"'Kohtuotsus ütleb – ma olen loll!"'
Sel neljapäeval jätkub Harju Maakohtus istung AS Ungru Auto pankrotiasjas. Esmapilgul on see igav lugu, kus Hansa Liising nõuab tillukeselt Kärdla firmalt 1,5 miljonit krooni varastatud veoauto ja haagise eest. Tegelikult hargneb selle taga ebatavaline ja haarav saaga, mille niidid viivad nii kaitseväe Kalevi pataljoni kui ka Hispaania Päikeserannikule.
"Minu mõistus on otsas," ohkab Ungru Auto juht Andres Romanov. "Ma olen mustas nimekirjas kui pätt ja kaabakas, aga tegelik süüdlane naerab." 45aastase veoettevõtja juhtum on õpetlik lugu õiguskaitsest, et mitte öelda õiguskaitsetusest moodsas Eestis.
Põrandaalused kõneeristused reedavad suli
See algas nohusel jaanuariõhtul seitse aastat tagasi, kui Stockholmist Vilniusse teel olnud autojuht Mart parkis masina Rohuküla sadamas ja sõitis nädalalõpuks koju Hiiumaale. Kui Ungru Auto sohver pühapäeval mandrile naasis, et hommikuks Leetu jõuda, oli aastavanune Scania koos 20tonnise paberikoormaga kadunud nagu tina tuhka.
"Selliseid autosid ei varastata juhuse peale," teadis firmajuht Romanov kohe, et tegu polnud poisikeste lõbusõiduga. Tõsiasi, millest kaheksa autoga rahvusvahelisi vedusid teinud firma asjad traagilise pöörde võtsid, oli, et naist vaatama läinud sohver jättis dokumendid masinasse. See rumalus tähendas, et kindlustus ei maksnud sentigi.
"Asi oli hullemast hullem," möönab 1,6 miljoniga vastu pükse saanud ärimees, kes asus ise aktiivselt tegutsema. "Suhtlesin pidevalt politseiuurijatega, aga tulemus oli null. Niidiotsi polnud." Juba mõni nädal hiljem menetlus peatati, sest kahtlusaluseid ei suudetud kindlaks teha.
Isiklike sidemete kaudu hankis Romanov mildagi, mis lihtsurelikule peaks olema kättesaamatu – Rohuküla mobiilimasti kõneeristused varguse ajal. Tuttava eksvõmmi abil sõeluti sadade kõnede seast välja kahtlusalune – Urmas Nahkor (38), kes oli politseile varasemast tuntud nimi. Esimest korda karistati teda 1985. aastal varguste eest.
Pataljoniülem julgestab vargust
Kuu pärast esimest autovargust, 20. veebruari öösel, läks sarnastel asjaoludel Virtsu sadamast kaotsi ühele Saaremaa firmale kuuluv Volvo koos haagise ja kaubaga, maksumusega 1,7 miljonit krooni. "Nüüd võttis uurija juba ise Virtsu masti eristused ja oh imet – oligi jälle Nahkor," räägib Romanov.
Veel üllatavam oli seekord, kellega Nahkor varguse ajal sidet pidas. Number, millele ta helistas, kuulus Kaitsejõudude Peastaabile ja seda kasutas ei keegi muu kui Kalevi Pataljoni ülem Sander Kesküla (39).
Hiljem pihtis kaitseväelane politseile, et koolivend Nahkor kutsus ta kaasa Virtsu sadamast veoautot ära tooma. Alles siis, kui sõber palus tal ümbrust valvata ja hiljem maanteel veoautost mõni kilomeeter ees sõita ning politseipatrullide eest hoiatada, taipas vapper leitnant, et osaleb varguses.
Ikkagi aitas Kaitsejõudude Peastaabi poolt eeskujuliku ohvitserina iseloomustatud Kesküla mõni aeg hiljem Nahkoril masina kõrvalteid pidi Läti piirile Murastesse viia. Seal anti veok üle tundmatutele meestele. Tasuks sai ohvitser mõnikümmend tuhat krooni. Kui valgustkartev haltuura hiljem välja tuli, kirjutas pataljoniülem välkkiirelt avalduse enda reservi arvamiseks.
Põhijoontes sarnase patukahetsusega – ma ei aimanud, milles osalen – esines Nahkori abiline Rohuküla varguses Guido Oja (39), kes oli elukutseline autojuht tööriistu maale toovas firmas. Kuigi mõlemad mehed raha saamist ja osalust tunnistasid, leiti pärast kaht aastat juurdlust, et nende osas kuriteo koosseis puudub. "See on jama!" ägestub Romanov. "Kuidas on see võimalik, kui mees tunnistab ülekuulamisel oma osalust?"
