Kohe on näha, kes lapsi ei taha

Suvi ja mood on üheskoos paljastanud naiste õlad ja nüüd on kohe näha, kes ei taha lapsi. Eesti ööklubides kohtab üha rohkem tüdrukuid, kelle seljal ilutseb imeplaaster - rasestumisvastane.

Lunastus saabus Ameerikast! Populaarsust koguva preparaadi aluseks on geneetika uusimad saavutused. Selle koostisse kuuluvad ained “lülitavad välja” geeni, mis vastutab spetsiifilise valgu tootmise eest, mille koodnimetus on ZP3 (blondiinid vabandagu, kui asi tundub liiga keeruline). See valk mängib olulist osa viljastamisel: just tänu temale kinnitub spermatosoid munaraku pinnale, et hiljem selle sisse tungida. Nii muudab kontratseptiiv viljastumise võimatuks (tähelepanu, hiirte peal katsetatud!).

Välimuselt näeb see rasestumisvastane imevahend välja nagu tavaline haavaplaaster.

Suvehooaja algusega on näha, et linn kubiseb “plaasterdatud” naisolevustest.

Plaaster ilmus müügile juba mõne aasta eest, kuulutades sõja inimese peamisele evolutsioonilisele eesmärgile, soo jätkamisele. Kuid nüüd on sellest, millest varem ei olnud üldiselt kombeks kõva häälega rääkida, saanud kõikidele demonstreeritav aksessuaar. Pealegi annab imeplaaster – lisaks muudele hüvedele – ainest fantaasialennule: kuhu see kleepida, millise kujuga see võiks olla (plaastrit saab ju kääridega lõigata). Naised, teil on lõputu hulk valikuvõimalusi!

Arstid kinnitavad, et rasestumisvastane plaaster Evra toimib samal põhimõttel mis rasestumisvastased pillidki. Mõlemad sisaldavad naissuguhormoone, mis tõkestavad vereringesse jõudes rasestumist.

Plaaster on mugav vahend pisut hajameelsetele naistele, kellele on kohutavalt tüütu iga päev pille võtta. Või neile, kellel lihtsalt pole kella – rasestumisvastaseid pille peab ju võtma iga päev samal kellaajal. Teadlased on isegi välja ­uurinud, et ligi pooled naistest unustavad tsükli jooksul ühe või paar pilli õigel ajal võtta.

Plaastrit peab aga nahale kleepima vaid kolm korda kuus – üks plaaster nädalaks, mille jooksul see eritab kehasse hormoone. Üks plaastrivaba nädal on menstruatsiooni aeg.

Plaastri puhul on ebameeldiv muidugi asjaolu, et nädalaga kipub see nahalt ära tulema või õigemini selle servad tulevad lahti ja jäävad näiteks pükste külge kinni. Ja siis, kui saabub aeg see ära võtta, jääb nahale valge liimilaik. Plaastri peab asetama igal nädalal eri kohta – tuharatele, käsivarrele, selja ülaosale või kõhule.

Uue vahendi eelis pillide ees on aga veel see, et hormoone jõuab kehasse väiksemas koguses ning nende tase veres on ühtlasem – pilli sisse võttes tõuseb hormoonide tase mõneks tunniks väga kõrgeks.

Kui naine on kasutanud plaastrit 13 tsükli vältel, on tema rasestumisvõimalus 0,7 protsenti, mis on 3 protsenti parem tulemus kui suukaudsete kontratseptiivide tarvitamisel. Vaid 1,9 protsendil juhtudest tuli hormoonplaaster välja vahetada, sest see tuli naha küljest lahti.

Kõrvaltoimed olid samuti minimaalsed: 1,8 protsenti täheldas iiveldust, 1,5 tujulangust, 1,1 peavalu ja 1 protsent naisi ebameeldivat tunnet rindades.

Imeplaaster on nagu eristusmärk ja kindlustab vähemalt selle, et ainsa pilguga saab olla kindel, kui kaugele temake on valmis teiega minema.

Uuele vahendile võib surmahoobi anda üksnes see, kui tulevad välja meestele mõeldud suukaudsed kontratseptiivid.

Veelgi mugavam vahend

• Rasestumisvastane tuperõngas NuvaRing sisaldab, nagu ka plaaster või pillid, kaht naissuguhormooni, mis tasapisi naise kehasse erituvad.

• Plastist tuperõngas, mille diameeter on umbes viis sentimeetrit, tuleb asetada sügavale tuppe nagu tampoon. See jääb sinna kolmeks nädalaks ning siis tehakse seitsmepäevane menstruatsioonipaus, misjärel tuleb kasutusele võtta uus rõngas.