Kõigest klaverimängija

Vana-aasta õhtu. "'Kutsuv Tuluke"': Pugatšova, Leontjev, Joala laulmas Raimonds Paulsi hitte. Peeter Sauter uurib, mida teeb kuuendikku planeedist vikerviisidega varustanud helilooja täna.

Riias on sel laupäeval jäledalt külm. Tuul vingub.

Et aega parajaks teha, teen kiirekskursiooni vanalinnas ja see on sügavalt mõttetu küürus kiirjooks läbi lõõtsuva tuule. Aga kirikuplatsil on ikkagi kuused ja jõuluõled ja selline Paulsi tüüpi musa.

Mõtlen korraks, et Pauls, kes ei tea umbmääraseltki, mitusada shlaagrit ta elu jooksul on kirjutanud, on pidanud sadu kordi oma lugusid paremas, halvemas ja veel halvemas esituses kuulama tänavanurkadel ja laevadel ja kõrtsudes. Tea, kas ta oma vanu lugusid alati ära tunnebki? Ah mis lust on kuulda sadu kordi oma "Miljonit punast roosi" Helsingis ja Moskvas ja Tokyos.

Jõuame ikka liiga vara kohale ja ma ei tea, kas me tohime Paulsi enne kokkulepitud aega tülitada. Ma pole heliloojaga veel sõnagi vahetanud. Olen suhelnud läbi agendi Eestis, kes on suhelnud läbi agendi Lätis. Barjäärid on kõrged.

Aga Läti agendi number mul on. Kõllan. "Mis Pauls ütleb, kui me varem tuleme?" "Midagi ei ütle, teda pole lihtsalt kodus, ta on raadios, tal on täna tihe graafik."

Molutame Ekspressi kirjadega autos Paulsi maja ees. Tramm krigiseb Paulsi salongi akende alt mööda. Nagu ikka, tunneb fotograaf oma objekti palju varem ära kui mina. "Sealt ta tuleb," näitab Ingmar.

Hüppan välja, kummardan ja koogutan ja olen üliviisakas. Pauls takseerib meie autot - ahaa, need pole Riiast. Ta justkui ei mäleta, et mingid ajakirjanikud pidid tulema. Ta on väga tõrjuv. "Ma ei tea, kus me saame rääkida," räägib Pauls sõnu otsides. Ma saan aru, et ta ei taha meid tuppa lasta: "Teate, mul ütles küte üles. Käis mingi lops ja läinud see oligi."

Ma olen nõutu.

"Kas saate siin natuke oodata, ma käin sees ära?"

"Muidugi."

Ootame, saame lõpuks sisse. Tuba on täitsa soe. Mulle tundub, et Pauls käis ja uuris, kas toas on ikka kõik korras. Või koristas? Suur ja uhke salong antiikmööbli ja täismõõdus klaveriga on piinlikult korras.

Küsin vetsu. Pauls kõhkleb. Hüüab korra oma naist läti keeles. Ja siis juhatab. Saan aru, et siin on parem sisekorra reegleid järgida. Järgingi ja ei kipu, kuhu ei paluta. Ja kohe on Pauls ladna ja vaba - aga ainult sinnamaani, kuni mu küsimused liiga ulakaks lähevad.

Pauls ei tulnud tegelikult raadiost. Ta tuli hoopis proovist Vene Draamateatris, kus õhtul mängitakse ta aastetagust muusikali "Õde Carrie". Ja Raimonds Pauls on ise laval ja klaveri taga.

"Ma lugesin, et lavalolek on teile nagu narkootikum?"

"Nagu igale näitlejale. Kellele siis lava ei meeldiks. Mina hakkasin esinema viiekümnendatel ja esinen siiani. Sümfooniaorkestriga, väiksemate koosseisudega, aga mängin ikka kergemaid asju, dzhässi ka."

"Rossija saalis Moskvas või Madison Square Gardenis New Yorgis tunnete ennast ka vabalt?"

"Absoluutselt."

"Ja teles hirmu ei teki."

"See on aastatega kadunud. Kuigi enne esinemist olen ikka pisut erutatud. Kõigiga on nii."