Legend "Lumehelbekesest"
Toimikud, mida hoitakse Pärnu maakohtu arhiivis, on täis üllatavaid detaile. Ehkki Nahkori osalus vargustes oli politseile teada juba 1999. aasta kevadtalvel, kulus aasta, enne kui ta kinni nabiti. Selle aja jooksul jõudis ta pihta panna ühe veoauto Tartumaal Rõngus ja ühe Pärnus, tuues kahju vastavalt 1,3 miljonit ja 1 miljon krooni. Kahju neis episoodides korvas kindlustus.
Kui Nahkor vahistati, võttis ta pikemalt puiklemata süü omaks, aga väitis, et vargused korraldas (andis valevõtmed ja -dokumendid) staažikas kelm Toomas Mändmets. Mõnedes tunnistustes on juttu isegi sellest, et Mändmets käis varastatud masinatel ise Läti piiril järel.
See on kriminaalidele tüüpiline "otste vette laskmine", kus patud aetakse surnud või teadmata kadunud tegelase kaela. Mändmets, hüüdnimega "Lumehelbeke", haihtus Eestist teadmata suunas juba 1998. aasta suvel ning nagu tagantjärele selgub, redutas kelmuste eest tagaotsitav mees samal ajal teisel pool maakera.
"Mina küll mingeid autosid ei tellinud! Ma olin tol ajal Kolumbias ja ütlesin ise poistele, et ajagu asju minu kaela, sest jumal teab, millal ja kas üldse ma tagasi tulen," muheleb Mändmets, kes enne rettuminekut võistles Eestis koos Nahkoriga ühes ralliekipaažis (Nahkor roolis, Mändmets luges kaarti).
Seiklusliku elulooga "Lumehelbeke" naasis Euroopasse 1999. aasta novembris, tabati 2002. aasta talvel Hispaanias ja kandis Eestis kelmuse eest karistust, kuid endise sõbra veoautovarguste kohta ei küsinud tema sõnul keegi.
Autotehing surnud mehega
Pärnu ja Tartumaa episoode ei uurinud mitte kohalik, vaid Keskkriminaalpolitsei. Ametlik põhjendus on, et need olid maakonnapiire ületavad ühe käekirjaga kuritööd. Väidetavalt püüti liistule tõmmata rahvusvahelise haardega Eesti autovaraste punti. Varastatud autode vahendamisega seostab Toomas Mändmetsa ka Hispaania politsei.
Ajal, kui politsei "suuri kalu püüdis", ei maganud ka Kärdla ettevõtja Romanov. Tema Autoregistrikeskuses töötav tuttav hoidis silmad lahti ja juba mõni kuu hiljem ilmuski registrisse kollane Scania, mis sarnanes Rohukülas ärandatuga. "See oli registreeritud kellegi vene nimega inimese nimele, kes oli surnud paar aastat tagasi," imestab Romanov.
Pisut hiljem toimus registris vangerdus ja masin vormistati kodanikule, kes elas Tallinnas Akadeemia teel sotsiaalmajas ja torkas silma sellega, et tema nimel oli veel paar metsaveokit. Edasi pandi masin ühes firmas laenu tagatiseks panti.
"Lootsin, et asi hakkab nüüd lahenema, aga ei," räägib Romanov. Ehkki ka kaitsepolitsei tundis huvi võltspaberitega auto arvele võtmise juhtumi vastu, esitasid afääri segatud ARKi ametnikud ja tankistid variatsioone teemal – ülemus käskis; detaile ei mäleta; elu on liiga kallis, et rääkida.
Otsad jooksid liiva ja ametiseisundi kuritarvituse uurimine jäi lõpuks soiku. Firma, kelle nimele masin kirjutati, lõpetas vaikselt tegevuse. "Võltsitud paberitega auto võetakse ülemuse käsul surnud mehe nimel registris arvele ja kuriteo koosseis puudub! Ja see polnud seal esimene kord," resümeerib Romanov absurdse loo. Sama müstiline on, kuhu kadus koorem spetsiifilist paberit, mida Eestis saanuks kasutada vaid üks trükikoda.
"See on politsei poolt äärmiselt lohakas töö. Keegi on süüdi mõistetud, aga mis kannatanust saab, see politseid või riiki enam ei huvita," näeb Romanov hulgi ripakile jäänud niidiotsi. Üks loo põhiuurijaist Lääne Politseiprefektuuris Boris Kohtring ei pea vajalikuks Ekspressile enam midagi kommenteerida.
