Kohtumine Enzo Ferrariga
Majaperemees juhatab meid lahkesti teisele korrusele. Ülakorrusel tundub olevat palju rahvast, oma kümmekond inimest. Jõuame ähkides üles ja – seal ta on! Otse minu vastas seisab tuttav figuur. Iseloomulik kongus nina ja vältimatud päikeseprillid selle kohal ei jäta kahtlust, et tegemist on Enzo Ferrariga.
Tegelikult jälgib commendatore juba viisteist aastat maapealseid tegemisi taevariigist. Minu vastas seisab vahakuju, ent sarnasus piltidelt nähtuga on vapustav. Meetri kauguselt vaadates tundub, et hommikul aetud habe on õhtupoole jälle tasapisi vaikeseks tüükaks kasvanud. Ainus, mis tõeliselt üllatab, on pikkus – silma järgi pakuks Ferrarile vähemalt 1.85.
Tegelikult koosneb peaaegu kogu trepimademelt silma hakanud seltskond vahakujudest. Tallinna lähedal elavad Ene ja Andres Mänd on nende valmistamisega tegelenud juba kümmekond aastat. Enzo Ferrari märgib nende jaoks juubelit, maailma ühe kuulsama autofirma legendaase asutaja kuju on nende sajas "toode". Enamik toodangust on läinud Soome, mõned kujud asuvad ka Eestis. Vanahärra Ferrari aga võtab peatselt ette reisi kodumaale. Kuju tellija, itaallasest tööstusmagnaat Massimo Rossi (kelle vahakuju seisab samuti Mändide juures, otse Ferrari kõrval) paneb selle seisma oma Ferrari autode kollektsiooni keskele.
Vahakujude juurde sattusid arhitektiharidusega Männid juhuslikult. 1990ndate aastate algul oli Andres ARS Monumentaalis peakunstnik, kui tema poole pöörduti Tartu tudengimuuseumist sooviga tellida Kristjan Jaak Petersoni vahakuju. Andres uuris asja skulptoritelt. Tulemus – Eestis pole võimalik vahakujusid teha. Mõni aasta hiljem tegi Tallinnfilmis kunstnik-lavastajana töötanud Ene lühikest reklaamklippi ühele Soome lõbustuspargile. Juhuslikult oli sama firma just äsja saanud Mikkelis asuva vahakujude muuseumi omanikuks ja uuris, kas Eestis on võimalik vahakujusid teha.
Asi läks huvitavaks, kui soomlased paar nädalat hiljem näidisena Napoleoni pea kaasa tõid. Seepeale istusid Männid koos skulptori Aime Kuulbuschi ja nukufilmikunstniku Tiina Linzbachiga maha asja arutama. Napoleon oli nii viletsa kvaliteediga, et kahtlust ei tekkinud: SELLISE suudame kindlasti valmis teha.
Kui proovitööna valmistatud Aakke Kaljala kuju Mikkeli muuseumi jõudis, oli tase selge. Sealsetest eksponaatidest kannatas võrdluse välja ainult Tussaud' muuseumist kingitusena saadud paavsti kuju. Soomlased tellisid seepeale Mändidelt kohe kuus kuju ja läkski töö lahti. Paljud hilisemad tellijad on Mändide juurde jõudnud just tänu sellele, et on näinud nende tehtud ja Soome muuseumides välja pandud kujusid.
Kaheksa aastat läks kogu Mändide toodang Soome. Esimene kodumaine tellija oli Ühispank, kellele valmistati Eesti rahatähtedel kujutatud isikute kujud.
Soomest ongi Mändidel huvitavaid meenutusi sealsete kuulsustega kohtumisest. Kohalikud on Katri-Helenat või Lasse Vireni kohates peaaegu valvelseisangus – ikkagi kuulsused. Männid aga suhtuvad neisse kui objektidesse – uurivad nahavärvi, nina või kõrvade kuju, sünnimärkide olemasolu ja muid detaile – ning "objektid" tunnevad end seetõttu tavaliselt üsna ebamugavalt.
Mändide valmistatud kuulsusi:
Lennart Meri
Valdo Pant
Bill Clinton
Boriss Jeltsin
Rootsi kuningapere
printsess Diana
marssal Mannerheim
Juha Kankkunen
Teemu Selänne
Jani Sievinen
The Beatles
Elvis Presley
Benny Hill
Jean-Paul Belmondo
Fernandel
Marlene Dietrich
Martti Ahtisaari
Tarja Halonen
Jörn Donner
Katri-Helena
Spede Pasanen
Lasse Viren
Mika Häkkinen (valmimas)
Kuidas valmistatakse vahakuju
Vahakuju valmistamine kestab umbes kuus kuud. Töö algab modelleerimisest, millega tegeleb skulptor. Elavaid modelle tavaliselt mõõdetakse, surnute puhul on aluseks fotod ja/või filmid. Skulptori valmistatud savist kujult võetakse kipsist negatiivvorm. Vahakuju valamisel kallatakse vorm sulavaha täis, lastakse jahtuda ning seejärel kallatakse hangumata jäänud vaha vormist välja. Mida kauem vahal jahtuda lasta, seda paksem tuleb kuju moodustav koorik. Männid lasevad vahal jahtuda viis minutit ning nende kujud on tõenäoliselt kõige õhemad maailmas, ühtlasi ka kergeimad (umbes 15 kilo).
Männid kasutavad tavalise kärjevaha ja kosmeetlilise mesilasvaha segu, hilisema viimistluse hõlbustamiseks lisatakse ka värvainet. Vaha sulamistemperatuur on umbes 80 kraadi, kuid kuumus valmiskujusid ei kahjusta (Mändide kujudel on küll igaks juhuks siseküljel õhuke kipskoorik). Seevastu külmaga peab ettevaatlik olema – kujud muutuvad rabedaks ja võivad praguneda.
Alles jäänud vorme kasutatkse mõnikord veel, kui tellija soovib saada anonüümset kuju. Nii võibki juhtuda, et 18. sajandi postipoisil on Valdo Pandi pea (vaadates sellest küll aru ei saa).
Päid valmistatakse tegelikult kaks. Üks jõuab lõpuks kuju külge, teise järgi tehakse keha. Pärast valamist pea silutakse, meigitakse (õlivärvidega) ning varustatakse silmade ja juustega. Männid valavad pea ühes tükis koos kõrvadega (need on samuti täpselt modelleeritud), mõnel pool aga valitakse kõrvad "kataloogist". Labakäed pole tavaliselt "originaalid", surnud modellide puhul poleks see isegi võimalik.
Käed on kujudel kolme liigendiga, istuvatel kujudel tehakse tavaliselt ka põlved liikuvaks. Keha katavad Männid vatiiniga, et anda kujule õige kehahoiak ja tagada riiete hea istumine. Kui modelli pole võimalik mõõta, ent on olemas tema riided, määrataksegi kuju suurus sageli nende järgi.
Silmadena kasutakse tavalisi meditsiinis pruugitavaid klaassilmi (ka katkisi, sest tagakülg ei jää ju näha) või spetsiaalseid nukusilmi. Viimaseid küll vähem, sest need kipuvad olema liiga suured ja ebaloomulikud. Juuksed on Mändide valmistud kujudel tavaliselt ehtsad Eestist pärit inimjuuksed, nende päheistutamine võtab viis nädalat.
Transpordiks võetakse kujul pea ja käed küljest, pakitakse eraldi kotti ja kasti.
Valmiskuju hind on umbes 70 000 krooni.
