli rahul sellega, mis ta nägi: ilus särav loomake, koheva karvaga (jah, nagu selgub, kammib Anton teda iga päev ja kord nädalas käiakse isegi saunas).