Ametlikult vaene nagu kirikurott
Pealtnäha lõppes lugu "heade poiste" võiduga. Nahkor mõisteti esmalt 2001. aasta märtsis Pärnu Maakohtus süüdi Pärnu ja Tartumaa vargustes. Karistuseks saadud kolmest aastast kandis ta reaalselt ära poolteist. 2003. aasta veebruaris sõlmis ta lihtmenetluse kokkuleppe, mille kohaselt läks Virtsu ja Rohuküla episoodide eest veel kaheks kuuks vangi.
Näis, et ka kannatanutele lõpeb lugu positiivselt. Kahe kohtuotsusega mõisteti Nahkorilt välja kokku ligemale neli miljonit krooni, katmaks nii varastatud veokite kui ka kauba hinna. Nahkor on aga maksnud kõigest mõni tuhat krooni kohtukulusid.
Tingimisi karistatud Nahkori katseaeg lõppes tänavu aprillis. Harju Maakohtu kriminaalhooldusosakonna juhataja Kersti Kase sõnul mehega probleeme polnud. Isegi kui ta mõnda aega Soomes töötas, võttis ta selleks kriminaalhooldajalt loa ning naasis lubatud ajal.
Hooldaja vestles temaga kahjude hüvitamisest, aga ei saanud teda selleks sundida. "Kuna antud juhtumi puhul ei tekkinud ametnikul võimalust reageerida erakorralise ettekandega kohtule, sest otsuses puudus tähtajaline kohustus, ei jäänudki muud üle kui vaid vestlused," nendib Kask pärast toimikuga tutvumist.
Ei suutnud ametlikel andmetel varatult Nahkorilt raha välja pigistada kohtutäiturid Viljar Karja ega Kaire Põld. Hambutu oli ka Hansa Liising, kellele Rohukülas ärandatud masin kuulus, rääkimata väiksematest kannatajatest. "Tegu on tankistiga, kellelt pole midagi võtta," leiab liisingufirma juriidilise osakonna juhataja Priit Vuks.
Prokurör:
"Nii juhtub paljude kannatanutega"
Oma kahju liising siiski nii hõlpsalt korstnasse ei kirjutanud, vaid esitas mullu Ungru Auto suhtes pankrotiavalduse. Romanovile tundub, et liising küsib ühe asja eest kaks korda raha, sest kohus mõistis kahju kurikaelalt juba välja. "Miks, miks ja veel kord miks? See kohtuotsus ütleb, et sa oled loll," ägab Romanov. "Kuna liising seda raha temalt ei saanud, siis püüab ta läbi mingite skeemide seda minult saada."
Ka kokkuleppe sõlminud prokurör laiutab käsi. "See tundus olevat optimaalne lahend, aga see ei garanteeri kunagi, et ta ka raha ära maksab," tõdeb prokurör Indrek Kalda. "See on kahetsusväärne lugu, aga nii juhtub paljude kannatanutega," lausub prokurör. Tema sõnul on raha kättesaamine kohtutäituri töö.
"See on täitesaladus," pareerib kohtutäitur Põld omakorda kõik Ekspressi küsimused.
Lääne Politseiprefektuuri Haapsalu politseiosakonna kriminaaltalituse komissari Ahti Oleski kinnitusel on politsei süüdlase välja selgitanud ja kohus on talle karistuse määranud. "Politsei jaoks oli tegemist suhteliselt keeruka juhtumiga, sest kuritegelik tegevus väljus vabariigi piiridest. Politsei mõistab kannatanu pettumust, kuna seni ei ole ta tagasi saanud talle kuuluvat vara. Nagu möönab ka prokurör, on süüdlaselt raha kättesaamine aga kohtutäituri ülesanne."
Juriidiliselt on trumbid praegu Hansa Liisingu käes. Nimelt nõustus Romanov 1999. aastal skeemiga, milles varastatud autorongi osamaksed "keevitati otsa" tema ülejäänud liisitud masinate maksetele. "Siis tundus, et iga päev viib lahendusele lähemale, pätt võetakse kinni ja me saame raha tagasi," põhjendab Romanov, miks ta niisugusele tehingule läks.
Varsti oli Romanovil siiski maksmisel võhm väljas ja ta tagastas masinad liisingule, et alustada kõike nullist. Hansa Liising väidab aga, et jäi ka pärast autode müüki 1,5 miljoniga miinusesse. Seega nüüd, seitse aastat pärast vargust ja kaks aastat pärast varga süüdi mõistmist, läheb võlgnikuna kohtu alla varguse ohver Ungru Auto, mida juhib Andres Romanov.
