Kohus leidis, et Ringmaa süüdistus kubiseb uurimisvigadest
Eesti Ekspress kirjutas juba kolm kuud tagasi, et advokaat Urmas Simon tõi kaitsekõnes esile rea puudujääke ja küsitavusi asitõendite kogumise, säilitamise ja liikumise osas. Simoni väitel püüdis prokuratuur tema kliendi süüd tõestada enamasti olematute tõendite alusel - asitõendite leidmine või nende liikumine leidmise kohast kuni ekspertiisiasutuseni olid enamjaolt vormistamata.
Harju Maakohtu kohtunik Katre Poljakova tõi otsuses episoodide kaupa esile tõendite kogumise või liikumisega seonduvad puudused. Ühe episoodi puhul kirjutas kohtunik: „Asitõendi vaatluse eesmärk on esemeid piisava üksikasjalikkusega kirjeldada, fotografeerida ning võtta tarvitusele meetmed nende säilimiseks. Olukorras, kus asitõendite leidmine sündmuskohalt ei ole kriminaalmenetluses fikseeritud, nende sattumine kriminaalasja materjalide juurde ei ole arusaadav ja jälgitav, kus uurija poolt antud selgitustest selgub, et asitõendite vaatlusprotokoll ja asitõendiks tunnistamise määrus olid tegelikult koostatud 8 aastat pärast kuriteosündmust, ei ole kohtul võimalik väita, et esemed, mida kirjeldati asitõendi vaatlusprotokollis ning mida on uuritud ekspertide poolt on ka tegelikkuses samad esemed, mis leiti plahvatuse sündmuskohalt."
Nõnda otsustas kohus, et Märt Ringmaa tuleb enamikes talle esitatud süüdistuse punktides õigeks mõista. "Tõendamist on küll leidnud plahvatuse toimumine, kuid ei ole kogutud ühtegi otsest tõendit seostamaks Märt Ringmaad selle lõhkeseadeldise valmistamise, kohaletoimetamise ja plahvatuse toimumisega," on kohtuotsust korduvalt läbiv fraas.
Kahe plahvatuse korraldamises mõistis kohus Ringmaa siiski süüdi. Mehe süü leidis tõendamist 11.aprillil 2001 Tallinnas Punane 15 asunud taarapunkti juurest leitud ja kahjutuks tehtud lõhkeseadeldise valmistamises. Sündmuskohalt leitud riidest kotis oli viieliitrine plastik-kanister, selles ammooniumväetisest, alumiiniumpulbrist ja püssirohust valmistatud kellamehhanismiga seadeldis. Kohtu hinnangul viitasid selle episoodi puhul Ringmaa süüle koti sangadelt leitud DNA-proovi tulemused, samuti kaks Ringmaa kodust leitud eset: piimanõu, mille seest leiti alumiiniumpulbrit ning raam, mis sobis kokku pommikotist leitud kalkulaatori elektroskeemiga.
Kohus mõistis Ringmaa süüdi ka 19.novembril 2003 Pae 23 elumaja trepikojast leitud põrgumasina valmistamises. Pommi sisaldanud koti leidsid ühel ööl kaks meest, kes lõid kotti jalaga ja nägid, et kotis hakkas miski vilkuma. Mehed hakkasid arvama, et tegemist võib olla lõhkeseadeldisega ning otsustasid selle õue viia. Üks tunnistaja haaras koti sülle ja jooksis välja, loopis asjad õuele laiali ning viis kanistri koos ainega kaugemale, lasteaia aia juurde. Pommi käivitama pidanud detonaator plahvataski, kuid ei suutnud initsieerida lõhkeainet.
Lõhkeseadeldise detailidelt leiti Ringmaa DNA ning sõrmejäljed. Ringmaa ei osanud seletada, kuidas tema DNA võis sattuda detailidele, kuid pakkus, et kui ta müüs erinevaid elektrikomponente Keskturu väravas tundmatule vene keelt kõnelenud mehele, võisid tema DNA jäljed n.ö. „ringlusse sattuda". Kohtu hinnangul oli see väide paljasõnaline. Pealegi leiti Ringmaa DNA-jäljed väga erinevatelt lõhkeseadeldise detailidelt: teibilt, juhtmetelt, koti sangadelt, patareilt ja pistikult - „seega kohtadest, mis kohtu arvates eeldab, et DNA pärineb isikult, kes selle lõhkeseadeldise kokku ühendas," seisab kohtuotsuses.
Nende kahe mõrvakatse staadiumisse jäänud plahvatuse korraldamise eest mõistis kohus Ringmaa 15 aastaks vangi.
Ülejäänud üheksa (!) plahvatuse korraldamises, milles aastatel 1998-2005 hukkus kokku seitse ja sai vigastada kuus inimest ning varalist kahju tekitati üle seitsme miljoni krooni, mõistis kohus Ringmaa niisiis õigeks. Vastuseta jäid aga kaalukad küsimused: kelle hingele jäävad seitse inimelu? Kes peaks hüvitama tekitatud kahju? Mis oli pommipanija motiiv? Ja kõige tähtsam - millest (kas enda võimete üle- või vastase alahindamisest?) tingituna tegid uurijad nõnda palju vigu?