"Kuskil kirjutati, et olete kirjutanud 300 laulu, kuskil, et 600?"

Pauls - ta on üsna väikest kasvu, aga istudes ja madala häälega soliidselt juttu puhudes näib pikem, kui ta on - lööb hooletult käega: "Ma ei tea, mitu. Keegi ei tea. Kaheksakümnendatel tegin palju koos venelastega, Leontjevi, Pugatshovaga. Aga ka Joalaga. Ikka sattusime koos Moskvasse suuri kontserte tegema. Oktoobripühadeks, uusaastaks. Miilitsa päevaks. Tunnen hästi teie vana kaardiväge ka. Peeter Sauli, Tennosaart, Heli Läätse. "

"Eesti autorikaitse ütles, et Eesti raadiotes kõlab Teie lugusid umbes 50 korda aastas ja see on pagana vähe. Aga ma tean, et põhiliselt tulevad Teie paarimiljonilised aastasissetulekud autoritasudest. Venemaalt siis?"

"Nojah. Teate, sel ajal kui ma palju mööda Liitu sõitsin ja Moskvas mängisin, oli nende asjade üle siiski mingi kontroll. Praegu ei tea keegi, kus ja mida tegelikult mängitakse. Mingid lepingud mul on, aga Venemaa on selline isevärki maa". Pauls lubab endale väikese põlgliku turtsatuse, "sest seal mängib igaüks, mis ise tahab."

"Teil oma muusika piraatplaate on?"

"Mulle on neid näidatud küll."

"Istute Seimis ja kandideerisite presidendiks. Ja ehk oleks saanudki, kui poleks ise end taandanud . Kas poliitika on teile praegu muusikast tähtsam?"

