Kõik on kokku piinamine
Kunagi oli kombeks saata ühiskonna problemaatiline osa jääväljadele rahunema. Riik on tänaseks kokku kuivanud, aga säilinud on printsiip saata soovimatu seltskond rasketesse klimaatilistesse tingimustesse. Nüüd küüditatakse inimesed Pärnu kõrbesse, ilma mingite lõbustusteta ülerahvastatud ja saastasesse keskkonda.
Paralleelid stalinistliku vangilaagri ja Pärnu ranna vahel on ilmsed. Kummaski pole inimestel sisulist tegevust, rahvas vedeleb maas ja kõigil on paha olla. Küüditatud on mõlemal juhul jäetud ilma isiklikust varast. Pärnus on asi hullem, rahvas on sümboolses aluspesus ja silmapiirini pole näha muud, kui alasti lamama käsutatud kehad. Kui Siberis rööviti inimestelt kodanikuvabadused, siis Pärnus võetakse inimestelt vaevaga kätte võidetud puhkus.
Sund ja terror
Nii Pärnusse kui taiga vangilaagrisse sunnib inimesi võõras võim. Ühel juhul punaväelased kirsasaabaste ja püssitikkudega, teisel juhul väikekodanlik sundus heaolu stampide ees lömitada, reklaamipropaganda, meelelahutuslik ajupesu ja selle mõjul omandatud orjameelsus. Krediitkaardil ja käeraudadel pole mingit põhimõttelist vahet. Kapitalistlik kurnamismasin peseb inimeste ajud. Kõik võtavad vabatahtlikult liisingud ja laenud kaela ning orjavad surmani pankureid. Kakskümmend viis pluss viis oli selle kõrval ikkagi leebe karistus.
Alatu petuskeemi aluseks on muidugi kujutlus paremast elust ja helgest tulevikust. Nõukogude tulevikukommunism ja teatav sotsiaalne turvalisus olevikus polnud palju halvem klantspildilehed unelmatest, mida enamus inimesi niikuinii mitte kunagi ei saavuta, rabelegu nad ennast kas või ogaraks. Mida saab inimene Pärnust? Muidugi Grillfesti, saab rasvase lõustaga ringi jõmiseda ja näoli kõrkjatesse variseda. Ühesõnaga zombistuda.
On jah kõige suurem
Grillfesti kolimine Pärnusse on sümptomaatiline, see on kaasaegse gulaagi kõige jubedam piinakamber, Orwelli kong mis ta number nüüd oligi. Grillfesti reklaamitakse kui kõige kõige kõige, vist maailma kõige suurem grillkamm, mis see siis iganes ka ei oleks.
Ometi on selge, et kui sa sinna maailma kõige kõige kõige grillimasse kohta lähed, esinevad sulle need samad saastapändid, kes suve jooksul kõigile provintsiurgastele kümme tiiru peale teevad, küll koos ämmadega, küll ilma. Mingit uut kvaliteeti kvantiteedist ei sünni. Keegi ei saa õgida rohkem kui sisse mahub ega juua enam kui latv kannab. Ei mingit maailmarekordit sinu jaoks. Isegi kui korraga üürgaks tuhat meie meest, ei veni kellegi põis kõrvitsast suuremaks.
Ja väga tore, sest kohaliku elaniku jaoks tähendab suvitaja, iseäranis solgituuri või grillfestipublik lihtsalt maja nurga taga kusevaid joodikuid. Kusevad ära ja kisendavad edasi. Need, kes Vallikääru süstlaid maha poetavad, püsivad vähemasti vagusi.
Aga ükski kuritegu ei jää karistuseta. Sissesõitnud ligunevad vees, mille kusesisaldust võib ainult oletada. Kui aga võrrelda inimeste arvu rannas, avalike peldikute läbilaskevõimet, supelsakste elukombeid ja filtreeritud karastusjookide hulka, siis tuleb imestada, et vesi juba juuni lõpus ei haise. Süstaldele vastab rand siilidega, teate küll, need on liiva alla maetud nõelpüünised. Joodikute lällamisele vastab Pärnu õhtujuhtide kiunumise ja jälgi tümakaga. Igale jõule on vastujõud.
Käib sulle küll
Grillfesti märksõna on valimatus. Palju juhuslikke inimesi, suvaline möla, kontrollimatu õgimine ja mörisemine. Seda on täiesti võimalik nautida, eeldusel et sul pole mingeid muid nõudmisi, peale selle, mis on kõntsakaubitsejale kõige kasulikum. See on nagu teleka vaatamine - midagi sealt ikka tuleb ja las tuleb. Ilma isiksuseta, ilma maitseeelistusteta ja inimväärikuseta on igal pool hea olla. Kirikus, grillfestil ja vangilaagri naril. Söö mis ette antakse, olgu see siis jeesuse veri või vennaihu, ja ole kindel, sa ajad õiget asja.
Ma olen kindel, et grillfest on alles algus. Teatav söödavus ja seeditavus on iga õudse esimene etapp. Varem või hiljem lõpeb kõik ikkagi krõpsude ja koolaga. Maitsestatud põhk ja naftakeemia on ka grillfesti tulevik. Liha läheb mööda. Ja kui jääbki, on ta nii mürki täis, et lahtisel tulel ei saa küpsetada, plahvatab. Oli ju kristlusel ka kunagi mingi mõte ja inimesed arvasid siiralt, et bolševikel on õigus. Miks ei peaks nad nüüd silmade kilades lämisevale meelelahutajale kaasa elama? Kes ei sure nälga, see kõngeb rasvumisse, ja kes ei lähe lolliks ühte moodi, teeb seda kuidagi teisiti.
Kohustuslik rõõm
Meie igapäevane kohustus rõõmu tunda on sama hästi kui möödapääsmatu. Igal juhul saad sa karistada, kui ei lusti koos vardasse aetud sigade ja seaperse närijatega. Kui sa ei ela õiget elu, ootavad sind kohutavad kannatused. Erinevalt nõukogude okupatsioonist ei ole tänased piinakambrid kusagil keldrites, vaid kõikjal Pärnu rannas ja grillfestil. Ükskõik kui loll sa ka ei oleks, sa pead ju aru saama, et töö, pere, loodus ja kunst on tehtud ainult sinu piinamiseks ja sellest rattast ei pääse välja teisiti, kui läbi grillfesti.
Vanad maailmakorrad valmistasid inimestele piina eritellimusel, kas karistuseks või hoiatuseks. Kapitalismis on piin loomulik elukeskkond - kontor, paneelmaja, sitane Tallinn, laenustress, töökaotusehirm, mure tervise ja pättide pärast ning lõputud vaesuse mõtted. Piin on nii enesestmõistetav, et keegi ei imesta ega sekku, kui soome kunstnik alustab päeva pooletunnise kõrvulukustava itkuga: Ahistaaaaaaaa… Ahistaaaaa… Ahistaaa!!!
Samas on kohe käeulatuses kõik need head asjad, mis su piinu leevendavad. Absoluutselt kõik vidinad, mida müüakse, teevad elu paremaks. Kui halb see elu siis olema peab, et on võimalik paisata turule miljoneid vaevavähendajaid. Ja Pärnu grillfest on nendest muidugi kõige tõhusam.
