03.10.2007, 00:00
Kogu Eesti kommunistid – ühinege!
Ma olen viimasel ajal tõsiselt imestanud, kuidas on
võimalik, et vanad ja noored kommunistid pole Eestis üksteist veel
leidnud. Savisaarel, Rüütlil, Reiljanil pluss
ülejäänud kambal ning nooremat sorti eesti uusvasakpoolsetel on
äärmiselt palju ühist. Mõlemad seltskonnad on veendunud,
et praegune Eesti ühiskond on põhimõtteliselt
ebaõiglane, firmadelt ja ärimeestelt võetakse liiga
vähe obrokit ning rõhuv enamik inimesi elavad neetud
värdjaliku kapitalismi süül getodes masendavas palgaorjuses.
Kummalgi on omad tugevad küljed. Vanad oskavad elegantsete nippidega
hääli koguda – K-kohuke, ekspresidendi hõbehallide
lokkide soliidsus, 500kroonistega pensionäride äraostmine –,
noored see-eest mõistavad efektselt meedia pideva tähelepanu all
olla ning põlglikult 1987. aasta stiilis kohalikke orjapidajaid,
fašistipeeniseid ja rassiste siunata.
Miks ei julge auhinnatud filmikunstnik Veiko Õunpuu tunnistada, et Edgar Savisaare populistlik võrdsustamisele orienteeritud majandusprogramm sobib kõige paremini kokku tema nägemusega Eesti väärikuse taastamisest ning võrdsusele püüdlevast ühiskonnast? Ning kuidas tema kirglik jutt kodumaal võimutsevast nürist fašismist ning eestlastest kui lollist ja tigedast rahvast võiks minna otse Žirinovski kõnedesse?
Kuhu jääb kapitalismi ultraobjektiivselt vägivaldseks nimetava Anders Härmi jõuline toetus Rahvaliidu kampaaniale õnnetuid vaesuvaid maainimesi stabilisatsioonifondi ümberkantimise abil rikastada?
Miks tõusev näitleja Rain Tolk ei skandeeri avalikult, et “Kommarid ahju!” on ka tema meelest jube vaenuõhutav fašistlik T-särk, nagu kuulutas Keskerakonna noortekogu?
Savisaare mäng Vene kaardile ning kodakondsuse nullvariandile sobiks ju ideaalselt Elo-Mall Toometi kirjutisega, kuidas iga sisserändaja on Eestile kingitus.
USA kristlik-konservatiivset diktatuuri põlgava kolumnist Tristan Priimäe üleskutse Ameerika rämpsfilmide kõrgemaks maksustamiseks peaks olema ju vägagi meeltmööda vanale imperialismivihkajale Arnold Rüütlile, kes on mures eesti rahvast kahjustava massikultuuri pärast.
Ühesõnaga, kui vanad kommarid noorte uusvasakäärmuslastega kampa löövad ja parlamendis absoluutse enamuse saavad, siis ma loodan, et saan idee eest rasvase riikliku sotspreemia ja muretu pensionipõlve.
Miks ei julge auhinnatud filmikunstnik Veiko Õunpuu tunnistada, et Edgar Savisaare populistlik võrdsustamisele orienteeritud majandusprogramm sobib kõige paremini kokku tema nägemusega Eesti väärikuse taastamisest ning võrdsusele püüdlevast ühiskonnast? Ning kuidas tema kirglik jutt kodumaal võimutsevast nürist fašismist ning eestlastest kui lollist ja tigedast rahvast võiks minna otse Žirinovski kõnedesse?
Kuhu jääb kapitalismi ultraobjektiivselt vägivaldseks nimetava Anders Härmi jõuline toetus Rahvaliidu kampaaniale õnnetuid vaesuvaid maainimesi stabilisatsioonifondi ümberkantimise abil rikastada?
Miks tõusev näitleja Rain Tolk ei skandeeri avalikult, et “Kommarid ahju!” on ka tema meelest jube vaenuõhutav fašistlik T-särk, nagu kuulutas Keskerakonna noortekogu?
Savisaare mäng Vene kaardile ning kodakondsuse nullvariandile sobiks ju ideaalselt Elo-Mall Toometi kirjutisega, kuidas iga sisserändaja on Eestile kingitus.
USA kristlik-konservatiivset diktatuuri põlgava kolumnist Tristan Priimäe üleskutse Ameerika rämpsfilmide kõrgemaks maksustamiseks peaks olema ju vägagi meeltmööda vanale imperialismivihkajale Arnold Rüütlile, kes on mures eesti rahvast kahjustava massikultuuri pärast.
Ühesõnaga, kui vanad kommarid noorte uusvasakäärmuslastega kampa löövad ja parlamendis absoluutse enamuse saavad, siis ma loodan, et saan idee eest rasvase riikliku sotspreemia ja muretu pensionipõlve.