"Ei. Seimis käin kord nädalas."
"Kui Seimis istudes igav hakkab, kas kargab ka mõni uus meloodia pähe?"
"Ah, seal istudes hakkab lihtsalt halb olla. Muusikast on asi kaugel. Muudkui aga lobiseme tühja juttu. Nagu iga parlament. Neljas aasta läheb mul seal juba. See pole minu rida."
"Ja miks te Läti presidendiks ei tahtnud saada, kui võimalus oli?"
"Sest ma olen tark." Nüüd naeran mina vahele. "Ega ma nii edukas kandidaat polnudki nagu kõrvalt paistis. Ma ei sobi presidendiks iseloomu tõttu. Ma ei saa mitte välja öelda, mis ma mõtlen. Ja kui ütlen, on halb."
"Vene suhteid oleksite ludinal ajanud?"
"Tähtsam on oma närve hoida. Ja president on tegelikult dekoratiivne figuur. Tal pole mingit võimu."
"Aga kultuuriministrina oli Teil rohkem võim pihus?"
"Misasi see võim on? Sellest saadakse erinevalt aru. Midagi ma ministrina teha tahtsin ja midagi tegingi. Aga ma ei pääsenud kunagi konfliktidest, milleni mu reformid viisid. Kujutate ette, mis toimub, kui teatrid lepingulisele süsteemile üle viia?"
"Kujutan küll. Eestis on see pooled näitlejad närvi ajanud."
"Jah. Ja näitlejad oskavad sind nii suurepäraselt lolliks teha. Kui tahavad. Priimalt."
"Ja nad tegid teist lolli."
"Muidugi. Tänaseni ei unustata, et mina hävitasin Shapiro teatri." Pauls muutub retooriliseks, pateetiliseks ja läheb tahtmatult närvi.
"Jah. Eestlasele on Shapiro nii armas ja ta raamat tuli meil hiljuti välja, kus see asi paika pannakse. Mis Teie nägemuse järgi toimus?"
"Ma üritan alati seda teemat vältida. Mitte, et ma kardaksin. Aga nüüd on juba liiga hilja midagi tõestada. Ta teeb seal minust vaenase number üks. Asi aetakse rahvuslikule pinnale. Et mina olevat juutide ja venelaste vastu ja nii edasi ja edasi. Kui aga asja lähemalt uurida - kuskil pole olemas dokumenti, et see teater likvideeritakse! Keegi ei maini, et tegelikult oli teatri kadumises süüdi kunstiline juht ise. Sajaprotsendiliselt!" Sajast protsendist jääb siin Paulsile väheks ja ta lisab pärast pausi: "Kui mitte sajaviiekümneprotsendiliselt. Näitlejad käsid minu juures muudkui, et - meie Shapirot ei näe, ta on muudkui välismaal. Paar lavastust kukkus läbi, müüdi vaid viis piletit etendusele. Näitlejad pigistasid mind - midagi pidi tegema. Panime ette, et teater reorganiseeritaks. Hoone tuli tagastada baptistidele. Asjaolud kuhjusid.
Selles asjas ei selgu tõde mitte kunagi.
Ja teate - teatrimaailmas pole kunagi rahu olnud ega ei tule ka."
"Teie muusikalid on välja müüdud?"
"Oh, kogu aeg."
Pilk libiseb üle balletisaali mõõtu toa. Ah, kui tobe on siin Paulsiga nägeleda. Palju kenam oleks, kui ta istuks klaveri taha ja mängiks. Kasvõi oma "Kurzemet" mida ma olen purjuspäi küll ja küll jorutanud. Eks talle endalegi istuks see rohkem.
"Kas see on see klaver, mis teile kingiti?"
"Ei. See Yamaha on Raadiomajas. Mul on kolm klaverit. Üks on suvilas."
""Estonia" peal olete kindlasti mänginud?"
"Tihti.Viimast korda eile. Istungitesaalis on meil üks. Saatsin sellel koori."
"Kuidas "Estonia" pillina on?"
"Nõukogude ajal oli see liidu parimaid. Aga Steinway ta pole. Ta on töövahend. Meil Lätis tehti Rigasid. Irvitasime selle üle, et noh, mis see ka on, puutükk ja kõik. Aga teate, tol ajal oli see puutükk igas viimses kui kolhoosis ja klubis ikkagi olemas. Täna pole midagi. Fotokas võib ka olla super ma ei tea mis ja võib olla "Smena". Ja selle "Smenaga" võib mõni teha häid pilte. Klaveritega on sama lugu."
"Meil otsitakse Eesti märki ja imidzhit. Kui Teilt küsida, kes või mis võiks lääne jaoks olla Läti?"
"Keeruline küsimus. Aktsendi võiks teha rahvakunstile, koorimuusika, tantsud. Mõni ütleks, et Riia palsam, aga see on minevik. Nagu VEF raadio, mille hiiglaslikku tehasesse tuleb nüüd Preatoni kaubanduskeskus. Iga nädal avatakse mõni uus kauplus. Ma ei tea, kust inimesed ostmiseks raha saavad.
Ega palja metsamüügiga ära ei ela. Majanduses on kõige tähtsam transiit. Tööstus on surnud."
"On teil sekretär, autojuht?"
"Pole mul kedagi."
"Palju pudel piima ja pä ts leiba poes maksavad?"
"Pole aimugi. Naine käib poes."
"Kas heliloojad on teie geniaalseid meloodiaid palju varastanud?"
"Praegu kuulen sageli, et mõni noor on võtnud mu vana meloodia ja arranzheerinud näiteks tantsulooks. Kui hästi on tehtud, las käia."

