07.10.2010, 00:06
Kohus: Halb isa ei vääri vanaduses laste toetust
Lapsed tõestasid kohtus, et nad ei saanud lapsepõlves piisavalt isahoolitsust. Seetõttu ei pea nad oma eakat isa vanaduspõlves toetama.
Ühes Ida-Eesti alevikus elab 70aastane Boris, kel on krooniline maohaavand, süvenev nahahaigus näos ning selgroovigastus. Seetõttu ei saa ta käia tööl. Hullu poleks midagi, kuid raha ei jätku. 4174 kroonisest pensionist peab jätkuma ravimiteks, kommunaalkuludeks, telefoniarveteks. Lolli peaga sai mitmeid kiirlaene võetud, auto ostetud, purjuspäi vahele jäädud… Abikaasa peale ei saa loota, tema on invaliid. 2000 krooni suurune pension kulub naisel endalgi ära. Kust võiks saada raha? Borisil on kolm last. Noorem tütar teisest abielust aitab isa niigi, kuid tal on esimesest abielust veel üks tütar ja poeg. „Äkki küsikski vanematelt lastelt?“ mõtleb ta. Tõsi: suhted poja ja tütrega pole head. Ta isegi ei mäleta laste sünnipäevi. Pole ka tütrepojale mingi vanaisa olnud. Häbi tunnistada - ta ei tea isegi , kus lapsed elavad. Jah, ta pole võibolla olnud musterisa - nooruses istus vangis, kunagi peksis isegi üht rasedat naist nii, et rasedus katkes-, aga ta on ikkagi isa! Bioloogiline isa. Kas tõesti peab tema vanaduses nõndamoodi kannatama? Perekonnaseadus ütleb selgelt: täisealiseks saanud laps peab ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut vanemat. Tema on täpselt selline lapsevanem. 2008. aasta lõpus esitab Boris Viru maakohtusse kahe lapse vastu hagi, et saada neilt iga kuu elatusraha. 2000 krooni pojalt ja sama palju tütrelt. Kohtus rullub täies ulatuses lahti valus perekonnalugu, milles üks pool räägib pidevalt purjus isast ja kodus valitsenud hirmu- ning vägivallaõhkkonnast, teine aga suurtest teenetest ema ja laste ees.