"Üleminekuajal ja pangakrahhidega lendasid teie miljonid rublad ja latid suures osas vastu taevast."
"Jah, jah, lubati mingid fantastilisi protsente. Ma ei saanud aru, et need oli pätid ja bandiidid. Oleks ma peaga töötanud, oleksin miljonär küll. Pärast oli liiga hilja. Meilt korjati kõik ära. Nagu valuutahonorarid nõukogude ajal. See oli röövimine."
"Kellena te kõige rohkem reisida olete saanud?"
"Nõukogude ajal ja sotsmaades, kooride ja rahvatantsijate klaverisaatjana."
"Nõukogude ajal hoidsite poliitikast ja parteistki õnnelikult kõrvale. Aga survet teile kindlasti avaldati?"
"Jah, kontrollisid, aga samas lasti mul üsna omaette olla. Ja kunagine komsomol oli tegelikult üsna progressiivne. Tollased komsomolitegelased kuuluvad täna eliidi hulka."
"Praegu teilt müüvaid shlaagreid ikka tellitakse?"
"Ma ei oska enam kirjutada seda, mis täna peale läheb. Ma olen praegu rohkem instrumentalist. Olen lihtsalt klaverimängija. Noored kirjutavad inglise keele peale, aga mina pole seda kunagi teinud ja ei hakka tegema. Ma ei tunne inglise keeltki ja ma arvan, et tuleb töötada emakeeles."
"Ja Venemaal armastatud laulud on algselt kirjutatud läti keele peale?"
"Jah. Praegu kuulan palju oma vanu iidoleid. Oscar Petersoni, Earl Gardnerit.. Eile kuulasin George Shearingit. Ka Rubinsteini ja Richterit. Klaver - see on minu stiihia."
"Kas kuulsuste mängus on olulisem tehnika või isiksus?"
"Kõik käib koos. Tähtis on, et kõik tuleks hingest. Tehniliselt perfektseid mängijaid on täna küll ja küll. Aga väga häid mängijaid vähe."
"Aga kas uus meloodia tuleb klaveri taga kätest või peast?"
"Ma arvan, et kätest. Ma üritan vokalist olla, tahan, et klaver laulaks. Oma parimatel mänguaastatel pidin palju leivatüki pärast ümber lülituma. Ansambleid juhtima, dirigeerima."
"Mis tõsised läti heliloojad teist arvavad? Teie raha ja kuulsusega vist nendega häid suhteid ei loo?"
"Nad vihkavad mind. Mul pole kontakti mitte kellegagi. Mu muusika taovad maa alla. Mis teha.
Meil oli näiteks helilooja Emil Darzhinsh, kes jõi ennast surnuks. Temast on jäänud võibolla kümmekond laulu - see mees situti täiesti täis, et see muusika ei kõlba kuhugi. Jah, ta laulud on tõesti kirjutatud ainult kolme noodi ja kahe akordi peal, aga praegu laulavad neid kõik. Ongi kogu lugu.
Kui ma praegugi toon saali täis, siis minus ikka midagi peab olema. Konservatooriumi lõpetasin klaverimängijana viis pluss. Aga nagu kõik hakkasin kõrtsides mängima. Ja lugusid kirjutan nii nagu mulle meeldib. Ja kellegi pole õigust mind õpetama tulla."
"Mis suuremad kontserdid teil plaanis on?"
"Võibolla tuleb veebruaris Moskva Kongresside Palees mu autorikotsert. Ei tea, kas mängib välja. Seal kohtuks vanade tuttavate Pugatshova ja Leontjeviga."
"Aga igapäevane elu?"
"Ma pean oma majapidamisega tegelema. Mul on mõned majad, suvila järve ääres, sinna ehitatakse uut hoonet. Ma pole valgete-kinnaste mees. Oskan niita, pisiremonti teha. Ostsin maakohas ühe vana koolimaja."
"Mistarvis?"
"See on lihtsalt nii ilus koht. Ja mahajäetud maja. Me oleme sel kontserte korraldanud. Ma ei tea isegi, miks ma ta ostsin." Paulsi silm lööb meenutades särama: "Aga sellist joomingut, kui seal üks meie koor teie Tartu meeskooriga kohtus, polnud ma elus näinud. Pidu pandi mitu päeva."
Pauls jääb mulle otsa vaatama, silma sisse: "Mis on muusikule kõige tähtsam?"
Kehitan õlgu: "Ma ei tea. Ma pole muusik."
"Kõige tähtsam on sõltumatus."
"Ja sõltumatuse annab raha," poetan ma.
Pauls ootas seda. Ta sihib mind näpuga: "Vohh! Just. Vaat nii."

Meid välja lastes kurdab Raimonds Pauls, et pikk lobisemine talle ei isu. Lõualuu juba valutavat. Ja palub tervitada Arnold Rüütlit, kellega koos sai kaheksakümnendatel Moskvas Kongressidel käidud. Mõtlen, kuidas seda tervitust eda si anda. Siin siis annangi.